reede, 31. juuli 2009

Uus plaat

Mõtlen ikka selle peale ja olen ka teisi sellel teemal arutlemas leidnud. Olge valmis, nüüd läheb virisemiseks ;-) Või siis pigem mõtiskluseks. Kuidas saab seda nimetada uueks plaadiks, kui peaaegu kõik lood on juba pähe kulunud ja omaseks saanud? Kuidas on see uus plaat, kui vaid üks lugu on selline, mida varem kuulnud pole? Siinsamas kõrval on teine uus plaat - seda aga millegipärast saab nimetada uueks, kuigi ka selle peal on vaid kaks lugu, millega on toimunud esmatutvus.

Milline on uue plaadi definitsioon? Kas määravaks on see, millal plaat on välja antud? Või siis see, kui kaua on neid lugusid juba esitatud, mängitud? Kas on määravaks lugude esitamise intensiivsus? Sest olgem ausad - ka see plaat, millel vaid üks senikuulmata pala on, sisaldab lugusid, mille ajalugu pole sugugi pikem kui aasta.

/Hea, et pole keraamiline plaat - sellega oleks veel iseäranis keeruline/

Populaarne telefonihelin

Kuulsin seda muusikat. Tundsin seda laulu. Teadsin loomulikult, juba ammu. Aga üllatav oli mu jaoks, kuidas inimesed on selle valinud oma telefonihelinaks. Ühest inimesest saaksin veel kuidagi aru, aga kaks? Seda on liiga palju - pole peaaegu kunagi kuulnud, et inimestel ühesugused telefonihelinad oleksid. Ja nüüd siis sedasi, et üksteise lähiümbruses kaks sama helinaga telefoni. Võin ju tõdeda, et tegemist on populaarse telefonihelinaga.

Kaasaegne süsteem

Selle peale, mis toimus, kui ristsõnas küsitule vastust otsisin, saab tõdeda vaid, et inimaju kasutab täpselt samasugust süsteemi, nagu kaasaegsed arvutidki (mu andmed on küll oma kümme aastat vananenud, aga ehk leidub ka veel praegu jätkuvalt minu kirjeldatud arvuteid).

Süsteem on siis selline, et erinevate programmide puhul kasutatakse ennustamist. Ennustamise jaoks pannakse kokku kasutamisintensiivsuse edetabelid ja siis nende järjekorras luuakse ligipääsud programmidele - ehk siis programmid, mida tihedamini kasutatakse on eespool ja loomulikult on kõige sagedamini kasutatav programm esimesel kohal.

Nii oli ka minul - küsimus sõna "-eedi" eesliite kohta tõi kohe seose "Poti". Hetk hiljem, kui ruute kokku lugesin ja kirjapildi üle mõtisklesin, taipasin küll, et esimene ühendus oli vale.

Kohe võib siia otsa ka loo pajatada, kuidas heliseb seltskonnas telefon. "Eddi Leet," kõlavad üllatunud sõnad vastuvõtja suult. Minul jookseb üle huulte: "Muidu paluks teda tervitada, aga tema kahjuks mind ei tunne. Mina tunnen teda küll - nii siit kui ka sealt."

Mõned mõtted

Kui tunned, et Sul on liiga hea olla ja elu kulgeb mõnusas rütmis, asu remonti tegema! See võtab Sult kõik, mis saadaval on ja rohkemgi veel... Sooviks esitada nõude moraalse kahju hüvitamiseks - kui vaid oleks kedagi, kellele seda nõuet esitada.

Parafraseerides üht loetud mõtet: nende jaoks, kes tunnevad, on elu tragöödia, nende jaoks, kes mõtlevad, on elu iroonia.

Oled lüli ahelas ja vahel satud ahelas ka eelmise lüli juurde /Kogemus suhtlemisest ühe söögiputka veeres, kus tsiteeritud sõnade autor selgus ühe hilisema jutuajamise käigus sootuks teises paigas/.

Kuulsus saab Su igalt poolt kätte, kuhu Sa ennast ka peita ei üritaks. Senikaua, kuni Sa kuulus pole, on Sul võimalik ennast peita.

All that jazz

Leidsin ennast ootamatult jazzi keskelt. Kuulasin ja leidsin endas äratundmise - olen seda ju ka enne teadnud (esmakordselt käis see mõte mu peast läbi "Olemise" plaati kuulates), aga see teadmine on kuskil pinna all peidus olnud, välja pole ta sealt sugugi trügida soovinud. Nüüd aga astus ta peidust välja - Jaan Tättele sobib jazz suurepäraselt. Eriti hästi mõjub tema hääl ja rahulik laulustiil jazziliku muusikaga taustal - milliseid rõhuasetusi tekitab jazz neile sõnadele, mis on kokku luuletatud!

Sõbrast mõjutatud

Kuna olen kuulnud kolme erinevat varianti, siis on mul olemas võrdlusmoment. Kuulasin seda kõige viimati tekkinut ja tundsin, kuidas laulja on ennast mõjutada lasknud oma sõbra tegemistest. Ma ei tea, miks mul on vaja minna nii sügavale. Kas on see tahtmine selgust saada? Või on see soov leida midagi seesugust, mida keskmine kuulaja kindlasti ära ei taba? Sõbra mõjutused tekitasid hoopis teistsuguse loo - selle asemele, mis enne oli olemas olnud, tekkis täiesti uus.

See viis mu mõttele, kuidas meie sõbrad meid mõjutavad. Nemad on need, keda usaldame, ja kui näeme ning mõistame, et nad teevad midagi paremini või õigemini, kui me ise senini osanud oleme, siis otse loomulikult tekib meis soov neid jäljendada ning nende pakutud lahendust kasutada.

Ja kuigi uued variandid on head ja huvitavad, jätan oma hingesoppi siiski alles selle esmakordse kohtumise, sest see oli ehe ja omane, veel mõjutusteta, omaette rõõmustades, et mul oli võimalik sellest osa saada.

Emotsioonidest tulvil

Kas oled vahel märganud, et kui ise oled emotsioonidest tulvil, siis võivad nad jagamisel kui vastu kiviseina langeda, sest keegi teine neid tagasi ei peegelda või neist ei vaimustu. Eks ikka tekib vajadus rõõmu jagada - häid emotsioone tahame ju endast välja lasta. Rõõmu jagamine on aga selline keeruline asi, et kui sellele ei tule sellist vastukaja, nagu oodatud on, siis kipub ka esialgne rõõm veidi tuhmuma.

Seepärast tulebki teiste rõõmu üle rõõmustada ja emotsioonitulv tagasi peegelda, et veelgi võimsamaks saaks teiste rõõm. Ehk on siis ka meil endil vahel seda õnne, et meie emotsioonid ei põrku vastu emotsioonitut seina, vaid võetakse rõõm jagada ja saame ehk seeläbi rõõmsamaks.

Omad joped

Kuidas suhelda nendega, kes on omad joped? Kuidas neisse suhtuda? Mis küsimus see selline üldse on? Ühest küljest võtad nende olemasolu loomuliku osana oma elust, iseenesestmõistetavana. Selline on lihtne ja harjunud tava. Aga tead, et selle juures ei tohi hetkekski unustada, et need omad joped on just kõige erilisemad, sest nad on ju OMAD. Täpselt sama omad, nagu see keskkond, milles oled kaua olnud, ning mis on seeläbi muutunud osaks Sinust ja mille osaks oled ise saanud. Suhtumisega on siis kõik selge. Ja suhtlemise üle pole ka vaja pikalt arutleda, vaid lihtsalt olla ja suhelda, sest omadega ei pea pead vaevama, mis järgmisena öelda - võib ka lihtsalt vaikida...

Järjekordselt teele

Maanteed on kõik just täpselt nii selged, nagu võiks arvata - ikka ühed samad kilomeetrid, metsatukad, põllud, jõed, järved. Ikka needsamad iga tee servas, ühe suvega muutuvad nad vähe. Ja ometi olen igaühte neist justkui uuesti avastamas. Nagu polekski mööda neid teid varem sõitnud. Vaatan ja uudistan, nagu oleks esimene kord. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis tean vist, millest see tuleb. Tekkinud on uued teemustrid - teed, mida varemalt vaid vahel harva sõidetud sai, on nüüd nii omaseks saanud, et teised lihtsalt ära ununenud on. Aga pole viga - siis ei olegi vaja teha muud, kui asuda järjekordselt teele.

Alkoholisõbraks kasvatamine

Muigasin elu üle. Kui ikka on ette nähtud, et alkoholisõbraks saama pead ja otsetee ei sobi, siis leitakse selline võimalus, millega oled sunnitud kasvatusele alluma. Pannakse lihtsalt sellisesse olukorda, et valida on kas alkohol või haigus. Valik tundub absurdne olevat, aga täpselt sellise valiku ette mind pandi. Mis mul siis üle jäi, kui ikka minna kergema vastupanu teed - eks ikka alkoholi manu.

Niimoodi see kasvatamine alguse saabki - väikeste nõksudega siit ja sealt ning varsti olengi sõber valmis.

Tulemine

Nüüd siis on see aeg viimaks käes. Jaan Tätte on alustanud oma sellesuvist tuuritamist koos Udupasunaga. Ma ei mallanud kauem oodata ja nõnda seadsin ennast Türi kontserdile minema.

Läksin, olin, sain osa, mõnulesin, nautisin. Ja tundsin ennast erilisena, sest olin olnud ühe pajatatud loo tekkimise juures (iseäranis kõnekas oli see, kui räägiti viimases reas istunud vanematest härrasmeestest, siis mulle tulid silma ette hoopis eelviimases reas suhteliselt arusaamatute nägudega konutanud võõramaalased - jälle seesama efekt, et mida keegi parajasti tähele pani või mismoodi mõni asi kuskilt veidi teise külje alt paistis).

Loomulikult rõõmustasin plaadi ka - väga hea on! Aga varsti sean ennast jälle kontserti kuulama, sest arvata on, et läheb paremaks.

esmaspäev, 27. juuli 2009

Tean, et imelik

Panin ennast ükspäev väga tobedasse olukorda. Sattusin tänaval spontaansele raamatulaadale. Uitasin ja uudistasin, jalutasin mööda pakutavate raamatute ridasid. Ja siis korraga hakkas silma, et mingid uuemad raamatud on laiali laotatud. Hakkasin siis lähemalt uurima, et mis raamatud need sellised on. Avastasin, et need peamiselt Heiki Vilepi lasteraamatud on. Ja siis tõstsin veidi pilku ja suur oli mu üllatus, kui leidsin sealsamas muruplatsil istumas kirjanikuhärra enese. See tõi mulle naeratuse suule. Oli temagi pilgu tõstnud ja mind märganud. Aga mina ei osanud muud teha, kui keerata enda naerul silmnägu ära ning edasi astuda. Ja oligi tobe olukord loodud - ilmselt jätsin ikka väga kentsaka mulje - ühest küljest äratundmine ja teisest küljest mulje jätmine, et mina ei tea mitte midagi.

Ei olnud minus piisavalt julgust, et talle öelda, kui vahvad sõnad on ta kirjutanud "Puu on puude kõrgune" laulule, mis eelmise Noorte Laulu- ja Tantsupeo kavas oli.

Võtab sõnatuks

Ma olen sõnatu. Asi pole sugugi selles, et mul poleks piisavalt sõnu, mida välja öelda. Samuti pole asi selles, et oleksin kuidagi šokeeritud või vapustatud. Sõnatuks võtab mind see seisund, kus tunnen, et minu hääl rikuks ära selle, mis parajasti õhus helisemas on (kes minuga koos kusagil käinud on, teavad, et see pole sugugi tavaline). Kui on midagi nii erilist, siis tunnen, kuidas sõnad surevad mu suul ja saan neid vaid sosistada. Isegi mitte sosistada, vaid pigem lihtsalt suud sõnade järgi liigutada ühtegi heli esile toomata. Et nad ikka oleks välja öeldud, kuid jääksid seejuures vaid mu enda teada.

Toimetasin siin ükspäev...

Tegelesin siin ükspäev oma "loomingu" haldamisega. Päris põnev retk oli - mõelda ja meenutada, mis ühe või teise salmiga seotud on. Välja ma neid veel panna ei saa. Sinna läheb tükk aega. Mõte on sedapidi, et enne paberile ja siis alles internetiavarustesse. Aga paberiga läheb veel pikalt aega, sest on vaja süsteemi ja seoseid luua. Ja lisaks on materjali pidevalt lisandumas ka... Aga kunagi, kui ma hästi tubli olen, siis ehk saavad kõik asjad kokku ja kaante vahelegi.

Kuid selle tegevuse kõrval käisin sellegi blogi siin läbi ja leidsin ikka päris suure hulga riime, mis nüüd ühise nimetaja "luuletus" alt leitavad on. Tegin seda küll pigem enda jaoks, aga ehk on teilgi vahva neid üheskoos ja üksteise järel lugeda.

Kahe maailma vahel

Miks küll tekivad sellised mõtted pähe? Kaks maailma, täiesti erinevad ja üksteisest eraldatud. Eriti teravalt on see piir tunnetatav siis, kui tulen tagasi järjekordselt reisilt "teise reaalsusesse". Siis on eriti selgelt aru saada, mis kuulub ühte maailma ja mida teisest pärinevaks pidada saab. Samas aga poleks üht ilma teiseta. Leian ennast kord ühest, kord teisest maailmast. Mõnikord ka kahe maailma vahel.

pühapäev, 26. juuli 2009

Väga vähe on vaja

Kui on koht, kuhu pea toetada, ja on tekk, mida peale võtta, siis võib ennast ikka päris õnnelikuna tunda. Nii vähe on vaja selleks, et ennast hästi tunda. Need on need lihtsad vajadused, mille rahuldamine tekitab heaolutunde. Ise teeme oma elu keeruliseks, kui ihaldame seda, mida meil tegelikult vaja ei ole. Lihtsate soovidega piirdudes on elu täiesti mõnus ja nautimisväärne.

Ma tõesti ei tea

Ma tõesti ei tea, mis kuupäev täna on. Ma tean vaid, mis nädalapäev täna on. Sellest peaks vahest ehk piisama? Milleks nädalapäeva teadmisele lisaks veel teadmine, et mitmes päev konkreetses kuus parajasti on? Teooria on hea, aga tegelikkuses tuleb ikka teada, mis kuupäevaga tegu on, et mitte olulisi sündmusi maha magada.

Kuid kuupäeva mitteteadmine on mõnes mõttes ikka täiesti mõnus - siis ei tea, kuidas aeg kulgeb ja vaatad, et saaks vaid oma lihtsalt toimetamised tehtud.

Ära narri

Ära narri mehe mütsi -
narrida ei tohi,
aga naerda võtsin
iga mehe mütsi.

Andke mulle andeks,
ma ei saanud teisiti,
tahtis pääseda minust naer
välja, kui neid mütse nägin.

Saad, mille järele lähed

Mõtlesin pikalt, kas ikka peaks minema. Mõtlesin ja otsustasin, et vaatan järele, mis toimub. Nüüd olen rahul. Kõik oli vaatamist ja kaasalöömist väärt. Ja milliste haruldustega välja tuldi. Kaks pöialt püsti ja lausutud sõnad: "Väga viis!"

Ja kõik läks lõpuks paika - ei olnud vaja trügida, kõik tuli omal ajal ja omas kohas. Elu tegi oma korrektiivid ja nii leidsingi ennast selle keskel, mida teadlikult vältinud olin ja mille jaoks distantsi olin jätnud.

Vihmavalatud

Kui vihma kallab taevast krae vahele täiesti kontrollimatult, siis enamasti loetakse seda kohalikuks kehvaks suusailmaks. Aga vahel on vihm väga omal kohal. Ta annab juurde millegi seesuguse, mida ei oskaks muidu ettegi kujutada. Tagantjärele saad aru, et kuidagi teistmoodi poleks seda asja näha osanudki - vihmal oli kanda üks peamisi rolle. Ja ta sai sellega hästi hakkama.

Kogu asi sai vihma valatud, veejugade vormitud ja seetõttu veelgi kirkam. Jälle üks võimalus äraspidiseks mõnulemiseks.

Kõik tuleb ise heaks keerata

Vahel on hea, et öösel on udu. Samamoodi on vahel väga hea, kui ümberringi sahmerdab autosid. Jah, mul on võime kõik heaks keerata. Just täpselt selliseks, et mulle meeldiks. Aga mis muud üle jääb, kui oled otsustanud läbi öö autoga kodu poole sõitma asuda. Siis ongi hea, kui on neid asju, mis ärkvel hoiavad ega lase hetkekski vajuda sõidu rutiinsusesse.

teisipäev, 21. juuli 2009

Aja udu

Tundsin ühel hetkel, et mulle on otsa ette kirjutatud: aja udu. Sellise tunde tekitas jutt, mida mulle räägiti. Nii lihtne on udujuttu ajada. Aga kas udujutu ajaja ise aru ei saa, et mõnikord on kuulajale selge, kui jutt udutavaks kätte läheb. Ma oleks ju võinud lasta endale udu ajada ja sinisilmselt uskuda kõike seda, mida kokku luuletati. Aga ma pole sedamoodi ehitatud...

Ei saa aru

Selline on viimasel ajal mu lemmikfraas. Ei tea, kas on põhjustanud selle aeg või on elu selline või olen ma lihtsalt taipamatu. Igal juhul leian ennast aina sagedamini tõdemas, et ma ei saa aru. Ei saa aru inimestest. Ei saa aru inimeste motiividest. Ei saa aru inimeste tegudest. Ei saa aru inimeste mõtetest. Tunnen ennast suhteliselt rumalana, sest tahaksin aru saada, aga mitte kuidagi ei saa. Nõnda ei jäägi muud üle, kui ausalt tunnistada, et ei saa aru, ja leppida sellega, et olen ikka üsna rumal.

pühapäev, 19. juuli 2009

Praegu on parem

Kõneldes inimestega, kes on näinud igasugust elu, leidsin neid tõdemas, et praegu on parem. See on hea tõdemus. Iseäranis nende inimeste poolt. Ja mul on nende pärast hea meel - et neil on nüüd võimalus elada paremini, et viimaks on kätte jõudnud aeg, mil nad saavad elu nautida ning ennast hästi tunda.

Eks sellega ole täpselt samamoodi, nagu kõige muugagi siin elus - tuleb lihtsalt oma aeg ära oodata. Küll kõik asjad tulevad, aga selleks võib aega minna. Kui oled kannatlik, siis saad selle, mida soovinud oled. Võib-olla küll mitte päris nii, nagu ise ette kujutasid, kuid tagantjärele vaadates ei saa öelda ka, et poleks saanud. Ja vahel on nii palju õnne, et saad veelgi enam ja veel paremat.

Pilk minevikku

Kui nüüd ära unustada kõik need kaasaegsed asjandused siin ümberringi, siis võiks tõesti uskuda, et oled liikunud ajas tagasi. Kui unustad aastaarvu, siis kõlab täiesti usutavalt, et praegu on aasta 1900. Meri pole ju vahepeal muutunud (kuigi kust mina seda teada võiks). Purjelaevad olid sel ajal umbes sarnased.

Nii lihtsalt saabki ajas rännata. Pole muud vaja, kui vaid kujutlusvõimet või siis võimet tänapäev välja lülitada. Kuigi see on vaid üksik kaader, saad ise lasta oma kujutlusvõimel lendu minna ja siis leiad ennast seiklemas neis aegades ning nende inimeste keskel. Miks mitte heita pilk minevikku ja natukeseks tänasest päevast välja astuda?

Kas need ajad olid õnnelikumad? Kas need ajad olid paremad? Kas selline elu oleks meile paremini sobinud? Igal juhul kutsub selline rännak esile nostalgiapuhangu. Teadmata kust tuleb igatsus pääseda sisse neisse kaugetesse aegadesse.

Kus magab päike?

Kas teie teate, kus päike ööseks ennast sisse seab? Kindlasti ütlete, et just teile lähima metsatuka taga või siis kodulahe servas. Ühel õhtul õnnestus mul aga pealt näha, kus päike magamas käib. Selleks toredaks kohaks on Mohni saar. Kas pole vahva, et ma vähemalt nüüd olen oma silmaga näinud, kuhu päike ennast ööseks puhkama asutab.

Kes teeb pilti?

Just hetk tagasi lõppes äike. Kui oleks olnud selline tavaline äike, siis ma sest suurt ei kirjutaks. Aga ei olnud tavaline. Oli eriline. Kuidas teisiti nimetada äikest, mis sunnib sähvatuste peale pead pöörama, et ega keegi viimaks pole pilti tegema asunud. Just täpselt sedasorti äike oli see äsjalõppenud.

teisipäev, 14. juuli 2009

Aususega austatud

Tundsin ennast erilisena. Erilisena seetõttu, et mulle räägiti asjadest ausalt. Asjadest, millest oli raske rääkida. Austati mind sedavõrd, et räägiti otse ja ilma keerutamata. Tundsin ennast austatuna, sest väärisin ausust. Mis võiks olla veel parem, kui ausus, mille osaliseks võid saada. Ja milline usaldus! Püüan anda endast parima, et olla selle kõige vääriline.

SHÜ etteaste

Kes tahab, leiab üles SHÜ järjekordse etteaste. See on kenasti paberile jäädvustatud. Arvata on, et see lihtsalt seepärast on üles tähendatud, et need, kes tahavad, saaksid hea kõhutäie naerda. Arvatavasti enamus ei märkagi seda, mis kirja pandud. Kindlasti on neid, kes vihastavad seepärast, mis jama on paberile talletatud. Kogu emotsioonide spekter, vastavalt lugejale.

Ja SHÜ jätkab tegutsemist, ikka lennukalt...

Õigus Sul on

Sul on õigus,
teadsin isegi.

Sul on õigus,
tõestus tuli.

Sul on õigus,
isekeskis tõdesin.

Sul on õigus,
olema pidigi.

Jälle sõnad tõeks saanud

Sõnad saab siis selgeks. Nii ma ju ütlesin. Ja nüüd tõesti on võimalus sõnad selgeks saada. Milleks aga siis kõik see muu? Oleks piisanud sõnu lihtsalt küsida ja need kättesaanuna endale selgeks teha. Olekski elu imelihtne olnud. Aga ikka oli vaja peale käia ja nüüd on siis tulemus käes. Ise sõnastasin soovi ja saingi, mis tahtsin. Jälle seisab elu kõrval ja irvitab - ole hoolikas oma sõnadega, nad võivad tõeks saada ja täpselt nii, nagu oodata ei oska.

Ei ole nõus

Ma ei ole nõus, vähemalt mingi osaga. Aga mis siis sellest? Keda minu arvamus huvitab? Eks ma ikka ise pean selle arvamusega elama ja hakkama saama. Kui tuleb võimalus, eks ma siis ütlen oma arvamuse välja ka.

Ma lihtsalt olen teist meelt. Mina oleks teinud teistmoodi. Ma lihtsalt tean, kuidas on minu jaoks paremini. Ma olen seda kogenud ja seepärast olen ma teist meelt, st ei ole lõpuni nõus sellega, mis valmis tehti.

Tean, et valmistamisprotsess oli pikk ja vaevaline. Ja valmis sai see asi ju viimaks. Ma peaksin selle üle ülimalt õnnelik olema, olgu see tulemus siis missugune tahes. Olengi, loomulikult olen.

Aga hinges on see tunne, et see pole ikka päris õige asi, mis valmis sai. Millest siis huvitav puudu jäi, et tulemus nüüd säärane on? Kas tegi pealepressiv aeg lihtsalt oma töö?

Kuid hea külje leidsin asja juurest ka - suund on täpselt sedapidi, nagu olema peab. Ikka reaalsete kohtumiste suunas. Ja see on hea!

Ma ei taha teada

Olen viimasel ajal protestimeeleolus. Nii ei taha ma teada midagi sellest, kui halvad võivad inimesed olla. Sellise soovi olen isegi välja öelnud, aga abi pole sellest suurt midagi. Ikka leidub lahkeid inimesi, kes arvavad, et on vaja mu maailmapilti "avardada". Iseenda arvates teevad nad head.

Aga ma tõesti ei taha teada, kui halvad võivad inimesed olla. Samas ei või ju kunagi teada, kas inimesed on ikka nii halvad, kui pealt paistab, või muutuvad nad halvaks ainult teiste inimeste vahendusel.

Iseenda kogemuste põhjal saan ainult teada, kas mõni inimene on hea või halb. Igal juhul ei taha ma seda teadmist omandada kolmandate inimeste kaudu.

Ehk: suur tänu, aga ma tahan siiski inimestest parimat uskuda ja kui pettumused tulevad, siis pean neid omal nahal tunda saama. Seni aga lubage mul naiivne olla.

laupäev, 11. juuli 2009

Üllatusesineja

Leidsin oma aknalaual kaktuse, mis mul juba mitmeid aastaid olnud on, kohe-kohe õit avamas. Kust see siis nüüd tuli? Miks küll nii palju aega läks? Võib-olla oli õhust midagi puudu? Igal juhul oli mul suur rõõm teada saada, et ta ühe suure õrnkollase õiega õitseda võib. Selline kena üllatus siis ühte laupäevasesse päeva.

reede, 10. juuli 2009

Huvitav...

Olen ooteseisundis. Olukord ise on eriskummaline. See, mis, ma arvasin, esimesel võimalusel minu kätte saab, pole ikka veel minuni jõudnud. Ootan ja tahan näha, kas hakkab midagi juhtuma. Tahan näha, kas asi läheb paika või jääb see lihtsalt õhku rippuma?

Huvitavas olukorras olen ma praegu. Iseenda loodud, kuid teiste poolt kaasa aidatud. Iseäranis põnev on mul iseennast jälgida. Ühelt poolt justkui tõmbab sinnapoole, aga teisest küljest on suur soov raugenud just nüüd, kui kõik on käega katsutavas kauguses.

Aga mis siis ikkagi edasi saab? Põnev on see iseenda elu kõrvaltvaatamine. Arvan, et on mingi põhjus, miks ma pole teinud seda, mis muidu nii imelihtne oleks. Ja hasart on sees, et teada saada, mis nüüd siis ikkagi juhtuma hakkab ning miks ma ei suuda üht väikest sammu astuda.

Sõbrale

Täna oled see Sina,
kes mind peaks vajama,
aga siiski end leian
Sinu käest lohutust saamas.

Sinul on võti olemas,
mis mind naerma ajab,
mis meelt rõõmustab,
mis hinge hellalt paitab.

Sinu jaoks tahan, tea,
ma alati olemas olla,
et võiksid Sa oma pea,
kui vaja, mu õlale toetada.

Kaks tunnet laulukaare alt

Kõigepealt tabas mind sügaval südames üks tuksatas, kui nägin, kui palju on sini-must-valgeid lippe lehvimas nii laulukaare alla kui ka lauluväljakul rahva seas. See oli magus tuksatus - olla osa sellises rahvuslikus sündmuses. Milline võimalus!

Ja siis leidsin oma pilgu rändamas pilgeni täis lauluväljakul ning südamest käis magus tuksatus läbi - vaatamata sellele, mis ümberringi toimub, on nii palju inimesi tulnud kokku selleks, et pidada üheskoos maha üks korralik pidu. Milline rõõm!

Hea on vestelda

Iseenda peas on mõtetel üks mõju, aga kui saad neid mõtteid ka teistega vahetada, siis saavad justkui mõtted tegelikuks. Kui oled kord juba midagi välja öelnud, siis saad aru, et see ongi just see tõde, mida oled otsinud ja välja peilida üritanud. Seepärast ongi tore vestelda - ütled oma mõtted välja ja saad teiste käest mingi vastuse ning sellise arutelu käigus kinnituvad Su enda mõtted või saavad mingid asjad lihtsalt selgemaks.

kolmapäev, 8. juuli 2009

Elu viskab vimkasid

Mõtled, et asjalood on ühtemoodi. Vaatad millelegi selge pilguga otsa ja arvad, et saad aru, mis toimub. Aga elu otsustab ikka omasoodu, et võiks mõne vimka visata ja nõnda avastad, et asjad võivad olla hoopis teistmoodi. Valgustaja tõstab prožektori veidi teise kohta ning muudab spektrit ja ongi hoopis teine pilt. Nüüd jääb vaid üle hakata vaatama, mis siis uues valguses esitatuga peale hakata. Kas uskuda, et sedasi need asjad ongi või ehk peaks veel valgust nihutama ja hoopis kolmanda nurga alt vaatama kogu asja.

Laulu pidu

Oli laulu. Oli pidu. Ja oli hea meel. Hea meel on selle üle, et nii palju inimesi oli kokku tulnud. Hea meel on selle üle, et inimesed olid rõõmsad. Hea meel on selle üle, et ilm oli hea. Hea meel on selle üle, et õhus oli rahvuslikke tundeid. Hea meel on selle üle, et oli vahvat muusikat. Rõõmus meel on selle üle, et sain anda omapoolse panuse.

Juba lähedki?

Alles Sa tulid,
rõõm oli Sind näha.
Alles Sa tulid
ja juba lähedki ära?

Kuidas küll kaob
aeg meie käest,
kell tunde taob
ja läinudki päev.

Kallis oled,
armas sõber,
tõesti on tore,
et vahel külla tuled.

Harva siin käid,
kuid väärt iga viiv,
vaatan, et oleks Sind näind,
kuni lennuk Sind endaga viib.
/07.-08.07.2009/