Eilne päev pakkus mulle taaskord võimalust vaadata ühe oma sõprussuhte peale uue nurga alt. Ja kuna elu sellist vaadet pakkus, siis hakkasingi selle teema peale sügavamalt mõtlema.
Suureks küsimuseks osutus see, et mida sõbralt oodata. Ootused olid antud juhul muidugi, arvestades eelnevaid kogemusi, suureks paisutatud. Ja siis sadas reaalsus sisse - oodata sõbralt, et tema käest saab abi paluda, kui seda vaja peaks minema, on liiast, sain ma ootamatult teada. Lõbusasti aega koos mööda saata saame küll, aga kui vajaksin praktilist abi, siis selles osas võin ise vaadata, kuidas saan.
Nõnda ma siis mõtlesingi selle teema peale veidi laiemalt ja arutlesin, et kuidas see asi siis nii ebaõiglane olla võib - et kuidas mu oma sõber, kes on alati abivalmis ja kõigiga, nüüd minu abipalvesooviaimdusele kohe keelu peale paneb, isegi enne, kui olen jõudnud ära rääkida, mis see miski on, milles ma abi vajada võiks.
Fraas, mida seejuures kasutati, oli selline, justkui ma käiks ööd ja päevad läbi vaid oma asjadega tüütamas, vaevalt ühe asjaga ühele poole saanuna juba järgmise sooviga platsis.
Ja nüüd ma siis mõtlengi, veidi üldisemalt, et millised on need asjad, mida ühelt sõprussuhtelt siis üldse oodata võiks. Lugedes üht artiklit, sain teada, et inimesel peaks olema ümberringi umbes 13 inimest, kelle abile ja toele ta loota peaks saama ja kas asi ongi selles, et ma olen oma soovides pigem tagasihoidlik olnud, et mul selliste inimeste kokkulugemiseks kenasti ühe käe sõrmedest jagub (ja tegelikult on seegi juba ülimalt suur õnn ja olen tänulik neile inimestele, et nad minu jaoks olemas on) ja mõni jääb veel ülegi?
Aga suures plaanis läks see kõik samasse mustrisse (ja seetõttu polnud see eilne avastus sugugi midagi seesugust, mis oleks mind endast välja viinud), mille siin eelmisel nädalal päris radikaalselt endale selgeks tegin (tõdemus, mis oli kuidagi meelest ära läinud) - ise olen ilu tegija, ise pean ka kõigi asjadega hakkama saama, ise pean ennast mülkast välja vedama.
4 kommentaari:
Novat. Et kui ma sel peenel ettevõtluskoolitusel käisin, siis jõudsin mõtteni, et enam ei julgegi kelleltki abi paluda - või siis ainult neilt, kes saavad juba näiteks riigi poolt abi osutamise eest tasu. Muul juhul on tegu ettevõtlusega ja siis pannakse igale teole number juurde. Et kui ma tean, et mu sõber Juli oskab mulle arvutiabi anda ja ma tean, et see arvutiabi-teenuse osutamine on tema töö, siis... kuidas ma saan seda temalt abi korras tasuta tegemiseks paluda? Ja näiteks mõne sõbra puhul, kes üsna tihti oma juttu raha ja palganumbri sisse toob, siis sealt ei julgegi ja ei tahagi enam abi paluda. Ja siis nendelt ei taha, kes pärast kannavad oma õlul suurt "maailmaparandaja"-tiitlit - nendelt ka ei taha, sest pärast ei jaksa tänulik ära olla... Jah, siis polegi muud, kui et: ikka ise! Ja samas on imeline omada sõpru, kellelt võib nõu küsida ning kes on alati valmis ka käed külge panema ning aitavad teinekord murekoormat kanda... Ja seda juba rahas ei mõõda.
Vaat missugust kasu võib ühest koolitusest olla. Ja eks sellest me oleme siin Eesti riigis ammugi aru saanud, et kõik tuleb formaalseks ajada, mitteformaalsused likvideerida ja ühtegi niisama asja ei tohi teha, kõikjal peab paber ja riik vahel olema. Ma praegu siin vaatan oma laupäevase päeva peale, et lubasin suure suuga kevadtöödele appi minna, ei tea, mis sellest saab, võib-olla ei peakski minema ;-)
Kusjuures, antud juhul ei sobinud raha ka, oli võimalus seda pakkuda (heast südamest, soov jagada seda, mis teenitud sai), aga seegi ei sobinud.
See postitus haakub hästi eelmisega. Elu toob eelkõige õppetükke, ja kui ta on toonud õppetükke sõpruse sellisest tahust siis peaks seda õppima.
Mis on see mida mina sõpruselt ootan. Et sõber aitaks mul näha minu puudusi. Mumeelest on see ka parim mida üks inimene teisele teha saab.
Suur tänu selle mõtteavalduse eest!
Eks ma ise jõudsin enam-vähem sama tulemuseni, kuigi minu mõistes tähendas see seda, et sain teha eneseanalüüsi, st sain võrldusmaterjali, et paremini mõista ennast, miks ma mõnel hetkel üht- või teistmoodi käitun ja millest see kõik tuleb, milleni viib.
Postita kommentaar