Turvalisusest nii- ja naapidi

Eile, õhtupimeduses mererannas pilte tehes leidsin ennast arutlemas turvalisuse ja turvatunde üle. Et kuidas on niimoodi, et selles pilkases pimeduses, üksikus paigas üksi olles tunnen ennast väga turvaliselt. 

Ja samas olin just päev varem leidnud, et tundmatu meesterahvaga päevavalgel kahekesi üksikusse paika minekut ma endale lubada ei saa ja kaalusin hoolikalt ka seda, et kas minu poolt väljapakutud praegusel aastaajal vist suhteliselt inimestevaene kokkusaamiskoht oleks ikka piisavalt turvaline, ka näiteks tavalisel tööpäeval, et kas seal liiguks piisavalt inimesi, et ma ei peaks iseenda pärast muretsema.

Eks praegu, lastes oma silmade eest läbi neid paiku, kus ma ringi liigun, on olukordi olnud nii- ja naasuguseid ja kuidagi on ikka niimoodi, et mõne üksiku inimese kohtamine mõnes eraldatud paigas tegelikult ei kipu ohutunnet äratama - sest kuidagi on mu peas ikka see mõte, et neil kõigil on seal ringiliikumiseks ju mingi eesmärk ja mina sellesse ei puutu...

Praegu tuleb mul silme ette üks virmaliste püüdmise öö, mil sai ühe tundmatu noormehega pimeduses pilte tehtud ja tunde jutustatud ja kogu see olemine oli turvaline ja hea. Ju vist ikka seetõttu, et eesmärgipärane oli see meie tegevus seal pimeduses, ühine huvi ja ühised jututeemad, mis liitsid ja aitasid lõbusasti aega mööda saata.

Ja viimasel ajal on see turvalisuse teema üles tulnud ka teise nurga alt - liikudes hilistel õhtutundidel Tallinna kesklinnas, on nüüd minus kuidagi tekkinud tunne ohustatusest. Ei teagi, kas see tuleb kultuurilisest eripärast, sest on ju igasugustes konditsioonides igal pool ringi käidud, aga praegu on seal ringi liikuv seltskond nii palju kirjumaks muutunud, et tahes-tahtmata tekivad igasugused mõtted pähe. 

Selle kõigega on muidugi see, et omalt poolt tuleb ikka üksjagu panustada sellesse, et turvaline olla oleks. Aga teisest küljest, me keegi ei tea, millal kellelegi mingi asi ei meeldi või kellelgi kannatus katkeb ja selle tulemusena mõtlematuid tegusid korda saadab...