Hämmastav, lihtsalt hämmastav on see elu. Vaid loetud minutite sisse mahub elu kogu oma paradoksaalsuses. Ühelt poolt siis see, kuidas tajun selgelt, et mina ikka pean ise endaga ja oma asjadega hakkama saama, samas kui on inimesi, kellele kõik ette ära tehakse ja kandikul kätte tuuakse. Ja teiselt poolt siis see, et minu elu elamise viisi ei saa kuidagi heaks kiita.
Ma ei tea, kas viga on minu loogikas või milleski muus, aga kuskil siin peaks ju olema käärid. Mina ei ole hetkekski leidnud ega arvanud endal õigust olevat elada kellegi teise kulul, kellegi teise arvelt. Ja kui ma siis saan oma elukorraldusega kenasti hakkama, siis selle asja juures on midagi valesti.
/Eks ma tean ka seda, miks see kõik niivõrd puudutab ja korda läheb. Ja igaühel on omad põhjused./
2 kommentaari:
Ma mõtlen, et kui ise oled rahul ja saad hakkama, siis - las koerad hauguvad, see on nende loomupärane tegevus.
Püüa siis neist koertest häirimatult mööda minna. Lihtne öelda, raske teha.
Postita kommentaar