Kui üksi ringi liigun, siis ikka hakkab jutuajamisi kõrva.
Üks eilne oli siis selline, kahe meesterahva vestlus:
"Ma ikka peaks Millaga abielluma!"
"Miks?"
"Siis ma saaksin Soome pensionit!"
"Ma arvan, et see pole hea mõte."
"Miks mitte, mulle kuluks see 1500.- eurot kuus ju ära!"
"Ei, Sa elad edasi oma ema juures ja siis mõne aja pärast mõtleme selle asja peale uuesti!"
"Miks? Mulle oleks ikka seda Soome pensionit vaja, siis oleks elu kerge ja lihtne!"
"Ei, Sa elad edasi oma emaga! Ma olen kaua ilmas elanud ja näinud ka selliseid kooselusid ja see ei vii kuhugi!"
"Aga millal siis meie abiellume?"
"Aega on selle kiire asjaga!"
Vaatasin siis seda abielluda tahtjat ja mõtlesin, et jah, ma olen tõesti väga valiv, sest mul ei tuleks sellise mehe puhul mitte kuidagi sellised mõtteid pähe - silmale oli selles mehes ka vähe ilu. Aga, nagu näha, võivad ka meestel olla abiellumiseks täiesti asised motiivid ja kui hõlpelu kusagil silmapiiril on, siis miks mitte sellist võimalust kasutada? Selles muidugi ei ole minu jaoks mingit uudist, kui nüüd järele mõtlen, sest tean ju oma tutvusringkonnastki selliseid paare, kus mehed naiste kulul elanud on ja ennast seejuures suurepäraselt tundnud. Ja mõnel juhul on see olnudki ettekavatsetud plaan, mis edukalt teostatud on. Ja sellised hetked on küll sellised, mil saan väga hästi aru, et üksi on ikka ka väga hea ja elu on mind ikka hoidnud, et ma selliste tegelaste otsa pole sattunud. Teisest küljest muidugi on lugu ka sedasi, et ega ma ise ka ei oskaks teise inimese kulul elada, ikka olen arvestanud, et ise pean oma asjadega hakkama saama ja võib-olla on selleski konks, miks siiani üksi olen.
Selle teema juurde käib järgmine lugu:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar