Tagasi minevikku

Alati olen uskunud sellesse, et eeskuju on parim viis oma põhimõtete edasiandmiseks. Nõnda siis ka seekord - ise tegin seda, mida teistel teha soovitasin. Lihtsalt leidsin, et see on ainus õige teguviis. Ja kuna keskkond, kus kõik toimus, pärines mu minevikust, siis oli päris huvitav vaadata seda, mis ümberringi aset leiab. Kummaline on ikka vaadata nende inimeste käitumis- ja tegutsemismalle, kellega olen mingil eluperioodil väga lähedalt kokku puutunud. Iseäranis huvitav on aga see, kuidas vaatasin seda olukorda justkui kõrvalt ja huvitavad mustrid joonistusid välja, uued värvid ja varjundid tulid esile. Lisaks sellele kõigele oli võimalik mõista ka seda, et olen oma minevikust kaugele eemale liikunud ja nüüd saangi seda kõike väga eredalt ja ehedalt jälgida. Ja kõigi nende minevikuteemade juures mõistsin ka seda, et inimesed, kellest tookord pidasin, on täpselt samasugused ja samasugust lugupidamist väärt ka tänapäeval, ja soojust ja südamlikkust jagub neil, kellel seda ennegi jagunud on. Teine teema selle minekupildiga on aga veel - see on vaade iseendale, sellele, kes ma olen ja miks ma olen ja milline on olnud see vahepealne kasvamine ja areng. Lisaks muidugi ka vaade sellele, kes ma kunagi olin ja kuivõrd hea on olla siin ja praegu just selline, nagu ma olen. Ja mõista, et ma ise olen enda valitud teega väga rahul!