Hakka või arvama...

Kuna lastega tegelemine annab mulle päris hea ülevaate sellest, missugused lapsed olla võivad ja pakub ka kokkupuuteid lastega, kellel on mõni autismi vormi diagnoositud, siis eile tundus mulle, et ma vist ise peaks ennast ka kvalifitseerima seesugusesse kategooriasse.

Sest, kui ma ikka tunnen, et ma ei oska inimestega suhelda ja kogu aeg, vaatamata sellele, mida või kuidas teen, tunnen, et olen justkui inimene teiselt planeedilt, siis võib-olla ongi see põhjus, miks see kõik niimoodi on.

Võtsin siis lahti Aspergeri sündroomi kirjelduse ja palun väga, esimene punkt kirjeldas väga selgelt seda, mida mina tunnen:

sotsiaalse suhtlemise eripärad – vähene huvi ja oskus inimestega suhelda; eakohaste suhete puudumine eakaaslastega; raskused oma käitumise kohandamisel sotsiaalsetes olukordades. Aspergeri sündroomiga inimene võib teada sotsiaalse suhtlemise reegleid, kuid ei oska neid õigel ajal ja viisil kasutada 
 
Ja mõnes mõttes tunnen mina ennast veelgi hullemini, sest ma "ei tea sotsiaalse suhtlemise reegleid", saan ma aina enam aru. Ja peamine probleem, millega kokku puutun, on see alaline mängude mängimine, mida inimestevahelistes suhetes harrastatakse. Ja eks ma olen aru saanud, et mina neid mänge ei oska. Ja ikka ja jälle avastan, et minuga on vaid mingit mängu mängitud, sügavamalt midagi mõtlemata ja nii ma tunnen ennast aina oskamatumana - sest ma ju usaldan inimesi enda ümber.

Või siis:

korduvad ühetaolised käitumisviisid, rituaalid ja/või liigutused – näiteks selgeksõpitud reeglite täpne järgimine ning selle nõudmine teistelt

Selliste tulemusteni võib välja jõuda, kui elus kogu aeg mingisuguste takistuste taha takerdun ja vaatamata oma parimale tahtmisele ikka ja aina läbi kukun kõiges selles, mida teen.

Ja maailm mu ümber pudeneb kildudeks...

Mõni väike detail jääb silma ja...

Selle loo algus ulatub kevadesse, mil mul oli ühe otsustajaga vaidlus sellel teemal, kas ma peaksin lastevanematele tutvustama erinevaid võimalusi sellel teemal, et kui nende lapsed täiskoormusega ringides ei osale, siis tegelikult on taotluse alusel võimalik vähendada ka ringis osalemise tasu.

Mina arvasin, et see on normaalne tegevus. Otsustaja teiselpool arvas, et igaühe individuaalseid vajadusi ei jõua me keegi arvestada ja et 10.- eurot pole teab mis suur raha. Ehk siis, täielik väärtuskonflikt, sest mina arvan jätkuvalt, et iga pere peaks ikka ise otsustada saama oma rahakasutust.

Kontekst muidugi oli selline, et seesama otsustaja oli iseenda ja oma laste ringides osalemise tasu korrigeerinud vastavalt sellele, kuidas tema või tema lapsed olid saanud osaleda. Ehk siis, ta ise oli seda võimalust kasutanud ja mind juhendajana polnud ta sellistest asjadest informeerinud.

See lugu aga tuli mulle meelde praegu ühe väikese silma jäänud detaili abil - tegu oli teise otsustaja lapsega ja siis oli ühes kuus tema ringitasu täielikult nullis. Laps oli selles kuus haige ja ringitasu tühistamine ongi sellel juhul vanema taotluse puhul võimalik, aga kummaline selle asja juures oli see, et mind kui juhendajat sellest, et laps haige on/haige oli, ei informeeritud, et mina juhendajana sain sellest teada alles järgmise kuu alguses.

Ja nii ma siis mõtlengi, et mis on need väärtushinnangud mille alusel toimetatakse, sest mina olen alati olnud seda meelt, et kui oled juhtival kohal või otsustaval positsioonil, siis sellega tuleb lisavastutus, sellega seoses tuleb kõigis asjades iseäranis korrektne olla, olla eeskujuks teistele. Ja väga silmakirjalik on lugeda moraali sellel teemal, et igaühega ei jõuta tegeleda, aga iseenda huvide eest seistakse täiel rinnal.

Võiks või ennustajaks hakata...

Viimased nädalad on pakkunud hulgaliselt kinnitust sellele, et mul on ikka ja aina õigus. Kirsiks tordi peale oli see kui mu telefon eile helises ja inimene, kes mind ikka suureks targutajaks pidanud on, arvates, et ma niisama räägin seda, mida ma räägin, lausus: "Sa ikka oskad asjade suuremat pilti näha ja oskad läbi näha neid asju, mis teistele silma ei hakka!" 

Eks ma kusagil kuklas olen ikka kandnud seda lootust, et inimesed ühel hetkel taipaksid asju, et nad lõpuks saaksid asjadest aru. Sest mina ju tean juba praegu, aga teistel läheb aega, kui nad üldse nii kaugele jõuavadki, et mõista.

Aga mis ma ikka teiste inimeste pärast muretsen või teisi tagant utsitan, igaüks elab oma elu ise, igaüks teeb oma valikud ise ja igaüks peab ka oma tegude tagajärgedega hakkama saama.

Kuid eelmine nädal pakkus sellist hetke, mille saabumist ma juba üksjagu aega ootasin - sest näha oli, et asjad on liikumas ühes kindlas suunas. Esialgu küll veel jäi lõplik otsustamine tegemata, aga mina juba teadsin, kuhu see asi läheb. Ja üllatus-üllatus, tuligi see lõplik otsus ära, küll kolm kuud hiljem, kui ma arvasin, aga siiski.

Teisest küljest, mõnel teisel teemal jälle, on mul hea meel, kui ma näen, mis toimub ja siis tulevad otsused, mida justkui ei ootakski (või mille tegemiseni peaks kauem aega minema), aga tegelikult on need ausad otsused - ehk siis, see asi, mis lonkab, lõpetatakse ära. Ja selliste asjade üle on mul hea meel.

Juba varasest lapsepõlvest saati...

Eile tuli see lugu taaskord üles. Lugu, mis juhtus siis, kui ma olin nelja-aastane. Käisin siis veel lasteaias ja olin selles rühmas, mis esmaspäeval lasteaeda viidi ja reedel ära toodi. Ja oli siis üks kena märtsipäev, ma praegu arvan, et nii võis olla. Oli vaikne tund ja me kõik oleks pidanud magama, aga siis, kuna und polnud kellelgi, tekkis kellelgi idee, et võiks kuhugi minna. 

Mina haarasin siis kohe asjal sabast kinni ja ütlesin, et me võime ju minu poole minna, et mul on ema kodus. Ja nõnda me siis kõik riidesse panimegi ja läksimegi minu juurde koju - mis tähendas üle mõnegi suure tänava minemist, kahe raudtee alt läbi - õnneks mitte üle raudtee (aga eks raudtee ääres elava lapsena teadsin arvatavasti ka selleks ajaks juba, kuidas raudtee läheduses käituma peab) - ja olimegi kohal.

Ei mäleta ma midagi sellest, kuidas mu ema reageeris, kui avastas korraga oma ukse tagant lasteaiarühma, ega sedagi, mis sai siis, kui me kõik lasteaeda tagasi jõudsime. Tean vaid seda, et minu ema pidi pärast seletuskirja kirjutama. Et mu ema sai noomida selle eest, missugune on üks nelja-aastane ettevõtlik laps olla võib. Ega kujuta ma ette ka seda, mismoodi tundsid ennast lasteaiakasvatajad, kes avastasid, et neil on terve üks rühm puudu. Või kuidas oli üldse võimalik, et keegi lasteaiatöötajatest tähele ei pannud meie äraminekut. Või et kuidas see üldse võimalik sai olla, et üks nelja-aastaste laste seltskond kellelegi tänaval silma ei jäänud ja keegi huvi ei tundnud, et kuhu nad sedasi omapäi lähevad?

Ajad olid siis teistsugused ja tore on see, et me kõik turvaliselt hakkama saime selle retkega. Aga iseenda seisukohalt mõtlen, et ma olen siis juba varasest noorusest saadik olnud üks paras "tegelane" (eks seda on elus edaspidigi päris ohtrasti selgunud)... Ja võib-olla osaliselt ka selle tõttu on praegugi kõiki mu toimetusi saatmas vajadus kõigi eest hoolt kanda või siis kõigiga arvestada või oskus oma tegude mõjust ja tagajärgedest aru saada.

Palju tahad...

Ükspäev lugesin üht raamatut ja hea oli autori kirjaviisist tajuda, et tema maailmapilt on minu omaga väga sarnane. Kunagi ammu olin ma väga naiivne inimene, elu pidi kõik ilus olema ja ega mind miski suurt häirinud ka.

Nüüd on aeg edasi läinud ja see kirjanik pani kirja täpselt selle asja, mida minagi viimasel ajal enda nahal tunda olen saanud - et kõnekäänud ei pea paika. Võtame kasvõi ütluse: "palju tahad, vähe saad, vähe tahad, üldse ei saa". Olin mina olnud vähenõudlik ja leplik ja siis tekkis tunne, et tahaks rohkemat, aga selle tulemuseks oli hoopis siis see, et see vähene, millega senini olin leppinud, kadus ka ära. Niiet, polnud mingit vähemat ega rohkemat, oli suur mittemidagi. 

Teine kõnekäänd, millega ikka ja aina kokku puutun, on see, et "käitu teistega nii nagu sa tahad, et Sinuga käitutaks". Eks ma teen omi asju ikka omamoodi, aga kusagil selle hoolivuse ja mõistmise ja toetamise ja kannatlikkuse taga on ka väike lootus, et ehk siis minustki midagi peetakse, ja nõnda olen kõik "oma trumbid" käest ära andnud: kahjuks jääb selline maik asjadele man, kui mina oma aja broneerin ja mulle isegi ei anta teada, et kokkusaamisi, mida ootan, ei toimu - saan sellest teada "aegamööda" või "tagantjärele". Ja mis on tulemuseks - soovides anda endast parima omaenda sõbrale, saan teada, et mina pole väärt minimaalsetki panust (praegu hakkasin mõtlema, et mine tea, kas tegu on ühendatud anumate süsteemiga - et kui mina olen valmis kõik andma, siis ei peagi teine pool mitte midagi tegema?).

Vaatan oma elu peale ja mõtlen, et kuidas küll mina nii valel ajastul elan, niivõrd valede väärtushinnangute järgi toimetan, sest kui mustrid korduvad, siis on ju asi ikkagi minus, siis on ümbritsev maailm omaks võtnud teised reeglid ja mina olengi valel ajal vales kohas. 

Eks ma saan aru, et see kõik on väga isekas, enesekeskne mõtlemine ja võtan asju väga isiklikult, aga kui tegu on sõpradega, siis ongi see asi ju isiklik, see ongi ju sõpruse sisu - muidu on ju tegu tuttavatega, sõprus ikka tähendab midagi enamat? Või omistan ma sellele kõigele liigset tähtsust? 

Mulle meeldis ühe inimese sõpruseteemaline ütelus, mida ükskord juhtusin kuulma: "Oma sõbra pean ma ikka välja kannatama!" Ja asi pole ju sugugi selles, et need kaks sõpra omavahel kuidagi nugade peal oleks olnud või kraagelnud või pidanud teineteise heaks teab mida tegema, aga ju siis oli situatsioon selline, et selline lause väljaütlemist leidis. Minu jaoks on selles jutus sügav sisu sees.

Ja eks ma ikka ja aina vaatan ümberringi ja mõtlen oma sõprade peale ja sõprussuhete peale ja eks ma ikka hindan oma sõpru üsna kõrgelt. Aga, kui viimaste aastate kogemus on see, et aega ühisteks tegemisteks on aina keerulisem leida, siis tekib ju küsimus, et mis mul viga on või mida olen ma valesti teinud?

Eks ma saan väga hästi ka aru sellest, et kõigi elud ongi kiired ja kõigil on miljon asja toimetada. Ja eks ma sellevõrra püüan ka mõistev olla ja olla ajalises plaanis paindlik ja kättesaadav. Kuid, viimaste aegade valguses - mis jääb siis järele minust, minagi ju pean iseenda eest seisma? 

Ja siis polegi parata, kui tunne on selline, et tuleb leida uued inimesed, kellega koos toimetada, kellel on aega ja tahtmist ja soovi, uued tegemised, uued paigad. Sest vaatamata oma suurele eraklikkusele olen ju minagi sotsiaalne olend ja tahaks ka ikka suhelda inimestega. Omas mullis saan ma ju piisavalt olla, mõnikord suisa sedasi, et päevade kaupa kellegagi ei räägi. 

Taaskord ise tehtud ilu!

Vaatasin seda, mis toimus ja süda muutus iga hetkega aina kurvemaks. See, mis toimus, oli sõnul seletamatu, see oli täpselt vastupidine sellele eesmärgile, mille suunas töötasin. Ja kõige kurvem selle asja juures oli see, et aktiivseks toimetajaks oli inimene, keda ikka olen usaldanud, kellest parimat lootnud. Teisest küljest muidugi oli mul hea meel, et meeleolu nii positiivne on, et inimesel on lõbus ja et ta lustib kogu hingest.

Kuid iga järgmise hetkega muutus mu meeleolu aina kurvemaks ja nii ma siis püüdsingi olukorrast kõige paremal võimalikul moel välja tulla. Aga kurbus jäi mu hinge ja ega ma seda siis vaid enda teada jätnud - ikka jagasin oma kogemust ja seda, kuidas mina olukorda nägin. Tore, et sellele järgnesid vabandused ja lubadused tulevikuks, et pannakse rohkem tähele ja mõistetakse paremini konteksti.

Ja eks hiljem mõtlesin, et sellel hetkel võis see asi olla veidi üle paisutatud, võisin ju üle reageerida, nagu hetkeemotsioonide ajel ikka juhtub. Sest tunne oli selline, et minust ei hoolita sugugi, et seda, mida mina ütlen, ignoreeritakse täiel rinnal. Ja kogu asja toimumiskeskkond oli täielikult minu kahjuks, sest nõnda said teisedki aru, et pole mõtet tähele panna, pole mõtet hoolida, minu sõnad ei tähenda mitte midagi.

Aga see, et mul oli taaskord õigus olnud, selgus alles poolteist nädalat hiljem - siis tuli mulle selle olukorra tõeliste tagajärgedega alles tegelema hakata. Ja mõtlesin siis, et ma ju tean, kust see kõik alguse sai, kust uut hoogu sellisteks asjadeks juurde saadi.

Ja kui ma siis asja veel sügavamalt analüüsima hakkasin, sain aru, et asi on eeskujus, iidoliks olemises. Kui keegi on juba selle staatuse saanud, siis vaadataksegi tema peale alt üles ja arvatakse seda enam, et kui juba tema nii teeb, siis järelikult ongi niimoodi õige ja hea. Ja siis ma sain aru, et ka ma ise olen selle kõige võimendamisse kaasa aidanud - oma hea usuga andnud energiat juurde, et asjad oleksid nii, nagu nad on.

Niiet, taaskord, ise tehtud ilu. Midagi pole parata, et ma nii naiivne ja heausklik olen. Ja ikka ja aina teen valesid otsuseid ja usaldan valesid inimesi.