Suveteater

Olen viimase kuuga ületanud oma viimaste aastate teatrikülastuste arvu - kolm teatrikülastust kuus on viimaste aastate statistikale põhinedes juba väga palju. "Vihurimäest" juba kirjutasin. Möödunud nädalavahetus tõi juurde veel kaks teatritükki.

"Keiserlik kokk"

Kas teid on vahel teatris käies tabanud tunne, et ei suuda tükki jälgida ning hirm, et midagi dialoogist läheb kaotsi, tekitab paraja paanika. "Keiserliku koka" algus minus just mingi analoogse tundevirvenduse esile kutsus. Kuid tüki edenedes ärevus hajus ja mingil hetkel hakkas asi juba igavaks kiskuma ning tegelesin oma peas mõtetega, kuidas tüki peale vaheaega jätkuv teinegi vaatus vastu pidada. Kuid asjad kulgesid omasoodu ning etendus võttis hoo üles ja igavuski kadus. Etenduse kulminatsioon aga rikkus minu jaoks kõik ära - ettekantud kirjutis "Keiserlik kokk" ei võimaldanud piisavalt süveneda ning asja iva jäigi arusaamatuks.

Näitlejatest jäi silma Jaak Prints, kes episoode sisse ja välja juhatas ning etenduse tempot dikteeris. Samuti seisab siiani eredalt silma ees tema poolt mängitud naine - nii ehe ja peen oli see.

"Uljas neitsi"

Kui see tükk eelmisel suvel Laulasmaal etendus, kuulsin selle kohta vaid positiivseid arvamusi ja oleks seda ehk eelmiselgi suvel vaatama läinud, kui pileteid oleks saada olnud. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et kas sel suvel tükk ettekandmisele tuleb. Loomulikult sai kohe ka otsustatud endale piletid rõõmustada.

Ootused olid positiivsed ja pettuda ei tulnud. Suurepärane näitlejatekoosseis (Ita Ever, Mari Lill, Ester Pajusoo, Maria Klenskaja, Ragne Pekarev) ja huvitav süžee (piraatide "varanduse" pärandamine vanadelt naistelt noorele tüdrukule) tagasid selle, et sellesuvistest teatrikülastustest asetus "Uljas neitsi" kindlalt esikohale. Sai nii naerda kui ka tänapäeva elu üle järele mõelda, arutleda omaette selle üle, millised on tänapäevased väärtused ja kuidas vahel peetakse olulisemaks raamatutes kirjeldatud seiklusi tegelikus elus toimunute asemel. Esile tahaks tõsta ka dekoratsioone, mis lõid eheda pildi üksiku saare elanikest.

Viljandi folk

Möödunudnädalane külastus oli minu esimene kokkupuude Viljandi folgiga. Ma tean, seda on raske ette kujutada, aga kuidagi on elu sedasi läinud, et sellele üritusele pole ma varem sattunud. Kuna viibisin kohapeal vaid loetud tunnid, ei saa seekordsetki külastust lugeda eriti põhjalikuks. Samuti vaatasin-kuulasin vaid enda poolt juba eelnevalt välja valitud "ülesastujaid" - seega ei saa ka selles osas minu osalemist millekski erakorraliseks nimetada.

Lühikülastuse käigus hakkasid silma üldine melu, rõõmsad ja sõbralikud inimesed. Üllatuslikult leidsin festivali ööklubist oma sõbrad diskokerad - no ju siis oli sõna-sõnalt võetud nimetust ööklubi ja sellele kohaselt olid ka sisustuselemendid valitud.

Viljandis aga sai natuke rohkem sees käidud - järves ujumas ja linna peal jalutamas, värvilisi purskkaeve (mis küll varaseks hommikutunniks olid oma värvid minetanud) kaemas.

What was I thinking...

Aitäh, Jaan Tätte! Kontsert oli mõnus, õdus ja kodune. Kenas suveõhtus haarav muusika autori enda pajatuste ja muheda huumoriga vürtsitatud. "What was I thinking?" leidsin oma peas fraasi kumisemas. Mis mõtted küll tiirlesid mu peas, kui olin ennast sellisest elamusest ilma jätmas. Kuidas ma küll ei taibanud, et hirmud, mis tekkisid, olid alusetud. Hea, et iseenda rumalusest võitu sain.

Lood omandasid aga uue varjundi - kui on antud võimalus näha tausta, vaatad-kuulad neid teistmoodi. Tore on, kui looja mäletab, kuidas üks või teine asi sündis ja miks ta just niimoodi tehtud sai. Oleks mul ka selline rõõm - sageli aga kipuvad taustad ununema ja hetkeemotsioon jääbki nendesse sõnadesse, mis kirja pandud said.

Lisaks avastasin enda jaoks kolmefaasilise tsükli - plaadilt kuulatud lood -> plaadilt kuulatud kontsertlindistuse lood -> elavas esituses kuulatud lood. Kui esimeses faasis on lood neutraalsed ja lihvitud ning ka teises faasis kuidagi fikseeritud (ei tea, kas mõjutajaks on teadmine, et kontserti lindistatakse), siis kolmandas faasis on nad ainulaadsed ja täpsed, hetkemeeleolust kantud ja vahetud.

Liigutav oli näha, et publiku soe vastuvõtt ja aktiivne osalemine ka esinejale hinge läksid ning ta seda rõõmu välja näitamata ei jätnud - hetkeks tundus, et hingki jäi tal kinni ilust, mida kuulajad omapoolse osalusega pakkusid.

Keelekontroll

Olles viimasel ajal palju lastega kokku puutunud, kogen üha uuesti, et nendega rääkides tuleb täpselt kontrollida, mida räägid. Kui veidi vanemad inimesed ikka teavad, kuidas slängiga on, ja taipavad, kui slängi kasutad, siis laste puhul on lugu teistmoodi. Nad võtavad kohe sõnasabast kinni, kui poetad mõne slängisõna vahele. Nii tulebki enda kõnet kogu aeg kontrollida, kui oled laste läheduses - et neid mitte segadusse ajada ja mitte mõjutada neid kõnelema "laiska keelt".

Näoga tulevikku

Mis oli vahepeal,
see ei ole oluline.
Me jätkame sealt,
kust siis katkes
me mõttelõng.
Ei loe, mis olnud.
Seisame, käes õng,
näoga tulevikku,
et püüda unistusi,
et naerda tänast,
tabada hetki imelisi
ja naeratada pärast.

Küsimata küsimused, ütlemata mõtted...

Kas Sul on ka vahel sedasi, et isekeskis mingite asjade üle mõtteid mõlgutades leiad, et seda või teist asja peaks ühe või teise inimese käest küsima? Või siis tuleb mingil hetkel kellegi peale mõeldes pähe, et kui ma seda või teist inimest näen, siis ütlen talle kindlasti seda.

Kui aga jõuab kätte aeg, mil vajaliku inimesega kokku saad, kujuneb vestlus selliseks, et lähevad meelest ära kõik need küsimata küsimused, ununevad kõik ütlemata mõtted. Mõnusas vestlusringis räägid nii maast kui ilmast ja alles pärastpoole, kui juba meenutama asud, millest räägitud sai, taipad, et need "pakitsevad" teadmis- ja teadaandmisvajadused jäidki rahuldamata.

Eks siis järgmise korrani (kuue aasta pärast, kui on õnne)!

Ja nii see nüüd siis käibki või?

Tükk aega olen oma peas mõlgutanud ühte mõtet, õigemini on mul olnud üks soov. Tahtsin selle realiseerimisega tegelema hakata juba umbes kuu aega tagasi, aga kuidagi juhtus ikka nii, et midagi tuli vahele või oli kohutavalt kiire. Praegu aga mõtlen, ehk siis polnud veel päris õige aeg selle soovi täitumiseks kätte jõudnud - eile täitus see soov saatuse tahtel ilma minupoolse vahelesegamiseta täiesti iseenesest. Loomulikult tõi selline ootamatu seik naeratuse näole ja soojuse südamesse. Vahva! Tore!

Unenäovõlud

Unenäod on võluvad, unenäod on mõnusad. Unenägudesse tulevad jalutama need inimesed, kellest pole ammu midagi kuulnud, kuid kellega koos sooviksid aega veeta. Unenäod loovad küll vahel absurdseid seoseid, aga seda lõbusam on mõelda, et ootamatud inimesed on ootamatutes olukordades unenägudes jalutamas. Ja kui on olnud selline lõbus unenäovaatamise seanss, siis on väga mõnus ärgata ja algavat päevat rõõmsalt tervitada.

Kangelased

Milline oleks meie elu ilma kangelasteta? Ilmselt suhteliselt üksluine. Kui oma uuele kangelasele ütlesin, et ta mu silmis kangelase staatuse omandanud on, siis küsis ta kohe, et kes on minu eelmine ja järgmine kangelane. Peale päevast mõtlemist oskasin talle rääkida oma eelmisest kangelasest, kuid järgmise kohta ei osanud ma midagi öelda.

Kui mu uus kangelane kuulis, kes on minu silmis eelmisena kangelase tiitli omandanud ja miks, siis arvas ta, et tema sellest latist üle ei lähe. Seepeale pidin talle aga kinnitama, et ta on juba sellest üle läinud ja et põhjused on lihtsalt teistsugused.

Minu jaoks määratleb kangelaslikkuse konkreetne situatsioon või hoiak ja nii ei pruugi olla mõõdetavad tingimused, millega üks või teine inimene minu silmis lugupidamise ja imetluse "välja teenib".

Tuvi jäljed aknaklaasil

Nüüd see siis juhtus! Juba pikemat aega käib mul akna taga üks tuvi luuramas, et kas saaks tuppa sisse astuda. Seni ei söandanud ta sisse astuda, sest ikka juhtus nii olema, et kui ta akna taga piilumas käis, olin mina kodus ja ehmatasin ta eemale. Kuid eile päeval, kui kodust ära olin, olid tekkinud tuppa selged jäljed sellest, et mingi lind on seal käinud - peamiseks tunnistajaks tiivajäljed aknaklaasil.

Isamaalised mõtted

Kas me oskame piisavalt hinnata seda, et meil on oma riik? Kas me hoolime sellest, milline on meie riik? Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta on õige aeg selliseid mõtteid mõlgutada. "Ühiselt ehitatud riik" - nii seisab tunnuslause sünnipäevaplakatitel. Ühiselt ehitatud - see tähendab ju, et igaüks on oma panuse andnud. Kuidas siis taban ennast mõttelt, et liiga iseenesestmõistetav on see riik meile, et liiga vähe kanname tema eest hoolt, et liiga vähe seostame oma igapäevast panust sellega, et kipume ära unustama, kui palju ta meile tegelikult tähendab, et võime ennast pidada selle riigi sirge selja, siira südame ja selge pilguga kodanikeks.

Kas me sellist Eestit tahtsimegi - kulunud käibefraas, millega ironiseeritakse meie riigi üle, kui jälle on midagi sellist, mis meile ei meeldi. Jah, sageli ei ühti ideaalid tegelikkusega. Aga kas me küsime endalt piisavalt tihti - kas oleme endast parima andnud oma kodumaale, kas oleme ise teinud midagi selleks, et siin oleks parem olla. Kes siis veel, kui mitte meie ise, peaks oma isamaad paremaks tegema. Loodan, et nii, nagu kasvab meie isamaa, kasvame ka meie ise - hindama, hoidma, armastama.

Laenates Marko Matvere'lt (küll kontekstist veidi välja rebitud, kuid siia sobiva) mõtte:

"Kui aeg väheke edasi läheb .... ja meie kultuur ja haridus taas jalad alla saab, on inimesed uhked .... oma kodumaa üle. Ma olen selles veendunud."

Paneme punki!

Sattusin reedel hetkemeeleolu ajel üle aastate punkkontserdile. Mõtlesin, et võiks ju vanu aegu meelde tuletada ning ikka "päris" punki ka kuulata. Ütleme nii, et katse õnnestus ja üllataval kombel hakkas punk minuga kõnelema. Jah, tean, mu viimased muusikalised kuulamised on samuti lahterdatud pungi hulka, kuid siiski on nad alguse saanud kusagilt mujalt ja millegi muu läbi pungiks muutunud. Reede aga oli puhas punk ja mulle täiesti meeldis. Pungi kõne oli päris mõistetav ja nii sai minugi tukk lendama. Lisaks muusikale meeldis mulle seltskond - kõik kenasti "konditsioonis", aga siiski iseendast rõõmu tundvad, üksteisega arvestavad ja üksteisest hoolivad - kui keegi juhtus üldise möllamise sees pikali kukkuma, aidati ta kohe kiiresti püsti.

Kõnelevad plaadid

Kui olen endale rõõmustanud järjekordse heliteose plaadi näol, siis lisaks sellele, et plaati ennast muusikakeskusesse sisestada ja seda kuulata, võtan karbist välja ka raamatukese, mis plaadiga kaasas käib. Mulle meeldib vaadata plaadi "taha" - plaadile lisatud trükisest leiab infot tegijate kohta, aga samuti annab see aimu sellest, millised on olnud emotsioonid ja soovid-mõtted plaadi tegemisel. Nii paneb lisatud trükis plaadi minu jaoks veelkordselt kõnelema - esmalt kõnetab plaat mind läbi muusika, siis aga toob kirjasõna muusikas esile uusi varjundeid.

Samas muudavad tegijate plaadiga kaasas käivad sõnad asja kuidagi isiklikumaks - tunned, justkui pöördutaks Sinu poole, kui loed kirjapandud lauseid ning Sulle avaldatakse mõtteid, millega looming on (karbi)kaante vahele pandud.

Küla elab veel....

Nädalavahetusel sattusin täiesti ootamatult ühe küla kokkutulekule. Ise tundsin vaid ürituse korraldajaid, kuid leidsin eest sõbraliku ja mõnusa seltskonna, kes kontvõõraid sugugi ei võõristanud. Terve pärastlõuna kestnud koosolemise programm oli tihedalt täis pikitud erinevaid etteasteid ja kaasa said lüüa nii noored kui ka vanad. Mõnusalt astuti üles nii laulu- kui ka teatritükkidega, räägiti ka tõsistel teemadel ning õhtu lõpetas ühele külapeole kohaselt simman.

Mõnus oli vaadata, kuidas Eesti maakohtades toimub elu ja kuidas raske töö kõrvalt leitakse aega ka puhata, koosolemisest ning ühistegevusest rõõmu tunda. Tore oli üritusel näha ka noori ning see siirus ja avatus, millega nad suhtlesid ja toimuvasse oma panuse andsid, mõjus väga südantsoojendavalt.

Imetlen oskust tööd teha, imetlen sõbralikkust, hoolivust, teineteisemõistmist, imetlen võimet lihtsatest asjadest rõõmu tunda.

Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa,
kuni Su küla veel elab, elad Sina ka
/Jüri Kask, Toivo Tasa ja Mihkel Zilmer/

Raske valik

Vahel leian ennast olukorrast, kui on tõeliselt raske valikut teha. Seda juhtub tavaliselt siis, kui ise ei ole ma päris kindel, mida soovin ning siis kõhklused tekivadki - mõtlen ja kaalun ja otsustada ei suuda mitte kuidagi. Kust küll sellistel puhkudel abi saada? Kuidas küll otsusele jõuda? Kõige huvitavam on selliste olukordade juures see, et kui juba olen oma peas teinud otsuse millegi kasuks, satub mu teele ette mõni argument, mis äsjaotsustatut üle kaaluma paneb. Ja nii see protsess käibki, lõputult - kuni viimaks enam ei pääse sellest, et peab mingi otsuse vastu võtma, sest aeg pressib peale.

Mõttemallid

Ristsõnu lahendades on mul tekkinud üks teooria - kui ristsõna lahendamine edeneb lihtsalt, siis on koostaja ja minu mõttemall sama, kui aga lahendamine kuidagi ei edene, on asi mõttemallide erinevuses. Selline teooria on tekkinud selle pealt, et mõnikord ei oska ristsõnades leida vastuseid kõige lihtsamatele küsimustelegi - enamasti on probleem seotud sellega, et ma leian liiga palju vasteid sellele, mida küsitud on. Vahest on aga asi selles, et ma ei saa isegi aru sellest, mida küsitud on - ehk siis ei suuda ma mõista küsimustki, kuidas ma siis saaksin vastata.

Umbes analoogne olukord tabas mind "Vihurimäel" - ei tea, millest see tuli, aga paaril korral tabasin ennast naermas juba mingi repliikiderea keskel, sest jõudsin oma mõttega natuke ette - olin just mõelnud situatsiooni edasi, kui näitleja mu mõtted sõnadeks vormis. Sellist asja pole minuga varem juhtunud - enamasti on ikka nii, et enam-vähem aimad, kuhu tegevus või jutt läheb, aga et mõtted kohe kellegi teise hääle kaudu välja öeldakse - selline kogemus oli küll esmakordne.

Vihurimäe

Seda kirjatükki võiks alustada sõnadega: "Kui mingi asi on ette nähtud, siis see nii ka läheb!" Seda, et Vihurimäed mängitakse sel suvel, sain teada juba kusagil varakevadel. Kuna raamat mulle erilist muljet ei avaldanud (lugesin seda kuskilt väljastpoolt tekkinud tõuke ajel - keegi kuskil mainis seda, kui head raamatut, ja nõnda huvi pärast lugesin ta läbi), olin kõhklev pileteid rõõmustama. Hetkeks, kui olin otsustanud, et võiks siiski kaema minna, mis sellel teemal on mõeldud, olid kõik piletid juba välja müüdud. Kuskil juuni algul aga sattusin internetist lugema, et piletid on taas saadaval ja nii läkski mul õnneks piletid rõõmustada. Ja veel millised kohad - esimesse ritta ja otse keskele.

Jätkama peaks vist sellega, et raamatut ma üle lugema ei hakanud - st trenn oli mul tegemata. Lisama peaks veel sedagi, et lugenud internetist muljeid, jäin äraootavale seisukohale - ei kruvinud ootusi üles ja peas tiirutasid vaatame-näeme mõtted.

Tüki enda juurde minnes, võib öelda, et oli päris hea, aga ümber ei keeranud (olen selle väljendi laenanud - mu meelest väljendab see üsna täpselt üht või teist saadud emotsiooni). Kuigi hetkekski igav ei hakanud, ei suutnud laval pulbitsema pidanud kirg ja meeletus päris minuni jõuda. Peamised järeldused, mille enda jaoks tegin, olid (üks tuleneb teisest): 1. mina oleksin hullumeelsuse piiril kõndiva armastuse lahendanud teisiti; 2. sissejuhatus oli hea, kuid kulminatsioon jäi puudu.

Lavastaja on ju see, kes peab näidendist ja näitlejates välja tooma selle, mis peaks kokkuvõttes andma edasi kogu asja tuuma, kuid antud tüki puhul jäi selline tunne, et lavastajal (Roman Baskinil) on küll olemas materjal (tekst, näitlejad, rekvisiidid) ja laialipillutatud ideed, kuid siiski ei saa nad omavahel kokku, et viia nauditava lõpptulemuseni. Miks julgen sedasi arvata? Aga seepärast, et hulluseni viiv armastuse-vihkamise-mäng kahe peategelase vahel ei jõudnud sellise metsikuseni, nagu minu arust oleks pidanud olema, milleks õhustik loodi ning näitlejadki oleks valmis olnud minema. Veidi häiris see, et toorust väljendati vaid jõu, viha pideva kriiskamise ning meeleheidet alalise pendeldamisega mänguplatsil.

Osatäitjatest said minu meelest kõige paremini hakkama Helen Rekkor (Isabella) ja Külliki Saldre (virtin). Esimene mõjus tõelise aadlipreilina, kes on armunud metsikusse pahasse poissi ning on valmis tema heaks kõik tegema. Teine aga tüüpilise teenijana, kes iial ei sekku pererahva asjadesse, kuid siiski antud tüki puhul tervele karjale täiskasvanud inimestele emalikku hoolitsust jagab. Peaosatäitjate Helena Merzin'i (Catherine) ja Marko Matvere (Heathcliff) kirg, nagu juba eelnevalt mainisin, ei löönud täie hooga lõkkele - kui hakkas tunduma, et juba hakkab looma, sai stseen otsa ja tulid teised tegelased peale.

Ilmselt jäid vaatajatele enim meelde rekvisiidid - Alatskivi loss, ratsahobune (mille suurepärast valitsemist Marko Matvere demonstreeris), tööhobune (millega Linton'eid (Helen Rekkor ja Margus Jaanovits) kohale sõidutati), veetünn (milles enamus tegelastest ka siis vabatahtlikult või sunniviisiliselt märjaks kasteti - pärast etendust oli päris hulk neid uudistajaid, kes käega järgi proovisid selle vee temperatuuri), pesupali (milles Külliki Saldre käed pidevalt toimetasid), arvukad pudelid ja lõhkilöödud aken. Samuti jäid silma efektsed ja sobivad kostüümid. Kogu kaasatud atribuutika andis suure füüsilise koormuse kõigile osalenud näitlejatele - meie ööd ei just läbimärgade riietega liikumiseks parimad ja jääb vaid loota, et kõik kenasti etendusteseeria lõpuni vastu peavad.

Sõnatu

y (inglise keeles) = miks (eesti keeles)

Hoia pikki vahet!

Mõtlen üht, kirjutan teist

Sissekannete tegemine siia on justkui lotomäng - tuleb mingi mõte ja hakkad kirjutama. Paned mingid sõnad kirja ja justkui oled teel selle poole, mille pärast üldse klahve klõbistama asusid. Siis aga, kui sissekanne valmis saab, avastad, et välja tulid hoopis teised mõtted, ja see, millest kõik alguse sai, jäi ikka enda sisse ega saanud sõnadeks vormistatud. Kui aga mõte juba valmis voolitud on, ei hakka ma seda ju ometi enam ümber kirjutama, et algusesse tagasi minna - sest mine tea, mis sellest kõigest veel välja kooruda võib.

Kuidas toimub valik?

Elu toimib nii, et valime inimesi. Muidugi võime ka ise valituks osutuda, kuid siiski peame ka omapoolse valiku tegema, et kas see, kes on otsustanud meid valida, saab ka meie poolt valitud.

Millised on aga valikukriteeriumid? Mille alusel me otsused teeme? Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid mina teen oma valikud selle järgi, milline on minu arusaamine teise inimese mõttemaailmast - kas ma suudan teda mõista, kas tema suudab mind mõista, kas meil on sarnane huumorimeel, kas meil on samad väärtused ja tõekspidamised. Kui need asjad kokku sobivad, siis võib selline inimene "valituks osutuda". Sellisena võiks kirjeldada ühte valituks-osutamise-töövestlust. Enamasti aga satun inimestega kokku mingeid juhuslikke teid pidi ja side või säde võib tekkida ühest naerupahvakust, ühest öeldud sõnast või mõnest fraasist. Ma pole kindel, kas siis on mõistmine juba kuskil õhus või mis see on, aga tundub, et rohkem polegi vaja, sest valik on juba selle vähesega kindlaks määratud.

Avastades

Uurin ja avastan neid aardeid, mida saatus mu ette laiali laotab. Peale vaadates näivad nad kutsuvad ja võikski arvata, et kõik piirdub vaid sellise sätendava kestaga, kuid mida sügavamalt tuleb sisu aarete seest esile, seda enam olen võlutud. Loomulikult tunnen ennast õnnelikuna, et mulle on antud võimalus selliste aarete sisu lähemalt silmitseda. Loomulikult võtan seda privileegina, et saatus on andnud aja aaretega lähemalt tutvuda.

Tuuline rand!

Kui keegi taipaks mu käest küsida, milline on Pärnu rand sellel aastal, siis võiksin päris kindlalt vastata, et tuuline on see rand. Nii palju, kui sellel aastal olen Pärnu rannas käinud, on seal alati olnud tuuline. Päikese käes sillerdavat klaasjat veepinda pole ma Pärnu rannas sel aastal näinud. Lihtsalt selline tähelepanek tuli mulle pähe, kui mõtlesin selle aasta Pärnu ranna külastustele.

Nii õrnad on...

... mu kõrvad - ei taha kuidagi painduda kuulama neid sõnu, mida muusika saatel õhk minuni kannab. Piirduks siis asi vaid nende sõnade ja kõrvadega. Ka mu silmad, nii õrnad, said kahjustatud, kui juhtusin nägema seda, kuidas mõned kuulajatest olid otsustanud hakata teoks tegema laulu seest kuuldut. Seda siis avalikult, kõigi silme all. Aga hommik oli juba õhtust saamas ja ju nad siis lootsid, et kõigi tähelepanu on mujal - nad ei arvanud, et lisaks minu silmapaarile oli veel vähemalt kuus silmapaari nägemas seda, millega on otsustatud tegelema hakata.

/VLÜ 1VVP, 23.06.2008/