Õppimine aitab

Lugesin seda, kuidas presidendil polnud lapsepõlves jalgratast ja garderoobki oli kehvavõitu ja kuidas siis õppimine teda aitas. Neid esialgseid iroonilise mõtteid, mis mulle sellist mõtteavaldust lugedes pähe tulid, ma siia kirja ei pane, sest see teema puudutas mind hoopis teise kandi pealt. Ja sugugi mitte iseenda peale vaadates ja oma elu analüüsides, vaid hoopis ühe mu lähedase sõbra näite peal.

Kui ma kuulen, mida mu sõber räägib, siis ikka aeg-ajalt ka sellest, et tal on nii palju haridust, aga haridusele kohast vääriliselt tasustatavat tööd tal leida ei õnnestu. Ja nii ma siis mõtlengi praegu tema peale - ta on mitmes koolis õppinud, laialdaste teadmiste ja oskustega, mis aina täienevad, sest praegugi on tal kaks kooli korraga pooleli. Haridust tuleb muudkui juurde, aga seda jalgratast ei paista selle suure õppimise peale kusagilt, uhke garderoobi teeb-valmistab ta endale ise, kui vaid vajadus on. Aga jalgratta ostmiseks vajalikku raha ta ilmselt niipea kokku ei saa.

Ja nii ma siis mõtlengi, et nii hea on öelda, et õppige, siis on kõik uksed teie ees valla ja saate hea elu peale. Tegelikult ei pruugi see aga sugugi nii olla, iseäranis veel selles valguses, kui õpid seda, mida hing ihkab, mitte seda, mida ühiskonnal vaja on. Või kui sandikopikad vaid neilt vajalikelt töökohtadelt vastu vaatavad. Ja president ise pole ju selles mõttes pädev näide, et oma erialast tööd ta ju ei tee, see, mida ta toona õppis, pole sugugi seotud tema praeguse eluga. Tema elus on määravaks saanud hoopis see, kus ja kellega koos ta õppis, selles on hoopis asja sisu. Ma tean sedasama seltskonda sellestsamast koolist samast ajajärgust küll - ikka kambakesi koos, teineteise eest hoolt kandmas, mille poolest siis presidentki erinema peaks, kui on selles ringis sees olnud. Õppimisega on sel siis niipalju pistmist, et see õppimine lõi vajalikud sidemed, muud ei midagi.

Võttes nüüd presidendi eluloo ette, leidsin ma, et tema on see inimene, kes on täielik vastand neile inimestele, kellest mina pean - tema on töötanud selle nimel, et tal oleks suured sissetulekud, see on olnud eesmärk omaette. Erialavaliku tegi ta aga minu arusaamist mööda vale, kui sai alles pärast ülikooli aru, et see eriala talle vajalikke sissetulekuid ei taga. Samas tean mina inimesi, kes oma intelligentsiga suudaksid ilmselt varandusi kokku ajada, aga neid inimesi see asi ei huvita. Ja millegipärast on sellised inimesed mulle oluliselt sümpaatsemad. Aga, eks nagu elus ikka - igaühele oma!

Kui ma nüüd aga oma eluloo siia kõrvale panen, siis ma tean, et osa minu elu valikuid tulevad minu lapsepõlve kogemusest, aga seda pole seal teps mitte, et mu lapsepõlv oleks kuidagi vähem värvikas selle pärast, et meil oli näiline vaesus majas (see, et see vaesus vaid näiline oli, on nüüd alles selgunud) ja polnud minulgi jalgratast. Ja see keskkond, kuidas ja mida, mõjutas selle hetke emotsioone ja mälestusi vähe. Ja vaadates praegu oma trennides käivaid lapsi, siis mõnel juhul olen ma sügavalt hämmeldunud sellest, kuidas neid üldse ei häiri see trenni keskkond, st see, kuidas näevad välja need ruumid, kus nad trenni teevad. Aga ju siis on määravaks see, et neil on trennis hea ja lõbus olla ja see, missugune see keskkond on, pole sel juhul üldse oluline.

Ühe teema toob see õppimine veel üles - see on teema, mida ma praegu koolis õppivate laste suu läbi kuulen. Arutelu käib siis sellel teemal kui palju sellest kõigest, mida nad õpivad, neil üldse reaalses elus vaja läheb. Et kas sellisel õppimisel on üldse mingi mõte, kui muudkui õpid ja õpid, aga peale pole sul nende teadmistega mitte midagi hakata, sest reaalses elus ei lähe sul neid kunagi vaja.

Kui nüüd aga üldfilosoofiliseks kätte minna, siis igapäevaselt me kõik õpime, selles elus hakkama saama, ja sellest pole pääsu. Aga sellise õppimise motivaatoriks ei saa olla materiaalselt asjad, see peaks ikka isiksuse areng olema, mille jaoks õppida. See on see mõttetasand, mida mina ootaks presidendilt.

Millegipärast tuli mulle pähe selline muusikapala: