Universum astub vahele

Reede õhtu, selle reede õhtu. Mina, olles ellu viinud ühe pikale veninud plaani, olin sellises meeleolus, et ei taha kedagi näha, ei taha mitte millestki mitte midagi teada. Sai pisaraid poetatud ja sai mõni mõru mõtegi mõeldud. Lõpuks leidsin lohutust kätte juhtunud raamatust, veidigi... Ja kui ma siis olin raamatusse süvenenud, ise kuskil sisemuses kogu oma kurbust läbi põdemas ja mõtlemas neid mõtteid, mis pikalt juba mu juures olnud olid, helises telefon. Kuigi telefon näitas küll, kelle numbrilt helistatakse, oli rääkijaks sootuks teine inimene ja ma ei taibanud üsna tükk aega, kellega tegu ja mis toimub. Viimaks sain siis joone peale ja aru sellest, et mind kutsutakse külla, et mis ma ikka reede õhtul üksi kodus konutan. Isegi minupoolne lause "See on minu elu!" ei osutunud veenvaks, räägiti aga sellest, et mindki oodatakse seltskonda, kus on hea ja mõnus olla. Ega siis muud midagi, kui ikka kola kokku ja rattad alla (nagu ütleb laulusalm) ja küla poole teele. Täna, pühapäevasel päeval, olin taaskord oma reedeste mõtete juurde tagasi jõudnud ja leidnud endas selle kindluse, et astuda see samm, mida olen juba pikalt kavatsenud, aga kuidagi on see siiani tegemata jäänud. Täna siis, ühel hetkel, leidsin endas selle selguse ja julguse, et ära teha see, mis kaua juba tegemist oodanud on, see reedel tehtud sammu jätk. Ja kui ma juba olin arvuti lahti võtnud ja kõik vajalikud ettevalmistused teinud, helises taaskord telefon ja mu tegutsemine jäi selle koha peal katki. Ja nõnda ma mõtlengi, et kas see on tõesti universumi viis vahele astuda sellele, mis on paratamatu. Milleks ja miks sellised sekkumised? Ja kas ma tõesti peaksin oma nüüdseks ikka suhteliselt selgeks mõeldud mõtted katki jätma? Aga miks siis ei ole vastupidiseid kinnitusi, miks ma pean ikka kahtlema ja kõhklema ja teadmatuses elama? Kui juba sellised universumipoolsed sekkumised, siis palun ka muus osas selgus majja tuua, sest mul on jaks otsas, tõesti on. Ja eks vaid ma ise tean, et ma olen ennast juba meeletult ületanud, aga mis see kõik siis üldse väärt on, kui lõpptulemus oleks samasugune ka ilma minupoolse eneseületuseta.