Kogu maailma naissugu...

Mul oli eile see au, olla ja saada neetud, sest juhtusin olema naisterahvas seltskonnas, kus üks abielumees rääkis sellest, kuidas tema ikka kõige hästi on mõelnud ja tema teine pool keeravat selle asja, mida tema teeb, kõik negatiivseks ja et sellised need naised kõik olevatki.

Sain siis neetud, koos kogu maailma naissooga.

Irooniline oli mul istuda selles seltskonnas, sest minu vastas istuvad meesterahvad olid mõlemad minu suhteliselt süütu nalja keeranud täiesti negatiivseks, ehk siis, ise teinud sedasama, milles nad kõiki naisterahvaid süüdistasid. Kuid, oma kogemustest, mida mul on hiljaaegu palju olnud, sain aru, et mul pole mõtet vaielda, sest tõde jääb ikka nende poolele.

Ja taaskord olen teel selle poole, mida mulle ette heidetud on - et ma oma suud piisavalt lahti ei tee ega räägi. Aga mida ma räägin, kui mulle heidetakse ette seda, et ma käituvat kõiketeadjana või siis saan vastu vaieldes, alternatiive välja tuues aru, asjades üle arutledes teada, et ütlus - mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale - kehtib 100 %.

Aga, kui ma seda needmise peamist põhjust taga otsin, miks kohe näpuga minu poole näidati, oli põhjust leida lihtne: ma võitsin mõlemat meesterahvast bowling'us ja nii, et viimase vooru viskeid ma isegi teha ei saanud (118 punkti oli mu punktisumma selleks hetkeks, aga 10. voor jäi mul proovimata, sest mänguaeg sai enne otsa). Ja ju see sellele sajatajale hinge ei mahtunudki, riivas tema mehelikku au.

Ilusa ilma puhul...

Täna, kui taaskord oli imeliselt ilus ilm ja käisin seda täiel rinnal õues nautimas, tiirles mu peas üks mõte: "Ilusa ilma puhul peaks kõigil inimestel olema vaba päev!" Saan aru oma mõtte puudustest, aga samas, mõtlesin ma täna: kui palju produktiivsemad oleksid inimesed, kui nad ilusa ilmaga saaksid oma akud laetud ja palju energiat juurde, vihmase, tuulise ja sompus ilmaga võib ju siseruumides toimetada küll ja veel? Kuigi, ka sellistel ilmadel on oma võlu - õiged riided selga pannes ja loodusjõudude keskele minnes saab ka omajagu vägeva elamuse!

Aga, ilusa ilma tuules: täna olen ma ilusa ilma ja vaba päeva poolt!

Kahetised tunded

Esmalt muidugi tabas mind kurbus - üks mu suuri lemmikuid on taaskord manalateele läinud. Jutt käib soome kirjanikust Arto Paasilinnast - "Poodud rebaste mets", "Lummav vabasurmasõit" on teosed, mis kohe silme ette tulevad. Veel hiljuti loetud "Ulguv mölder" - oli üks parajasti hea elamus, kuigi, kurbust tekitas omajagu, sest sai lugeda seda, kuidas raamist väljas elavaid inimesi tõrjutakse ja kuidas nende elu keeruliseks tehakse. Ja muidugi, viimaks ka "Jänese aasta" - see jäi muidugi kõige eelneva kõrval, vähemalt minu jaoks, nõrgaks, aga, jaburdusi oli selleski loos piisavalt.

Igal juhul, kurb on ja täna vist panen ühe küünlagi põlema... Praegu Arto Paasilinna elulugu lugedes avastasin, et ta on sündinud Kittilä vallas - kummalisel kombel on see ainus paik Lapimaal, kus ma käinud olen. Ju siis ikka universum oskab seoseid luua...

Kuid, need mu kahetised tunded on seotud hoopis sellega, kuidas ma sellistest asjade käigust teada sain, lehepealkiri viitas Arto Paasilinnale kui kirjandusKUULSUSELE... Pani ikka pead vangutama küll - kas siis tõesti sõna KIRJANIK pole juba piisavalt suur ja väärikas, aga võib-olla otsin väärikust sealt, kus seda leida pole - teemagi oli ju vastav, MELU...

Asjade väärtus muutub ajas...

Mul on üks tarbeese, võinuga, mis on juba aastaid kasutuses. Lihtne, tavaline, käepärane vahend köögis toimetamiseks. Ei midagi erilist, ei midagi erakordset - nii võib ju asjaga ollagi, iseäranis millegagi, mis on tarbeese.

Ja nüüd, viimase paari nädala jooksul, on see tarbeese omandanud reliikvia väärtuse. Asjade sellise käigu põhjuse on aga päris kummastav - sest selle eseme peale on puidupõletusega kantud tähekombinatsioon TTÜ. Nüüdseks on sellest lühendist saanud ajalugu, sest Tallinna Tehnikaülikool, kool, milles olen oma ülikoolihariduse omandanud, on uute tuulte tulemusena ümber nimetatud. Eile, oma vanast ülikoolist mööda sõites, leidsin suure rõõmuga, et kooli suur silt on veel asendamata.

Ja hakkasin siis mõtlema, et kuidas minu elu küll sedasi läinud on, et pole enam alles ei koole, milles ma õppinud olen, ega neid asutusi-ettevõtteid, kus ma töötanud olen. Oma elulookirjeldust kokku pannes võin vaid tõdeda, et tõesti, hingusele on neist läinud vaid üks, teised on kõik üle elanud liitmisi-lahutamisi ja loomulikult arvukaid nimevahetusi. Nii pole see võinuga ainus ese, millest on saanud reliikvia - neid reliikviaid on mul veelgi, ajaloolisi esemeid, millel praeguseks ongi juba teistsugune väärtus. See, millist sentimentaalset väärtust need kannavad, on teada vaid mulle endale...

Kõige toredam kogu selle asja juures on muidugi see, mida ma olen alati arvanud asjade ümbernimetamisest - et kui sisuga ei osata ega suudeta hakkama saada, hakatakse vormiga tegelema.

Ikka ise peab hea olema..

See mõte, et niimoodi mulle sugugi ei meeldi, tuli mu juurde taaskord siis, kui juhtusin üht järjekordset tennisemängu vaatama Delfi vahendusel. Mõtte sügavam sisu oli siis selles, et spordikommentaatorid rõõmustasid selle peale, kui eestlase vastane eksis või ebaõnnestus. Ja lisaks sooviti selliseid vastase ebaõnnestumusi veelgi.

Lõppes selle mängu vaatamine sellega, et vahetasin "kanalit" - st ühe pildipakkuja teise vastu ja sain rahulikult mängu edasi vaadata -, sest ma lihtsalt ei tahtnud sellise helitaustaga seda mängu enam edasi vaadata.

Aga, kui sellise asja peale laiemalt mõtlema hakkasin, siis selline suhtumine tundub olevat üldisem meie spordikommentaatorite juures, vähemalt nõndapalju, kui olen neid kuulama juhtunud. Et ikka soovitakse, et edu tuleks kellegi ebaedu arvelt. Millegipärast puudub usk Eesti sportlaste headesse oskustesse, võimalustesse ilma vastaste ebaõnnestumiseta edu saavutada.

Ja analoogsetes olukordades, kus soovitakse mingit nähtamatut eelist saada, olen ma nendele sportlastele, kes on nt avaldanud nördimust turniiritabeli loosi teemal, rääkinud sellest, et ise peab piisavalt hea olema ja siis pole vahet, kelle loos vastu toob. Ja see peaks minu arvates igasuguse sporditegemise juures olema peamine teema - see soov ja tahe, et olla ise piisavalt hea. Eks ma muidugi tean, et tippsportlane soovibki hea/parim olla, aga kuidas see teadmine viia spordikommentaatoriteni?

Sellesse konteksti sobib suurepäraselt ka see, et sel nädalal on mul tulnud lastele kahel korral selgitada parastamise mõistet ja seda, kuidas nende üks või teine tegu on olnud parastamine...