Seitsmenda päeva hommikut alustasin pika jalutuskäiguga, sest kaardi pealt ei saanud ma päris täpselt aru, kus peaks asuma minu järgmine sihtpunkt. Tegelikult polnudki selle leidmine teab mis keeruline, aga seltskondliku transpordi kasutamisel oleks vast ehk veidi eksinud.
Ühesõnaga, pika sissejuhatuse järel, oli eesmärgiks vaatama minna, milline näeb välja maailma suurim Poya, mis sellel aastal peaks minema ka Guinessi rekordite raamatusse. Mis siis on Poya? See on lehma kevadine teekond mägedes asuvale karjamaale. Kuid see, Hotel les Nations'i sisehoovipoolsele seinale maalitud teekond, on veidi teistsugune. Sellel on kujutatud Genfi linna ja kantoni ajalugu lehmade kaudu. Igal juhul oli vaatepilt muljet avaldav ning koht ise külastamist väärt.
Kui siis lehmade ühele poole sain, tegin kiire visiidi Genfist veidi väljas asuva Malta ordu lossi juurde. Kuna ekskursioonid lossi tuleb ette kokku leppida ja mina seda teinud polnud, siis jäi vaid väljast asja uudistada ning imestada lossi väiksuse üle - arvestades seda, millised on Eestis olevad lossid ja kindlused, oleksin midagi suuremat oodanud, kuid loss, mille eest leidsin võlus armsalt oma väiksusega.
Kesklinna naastes astusin sisse Loodusajaloo muuseumisse, mille tutvustusele oli lisatud, et see oli laste lemmikkoht. Enne muuseumisse minekut olin veidi skeptiline, sest mida ikka "seisvast" loodusest arvata. Kui üsna kiiresti mõistsin, mis lapsi selle muuseumi juures võlub - seal on võimalik näha väga paljusid liike nende reaalsetes mõõtmetes ja värvides, nad küll on vaid topised, kuid arvan, et selline kollektsioon annab väga hea ülevaate loodusest. Kuna erinevad liigid oli kõrvuti, siis oli võimalik ka silmaga märgata, millised on liikidevahelised erinevused.
Kui muuseumi esimene korrus kajastas Šveitsis elavaid isendeid, siis edasi läks asi juba hoopis põnevaks - suurest saalist võis leida kõiki maailma loomi ja linde (alates dinosauruste skelettidest ja lõpetades vaaladega). Ülevaade looduses elavatest isenditest oli ikka nii värvikirev ja mitmekesine, et jäi üle vaid üllatuda, milline on ühtede loomade kohastumust sobilike kaitsevärvidega, samas aga milliseid erinevaid värve võib leida mõni looma või linnu rüüst. Lindude puhul oli veel omaette vaatamisväärsuseks noka kuju ja värv - alates väikestest ja nõeljatest ning lõpetades kühmuliste ja vikerkaarevärvilistega.
Minu vaieldamatuks lemmikuks oli aga kivimite kogum - samuti täielik läbilõige, millised võivad kivimid üldse olla - mõned justkui oleks nõetad kokku köidetud, teised jälle ümarate lehtede kujuga, kolmandad oleks nagu korallist välja koorunud.
Ega siis muuseumikülastus ainult vaatamisega piirdunud - kus jälle vähegi nuppu näha oli, tuli sellele vajutada ning nii näiteks oli võimalik näha, kuidas krokodilli silmad pimedas helendavad (ristisin ta mõttes Baskerville'ide krokodilliks), millist värvi omandavad kivid erineva valguse käes (päeva-, neoonvalgus jne), millist häält teevad erinevad konnad. Kokkuvõtvalt õnnestus paari tunniga läbi käia suur osa maailma loodusest.
Kuna pärastlõuna oli ilus, siis seadsin sammud maailma pikima puupingi juurde (120-meetrise pikkusega) - kui nüüd need, kes Genfi käinud on, hakkavad mõtlema, et ei tea, kus see olla võiks, siis see on kohe Reformistide Müüri kohal. Jah, seesama pink, mis on seal mäe otsas. Nii hea oli ennast sellele pingile istuma seada ja lasta päikesel ennast paitada.
Genfis viibimisele kohaselt viis mind tee paadiga sõitma. Siinkohal tahan ära märkida, et seekordseks kapteniks oli naisterahvas, kes sai paadi juhtimisega suurepäraselt hakkama. Muige tõi mu suule aga üks härrasmees, kes ilmselt oli minemas ärikohtumisele ja seetõttu kiirustas ning kes kasutas aja kokkuhoiu mõttes paadiliini.
