Ole ikka nii rõõmus...

... nagu sa ikka oled!

Kellest Sa räägid? Kes on see rõõmus inimene kes kogu aeg rõõmus on? Sa ei saa ju rääkida minust, minust, kelle pärisosaks on kurbus, siis, kui on need üksi olemise hetked ja neid on päris palju. Ja siis ühel hetkel tundubki, et on ainult kurbus ja kurbus ja veelkord kurbus.

Ja ometi ütled Sa, et ma rõõmus olevat? Ma arvan, et Sul on minu teemal mingi pettekujutlus kusagil peas, mis ütleb, et ma olen rõõmus. Kuigi, eks ma tean ka, miks selline illusioon tekkinud on - Sind nähes ja Sinuga koos olles ma olengi rõõmus, isegi, kui mõnikord lähevad naljad üle piiri ja tundub, et iga järgmine lause on aina suurem jalgupidi ämbrisse kolistamine. Aga, enamasti ikka ju olengi rõõmus, sest saan Sinuga koos olla!

Ja eks see rõõm on olnud vastastikune - sest mul on ju see hetk ikkagi mälus olemas kui ühest tõsisest ja asjalikust mehest sai vaid hetkega siiralt rõõmus ja särav mees, kui mina vaatevälja ilmusin. Ja on neid teisigi hetki, mil olen aru saanud, et mul ikka ongi mingi positiivset energiat kandev roll antud.

Aga eks ma suures plaanis olengi rõõmus, siis, kui ma olen oma toimetuste keskel ja ikka on neid hetki, mil naeran ja nalja teen. Ja mis mul siis ikka suurt muret on, polegi ju nagu väga viga sellel elul mida elan? Mõnikord mõni asi lööb jalad alt ära ja on ju olnud ka sügavat musta auku. Nüüd on hakanud olema helgemad ajad, sellised, mil valgust ja rõõmu on aina rohkem. Ja peagi on ju kevad - kuidas ma seda juba igatsen ja ootan, sellest teisipäevast saati. Aga küll ta tuleb, päevad ju on juba pikemad.

Ja võib-olla on osa sellest rõõmust ka see esmaspäevase lõunaflirdi järelkaja - üks noormees sellest esmaspäevasest seltskonnast mulle ühel teisel päeval, kui meie teed taaskord ristusid, teele ette astumas ja laialt naeratamas ja tere ütlemas. Pani ikka muigama küll ja tegi meele päris heaks. Siingi oli rõõm vastastikune!