Võluvad tantsijad

Vahel on sedasi, et leiad tantsijate seast mõned, kes kohe oskavad hästi tantsida. Sattunud ühele kõrtsipeole leidsin tantsupõrandalt võluvad tantsijad. Sellistel hetkedel võtan mina ennast tantsukonditsioonist välja ja naudin seda vaatepilti. Mõnus ja tore on vaadata, kuidas inimesed oskavad oma keha valitseda.

Unevõlus

Unenäod, oh unenäod, mis te jälle kokku luuletasite? Valjusti teistega rääkimist, poolsosinal mulle lausutud sõnu. Tekkinud lootust ja ootusärevust, seejärel aga iroonilisel toonil kõlavaid sõnu: "Ära ole naiivne!" Sinna juurde veel teismelistele mõeldud muusika plaadid - sellised, millega kaasnes ilmne vihje sellele, et ma nõnda naiivne olen, et parajasti võiks mul käsil olla teismeliseaastad.

Ikka teisalt

Kui on mingid asjad, mida ma teatud allikast ootan, siis nüüd on jälle tõendust saanud see, et nende asjade kättesaamiseks pean ma ikka teisale pöörduma. Ei, mul pole midagi selle vastu, et neid asju teisalt saada. Teisal on ka päris tore, isegi mõnusalt vahva.

Õrnpunased purjed,
neid loojangul näen,
tooge tagasi koju
mu armsama laev.
/rahvalik/

Kohtumine lemmikuga

Kui oled kedagi kaugelt kiiganud ja pole temaga veel tuttav ja arvad, et see kõik jääbki nõnda, siis ei tule Sa selle peale, et ühel päeval saad Sa temaga tuttavaks ja enamgi veel, Sa saad temaga tuttavaks sedasi, et ta ka hiljem kindlasti Sind mäletab. Sinna juurde pakub elu Sulle veel parajalt vestlemisaega oma lemmikuga.

Jah, unistada ei oska, aga elu teeb sellise asja elegantse käeliigutusega võimalikuks. Ja siis saabubki see hetk, kui seisad oma lemmikuga vastakuti, vahetad temaga sõnu ja tundeid. Ja ta on kogu oma tähelepanu Sulle pühendanud, mis on asja juures veel eraldi vitamiiniks.

Balletiõhtu

Kuna mul on juba ammu olnud kihk balleti vaatama minna, siis sai otsustatud, et "Balletiõhtu" - rahvusooperi uusim etendus - on just sobiv.

Nagu käigu pealt otsustatud asjadega ikka kipub olema, oli seegi kord tulemus hea. Kui esimene osa - "Enne öö saabumist" - tundus minu jaoks liiga nurgeline ja jättis kuidagi konarliku mulje, siis järgmised kaks osa - "Pelléas ja Mélisande" ja "Teine sümfoonia" jätkasid rida tõusvas joones. Õhtu lõpuks oli korralik balletielamus käes. Minimalistlikud kostüümid ja lavadekoratsioonid, kuid milline tantsuline dünaamika ja värvikus.

Kaheks oluliseks osaks minu jaoks olid selles kompositsioonis valgustus ja muusika. Valgustuse juures tabasin ennast esimest korda jälgimas seda valguse ja varjude mängu, kuidas inimene, kes on prožektorivalguse käes, võib seal mõjuda hoopis varjus olevana, kui valgus õiget tooni on. Kui aga muusika peale tagasi mõtlema hakkasin, siis leidsin, et oma osa sellest, et mulle esimene osa väga hinge ei läinud, võib olla plaadimuusikal, sest ülejäänud kahte osa saatis orkestrimuusika.

Lisaks tahaks veel kiita kava - sellega oli tõsiselt vaeva nähtud ja suurepärased fotod tegid kavast kohe omaette elamuse.

Kulla hinnaga

Olukord oli väga koomiline. Minu jaoks väga uudne. Mõista seda, et mõni omadus, mis mul on, on kulla hinnaga. Ja kuidas mind siis selle omaduse kohaselt ka hellalt ja hoolitsevalt koheldi. Minu jaoks suhteliselt tavaline situatsioon, kellegi teise jaoks midagi erakordset. Aga see väärtustamise tunne oli ikka väga magus küll...

Kui on vähemalt üks inimene...

Sain tunda seda looja jaoks väga olulist tunnet. Seda, et minu loodu läheb kellelegi teisele korda. See oli nii mõnusalt soe paitus.

Kuigi enamasti kipun ma looma siis, kui meel must on, tuli välja, et vähemalt üks inimene kasutab minu loodut selleks, et rasketel hetkedel sealt lohutust leida. Ja leiabki sealt seda, mis edasi aitaks.

Ja kui on vähemalt üks inimene, kellel on mõnigi kord vaja seda, mida mina loonud olen, siis see annab ju indu ka edaspidi luua.

Iseäralikud mõtted

Vahel on sedasi, et pähe satuvad iseäralikud mõtted. Mõni olukord on lihtsalt selline, mis kutsub esile mõtteid, mis igapäevaselt pähe ei tule. Nõnda leidsin minagi ennast keset ööd keset pimedat ja vihmast maanteed mõtlemas iseäralikke mõtteid. Mõtetes olid muusikud ja minu suhtumine nendesse. Ja muie tuli suule. Lihtsalt selle mõtte peale, kuidas mina neisse suhtun ja kuidas ma tahaks neid hoida ning kaitsta.

Ja vahel juhtub ka seda, et mul selline erakordne võimalus antakse, et ma seda teha saan. Ja vahel juhtub ka seda, et nemadki mind hoiavad. Jälle kord vedamine...

Liigutav

Kui märgati inimest, kellest uni oli võitu saanud, lauldi selle väsinu jaoks unelaulu. Iseenesest juba see mõte, et on märgatud seda, et kellegi jõud on otsa saanud ja tal siis nõnda hellalt ja õrnalt parima võimaliku muusikaga kõrva paitatakse, on minu arvates väga liigutav. Hoolivus, hoolitsemine - ikka needsamad inimlikud asjad. Kõrvaltki ilus vaadata ja kuulata.

Tuule äratatud

Tuul koputas aknale,
küll üsna vaikselt,
aga järele ei jätnud,
magada ei lasknud.

"Ärka üles, väljas valge,
pühi nüüd uni palgelt,
uus päev on alanud,
peab saama asju tehtud."

Sõna kui vahend

Leidsin ennast jälle huvitavate vaatluste tegemisel. Kuna olin veidi teistsuguses olukorras võrreldes teiste inimestega, tekkis mul perspektiiv - vaade kõigele toimuvale justkui kuskilt kõrgemalt ja kaugemalt.

Ja leidsin, et minu jaoks on olulised sõnad. Minu jaoks on oluline suhtlemine. Ma ei oska teistmoodi kui sõnadega. Võib-olla peaks kasutama teisi vahendeid, võib-olla peaks kuidagi teistmoodi tegema. Aga iseennast ja omi arusaami teades olen täiesti veendunud, et kuigi võiksin, saadaks selliste vahendite kasutamist tülgastus südamepõhjas.

Igal teemal ise inimene

Lihtne põhjus, miks vajame erinevaid inimesi enda ümber, on vajadus erinevatel teemadel vestelda. Elu on näidanud seda, et igal teemal peab ikka olema mõni inimene, kellega seda jagada. Ise peame olema nii targad, et teame, kellega mis teemadel arutleda.

Võib-olla on see ainult minu eripära, kuid minu puhul on küll nii, et iga teema jaoks, mida jagada soovin, pean leidma just selle õige inimese. Kui inimene õige ei ole, siis antud teema arutelu alla ei kuulu.

Peamisteks sobiva inimese valikukriteeriumiteks on seejuures inimese võime mõista seda, mida öelda soovin, ja loomulikult heatahtlikkus - teadmine, et nendest asjadest, mida jagan, ei teki mulle mingit kahju. Lisaks on veel üks väga oluline asi - et teine inimene on valmis kuulama.

Üldises plaanis tunnen ennast selles osas päris õnnelikuna - olen enda jaoks need nii vajalikud inimesed leidnud.

Hea tunne

Nõnda vähe ongi vaja. Ainult natuke head tunnet unenäos, et teada saada, mis tunne siis on teha midagi sellist, millest oled ammu unistanud, aga mis siiani reaalsuseks saanud ei ole. Ka unenäod võivad anda selle sisemise veendumuse, mida võib-olla tõelisus anda ei suuda. Ja vahel saavad mingid asjad unenägudest alguse ning seejärel teostuvad tegelikkuses. Mõnikord on aga jällegi sedasi, et mingid asjad, mis on päeva jooksul lahendamata jäänud, saavad unenägudes paika.

Enese üle naermine

Väga lõbus on siis, kui leian ennast iseenda üle naermas. See on kõige siiram lõbu - tabada ennast mõttelt kuivõrd tobe ma võin olla. Sellised hetked on head ja vabastavad. Selline iseenda üle naermine on hea. See on turvaline kriitika, sest naerja suhtub sellesse tobedusse heasüdamlikult.

Muusikata ei oska

Ma ei oleks osanud aimatagi, kuivõrd oluline on, et oleks muusika. Ma ei oleks osanud aimatagi, kuivõrd palju sõltub helide tugevusest ja selgusest. Ei osanud aimata, aga nüüd siis oli võimalik seegi asi endale selgeks saada.

Ma tõesti vajan muusikat. Ma vajan muusikat selleks, et saaksin sellele toetuda. Kui muusikat ei ole ja kui loon ta oma peas, siis on asi isemoodi - siis tean, et muusika peab mu enda seest tulema. Aga kui on teada, et muusika peab tulema väljastpoolt ja teda seal ei ole, siis olen oskamatu.

Muusikata ei saa

Tundsin, kuidas mu hing nõuab muusikat. Tundsin, et sellest olen puudust tundnud. Tundnud puudust sellisest muusikast, mida minule meeldib kuulata. Polnud lihtsalt võimalust seda kuulata. Ja ükski teine muusika mind kuulama ei kutsunud. Tahtsin saada enda jaoks sobivat muusikat. Nüüd on hing jälle rahunenud - paras annus (hinge)muusikat on jälle kätte saadud.

Pool aastat ette

Olen juba tükk aega inimeste käest "pragada" saanud, et kuidas ma suudan omi asju kuude kaupa ette planeerida, kui nemad enamasti ei tea, mida nad järgmiselgi nädalal teevad. Ega mu elu nüüd nii täpselt planeeritud olegi, aga aeg-ajalt ikka juhtub, et mingid asjad on juba mitmeid kuid varem paika pandud.

Kuigi olen viimasel ajal on peas mõlgutanud mõtteid peaaegu üheksa kuu kaugusel tulevikus asuva kuupäevaga, pole sellest praegu veel midagi saanud. Arvan teadvat, et on midagi, mis hoiab mind kindlat otsust tegemast tagasi.

Aga praegu söödeti mulle ette kuupäev seitsme kuu kaugusel tulevikus. Kipub vist olema nõnda, et see asi saab ka teoks. Paistab, et kõik on justkui suurepäraselt paika pandud.

Nõnda need asjad siis juhtuvad ja vahel tuleb otsuseid teha ka pool aastat või rohkemgi ette.

Üllatused kirjakastist

Leidsin oma kirjakastist kaks suhteliselt lähedase pealkirjaga kirja. Teemaks oli kool. Ühel juhul sain osa sellest, et kellegi jaoks oli selleks korraks kooliskäimine otsa saanud. Teisel juhul, aga tuletati mulle meelde juba ammu pooleli olevat kooli, mis nüüd enne lõpetamist veel viimase sammu astumist nõuab.

Mis koolikaugest inimesest saan enda puhul rääkida, kui ikka leidub kusagil keegi, kes parajasti koolis käib ja kelle kaudu saan taaskord koolis käia. Elukestev õpe nimetatakse seda asja, vist.

Tantsumasin

Hetkeemotsiooni ajel sündinud otsus. Päris põnev rännak Eesti rahvamuusika ja -tantsu ning kaasaegsete helide ja liikumiste piiri peal. Parajal määral huumorit. Parajal määral üldistavad ja mineviku-tuleviku seostega vaated elule. Nauditav vaatemäng elu keerulistest mängudest.

Võrgustik oli see sõna, mis minu jaoks kogu selle tantsumasina kokku võttis. See, kuidas me inimestega seotud oleme. See, kuidas nemad meiega seotud on. See, et seosed jäävad meie vahele ka siis, kui meid on lahutanud aeg ja ruum.

Mind ja minu asju

Leidsin oma peas keerlemas lausejupi ühest The Belka laulust: "Oh, mind ja minu asju, neid juhtub, juhtub..."

Hakkasin kasutatud pileteid kasutamata piletitest eraldama ja huvi pärast hakkasin uurima, et kes viimase ürituse korraldaja oli. See, mis ma sealt välja lugesin, ei läinud kuidagi kokku sellega, mida ootasin. Vaatasin siis paar rida ülespoole ja avastasin suure üllatusega, et olin piletikontrolörile vale pileti ulatanud - see, mis oli kasutatud pilet, oleks pidanud kasutamata pilet olema. Loomulikult leidsin kasutamata piletite hulgast pileti, mis oleks pidanud kasutatud piletite hulgas olema.

Kui siis saabus üritus, mille pilet mul juba "kasutatud" oli, siis püüdsin piletikontrolörile selgeks teha, mis mul juhtunud on. Esimese hooga küsis ta mu seletuse peale: "Kus see teine (inimene) on?" Ma siis selgitasin, et ei-ei, mul ei ole sellele üritusele kahte piletit (tõesti, mul oli sel hetkel käes kaks piletit), vaid üks juba kasutatud pilet. Selle peale kõlas repliik: "Ah, see on teil juba rebitud. Astuge siis edasi."

Kuuekümnendatesse ja tagasi

Reaalmažoor, Ele Millistfer, Liisi Koikson, Märt Avandi ja Andero Ermel. Muusikaline etendus "Kuuekümnendatesse ja tagasi". Väikeste sketšidega laulude vahel. Ainult tuntud laulud eelmise sajandi teisest poolest.

Tekstilised vahepalad olid vahvad, nostalgiat tekitavad ja kaasahaaravad. Ja lauludki sellised, millest igaühte peast tean. Aga suhteliselt tundetult istusin ühe koha peal - ei tõmmanud mind see asi kaasa. Kas olid esitused ehk liiga akadeemilised?

Samas aga arvan, et väga paljud inimesed (saalis tundusid olevat peamiselt esinejate sõbrad-tuttavad-sugulased) oleksid hea meelega sellist etendust vaadanud ja kuulanud - kui nad vaid oleks teadnud. Minagi leidsin ürituse reklaami vaid juhuse läbi.

Vahvlitare

Pärnus, Postipoisi kõrval on üks selline vahva koht, kus saab vahvleid süüa. See on mõnus ja hubane koht, kuhu soovitan sisse astuda igaühel, kellel on soov maitsta kõige ehtsamat vahvlit jäätise, moosi ja vahukoorega - viib lihtsalt keele alla, tuues meelde nii mõnegi tuttava maitseelamuse. Ja vahvlikohviku miljöögi on selline, et saaksid ennast hästi tunda - elutuba ilma liigsete lisanditeta.

Enesekehtestamine

Kui ma oma tavapärases tagasihoidlikkuses oleksin peaaegu ilma jäänud sellest, mis oli mulle ette nähtud, leidsin ennast mõtisklemas enesekehtsestamise teemal. Peamiselt tiirlesid mu mõtted selle ümber, et kuidas oleksin pidanud käituma. Mul oli eeskuju käepärast võtta - inimene mu kõrval nõudis seda, mis oli talle määratud. Täiesti lihtne ja loomulik käitumine. Jah, nõnda võib see tunduda. Aga pole seda sugugi. Kui minu arusaamised ja elupõhimõtted on teistsugused, siis pole imestada, kui oma liigse viisakusega viimaks kõigest ilma jään, mida muidu saada võiksin. Enesekehtestamisega on mul asi ikka väga kehvasti - nõnda leian ikka ja jälle inimesi, kes minust kui õhust läbi ja mööda astuvad. Ja ma lasen neil seda teha, võtmata midagi ette. Samas tean, et aeg-ajalt saab minugi mõõt täis ja siis võib mu suust suurt sarkasmi välja lennata.

Peened prouad

Ma tean, et need on laenatud sõnad. Ma tean, et see on laenatud repliik. Ja tegelik formuleering on: peened provvad. See väljendab nii täpselt seda, mida mina selle sõnapaari taga näen. Viimasel ajal on mulle peened prouad iseäranis silma hakanud. Ei tea, kas ma pole taibanud neid varem tähele panna. Või olen neid siiski aeg-ajalt näinud, aga pole suutnud liigitada.

Ma ei saa öelda, et need oleksid kuidagi meeldivad märkamised. Ma ei saa öelda, et sellesse sõnapaari ei ole kogunenud paras annus sarkasmi. Samas ei saa ma ütlemata jätta, et asi ei võiks olla minus eneses - kas on see siis kadedus või sobitumatus, seda ei tea, aga midagi võib seal taga siiski olla.

Aga peeni prouasid ühendavad jooned on minu jaoks: enese esikohale seadmine, teiste inimeste kui teise klassi inimestega suhtlemine, teadmine, et neile on ette nähtud vaid parim ja loomulikult ka sellise õiguse väljahäälne väljanõudmine.

Kirjutamiseni

Esimeste suudluste teemal edasi mõtiskledes ja tuletades meelde oma esimest suudlust, leidsin ennast mõtlemas kirjutamise peale. Asi siis oli sedasi, et sellesama noormehega, kellega mina esmakordselt suudlesin, oli mul päris pikk kirjavahetus. Seda siis ajani, kuni tal ajateenistus läbi sai.

Samuti on mul elu jooksul olnud ikka päris pikki kirjavahetusi - mõne inimesega, keda olen enne tundnud, ja mõnega, kellega ongi suhtlus vaid kirjutamisega piirdunud. Ju siis on kirjutamine minu jaoks olnud see väljendusviis, milles olen ennast hästi tundnud.

Siinkohal meenub tunne, mida olen tundnud tagantjärele oma koolikirjandeid lugedes - olen olnud üllatunud, kust on minu pähe sattunud sellised mõtted ja teemaarendused, ise ma neid küll ei mäleta. Aga võib-olla see ongi lihtsalt see ekstaas, mis kirjutades tabab - sead sõnu ritta ja välja tuleb mingi mõte, mida muidu kunagi väljendada ei saaks.

Esimesed suudlused

Käisin Pärnu "Endlas" "Esimese suudlusi" vaatamas. Etenduse esimeses pildis mängiti välja esimese suudluse koomilisus. Selles tükis oli suudluse definitsiooniks mehe ja naise keelte omavaheline põimimine - nõnda need lapsed siis ajasidki esimeseks suudluseks keeled pikalt suust välja. Mulle tuli kohe silme ette Jaan Tätte jutustus esimesest suudlusest, mis tema loetud definitsiooni kohaselt (pärinevat raamatust "Avameelselt abielust") pidi tähendama mehe katset suruda oma keel naise huulte vahele. See oli siis teoorias, tegelikkuses olevat asi veel koomilisemaks kujunenud - neiuga olevat kaks pärani lahtist suud vastastikku surutud ja natuke siis sedasi lõõtsutatud.

Vanem kui meie

Vanem kui meie kõik
on see tuntud laul,
aasta 64 oli,
kui sai ta loodud.

Põimitud ta sisse
on armastus ja igatsus,
unenäod ja unelm,
mida leidub ühes lohus.

Tee-mõtle-kahetse

Indrek Kalda rääkis lugu oma elufilosoofiast (või pigem kogemusest, kuidas ta ise oma käitumist defineerib), mille saab kokku võtta: tee-mõtle-kahetse. See tundus nii ehe ja eneseirooniline, et tekitas äratundmise. Nendes kolmes sõnas just seesuguses järjekorras on nii palju inimese igapäevaelust. Jah, kõigepealt teed, siis mõtled ja hästi läheb, kui ei kahetse. Ja kui hetkeks kahetsedki, siis leiad peagi, et pole mõtet - elu läheb edasi ja tekib uusi analoogseid käitumismustreid.

PS See oli üldse üks kirgastav kohtumine, Lindpriidega. Üks näide - hea filmimuusika tunneb ära selle järgi, et teda filmi vaadates ei märka, aga kui ta ära võtta, siis jääb justkui midagi puudu.

Ükski heategu ei jää...

Teate ju küll seda ütlust, et ükski heategu ei jää karistamata. Sellise mõtte leidsin oma peas keerlemas, kui olin head teinud, küll südametäiega, aga siiski otsustanud, et teise inimese heaolu on olulisem kui mu enda mugav olek. Ja kohe sain oma vitsad kätte - karistuseks adrenaliinisööstu kõigis mu kehas leiduvates soontes. Mugavast olekust ei olnud midagi järel.

Teisest küljest oli ju mul kogu aeg peas see mõte, et midagi võib juhtuda. Kusagil hinges tiksus tunne, et midagi läheb viltu. Ja nõnda polegi aru saada, kas oli tegemist minu enda mõtete tulemusega või lihtsalt heateo eest saadud karistusega.

Aga heategu oli seda väärt - minu heast teost sai teisel inimesel parem ja see on väga mõnus "tasu".

Pigem ikka narr

Rõõmustasin endale täna Lauri ja Sadama uue plaadi "Sõstrapõõsaste vahel" - võtsin vahelehe kätte ja leidsin sõnastatuna mu enda mõtte. Nende mõte, mis on ka ühes plaadil olevas laulus peidus, oli - kui on valida kuninga või narri rolli vahel, siis valiksid pigem viimase. See tabab nii täpselt minu viimase aja tundeid - kahe rolli piiri peal ekslemist ja nende rollidega seotud valikuid. Ja aina enam tean ja tunnen, et valin pigem narri rolli - mütsi näin juba ammu kandvat, viimaks hakkan sellest ka ise teadlikuks saama.

Oskamatud

Me kõik oleme oskamatud,
oskamatud oma tunnetes,
ja kui ette satub armastus,
siis alles supis sumpame -
kas usaldada enda õrnust
kellegi teise kätte,
kas uskuda võimalust,
et see on millegi uue läte.

Mänguasi

Võluda, keelitada,
köita ja tõrjuda -
lihtne mänguasi,
millel oma tahtmisi
saab hetkhaaval
järgi proovida.
Kui juba kätte saadud,
peagi tüütuks muutub.

Kõik nii kohatu

Kõik nii kohatu
kui Solarise keskus
Estonia vastas
üle tänava.

Täpselt sedasi
juhtuda võib,
kui satud sinna,
kuhu ei peaks sattuma.

Kõik nii kohatu -
see ilus elu,
mis kohatute sees
publitseb ja keeb.

Kuuldud soov

Viskasin soovi õhku,
kauem sellele ei mõelnud.
Viskasin soovi tuulde -
ei teadnud, kas keegi kuuleb.

Keegi mu soovi kuulis,
selle tõeliseks muutis,
ilma raskusteta soovi
reaalsuseks voolis.

Õiged sõnad

Alguse kõik sai,
kui olid sõnad vaid,
siis sõnadesse tuli sisu,
mis tähendust neis silus.
Kes uusi sõnu ei tea
sellel pestud saab pea,
pesijaks on sõnade looja,
tema sõnu muudab hooga.

Õnnelikkus

Inimene ise peab ikka õnnelik olema. Ja inimene saab õnnelik olla vaid siis, kui ta teeb täpselt seda, mis talle õnnetunde annab. Kõrvaltvaataja jaoks võivad need õnnetekitajad kummalised tunduda, muigama panna. Aga mis kõrvaltvaatajal üldse sellest, milles teine inimene oma õnnelikkuse leidnud on? Peaks ikka rõõmu tundma selle üle, et jälle üks inimene õnnelik on. Aga kus Sa siis saad, kui oma õnnega kekutama tullakse - justkui iseennast õigustades, et see nüüd oligi see, mis minu õnnelikuks tegi, ja vaadake nüüd kõik, kui õnnelik ma olen.

Küünik minu sees ütleb sellise demonstratsiooni peale: "Ei kõla usutavalt."

***

Kuristiku veerel
seisad vagusi
astu siis see samm
astu tagasi
edasi on tuntu
tagasi on uus
kuristiku veerel
sünnib kirgastus
/Heiki Vilep/

Teistsugused inimesed

Rääkides ühest inimesest, kes on minu jaoks mingil hetkel justkui ühesugune ja teisel hetkel teistsugune, avastasin, et iga inimese sees on mitu inimest. Eks meil kõigil on oma rollid ja positsioonid, aga kui kontrastid on väga erinevad ja meile antakse võimalus inimesi erinevates olukordades jälgida, saame aru, et inimene võib ikka olla hoopis teistsugune, kui meie teda nägema oleme harjunud.

See võib olla ka mingite konfliktide allikas - inimesed, kes on harjunud neid inimesi, kelle pinnalt mingid asjad tekivad, nägema mingis teises valguses, ei suuda kuidagi kohaneda sellega, et neis inimestes on veel midagi peidus ja et hoopis teistel alustel on võimalik inimestega suhelda.

What happens in Vegas, stays in Vegas...

Kui ei oska...

Kangast kududa ma ei oska. Laulda ma ka ei oska. Kindlasti on väga palju asju, mida ma teha ei oska. Ja kindlasti on need just selliseid asjad, mida oleks vaja ühe tavapärase standardi järgi igal inimesel oma elu jooksul läbitavasse etappi astumiseks. Jah, tavapärase standardi järgi. Aga mina tean, et mina sellistesse standarditesse ei sobitu. Tean, et minul selliseid illusioone ega ideaale pole. Praegu vähemalt mitte. Nad võivad tulla ja seisukohad muutuda. Sel juhul on aga määravaks hoopis mingid selliseid asjad, mida ma teha oskan. Ehk siis polegi suurt lugu sellest, mida ma ei oska.

Minu õiguseid on rikutud!

Mis loeb üks tükike paberit, kui inimesed selle olemasolust midagi ei tea. Mis loeb üks sõlmitud kokkulepe, kui leidub inimesi, kes iseenesest mõistetavaid asju peavad millekski ilmvõimatuks. Nõnda leidsin ennast mõtlemas, kui lugesin ühte nimekirja oma õigustest. Nimekirjast silmadega üle käinud, sain targemaks teadmise jagu, et minu õiguseid on rikutud ja räigelt. Samas tabasin ennast mõttelt, kas pole ma oma õiguste väljanõutamisega hiljaks jäänud? Ja lisaks see teadmine, et olen neid juba nõutanud ja tulemus on olnud puhas null. Nii palju siis õigustest - vahel pole õigustest mingit abi.

/Samas saan aru, miks mulle teema ise südamelähedane on - ma ei taha, et teised omandaksid samasugused kogemused, nagu mul on./

Isade poolt

Lugesin ühenduse "Isade eest" juhtide intervjuusid lehtedest ja leidsin, et ma olen isade poolt. Põhjuseks pole siinkohal mitte nende väljaütlemised, vaid pigem minu enda kogemused isadega kokkupuutumisel. Nõnda tean päris mitut isa, kes on oma lapsi mingil eluperioodil üksi kasvatanud ja sellega suurepäraselt hakkama saanud. Samuti tean päris mitut isa, kes on oma lapse kasvatamisel aktiivselt osalenud ja lapsega aktiivselt tegelenud, samal ajal kui lapse emal on hoopis teised mõtted peas olnud. Lisaks muidugi need tänapäevased isad, kes on isad selle sõna kõige paremas tähenduses - nad on oma tööelus tegusad ja toimekad, aga leiavad selle kõrvalt aega ja võimalust perega aega mööda saata, ühiseid üritusi ette võtta.

Head isadepäeva!

Kui tahaks kuidagi paremini

Vahel on selline tunne, et ei saa ise endaga rahul olla. Vahel ei saa aru, mis herilane nõelab, et vaja kellelegi ilma põhjuseta ninna karata või lihtsalt kana kitkuma hakata. Vahel lihtsalt lähevad asjad selliselt. Vahel on elu selline. Kuidas küll ennast tagasi hoida, et mitte teistele liiga teha? Kuidas küll kontrollida olukordi sedasi, et poleks ühtegi kannatajat? Tahtmine võib olla suur, kuid siiski võib juhtuda, et ei õnnestu enda üle kontrolli saada. Ja vahel tundub, et pole üldse mõtet proovida ega pingutatagi. Vahel - see sõna annab lootust, et see pole alati niimoodi.

Maailmaparandamisest

Mis kasu on maailmaparandamisest, kui inimesed on katki? /Ingel, ingel, vii mind taeva...; Andrus Kivirähk/

See mõttekild muutis terve näidendi mu jaoks selgeks ja omaseks. Vahel on vaja vaid ühte mõtet, et mõista, et mõni teine inimene on saanud asjadest samamoodi aru, nagu ise oled neid tajunud. Ja tore on see äratundmine. Ja vahel ootad teatritükilt midagi tõsist ja saad hoopis midagi naljakat. Ja vahel lähed teatrisse ilma suuremate ootusteta ja saad sealt elamuse, mis olemise lihtsalt mõnusaks teeb.

Igal juhul olen rahul - rahul sellega, et oli neid, kes üldse selle tüki minu teadvusesse tõid, rahul sellega, et oli neid, kes tekitasid need piletid, mida endale rõõmustada sai, rahul ka sellega, et see tükk nüüd nähtud on, ja rahul sellega, et kõigi juhuste kokkulangemise tõttu olen nüüd ühe päris toreda elamuse võrra rikkam (ehk sai seeläbi rikkamaks ka minu maailmapilt - loota ju võib).

Kohanemine, teine faas

Eksperimendi esimene faas on edukalt läbitud - ma ei oska enam televiisorit vaadata. Ühel õhtul mõtlesin, et vaatan filmi - ei tulnud sellest suurt midagi välja, lõpuks käis film omasoodu ja mina toimetasin teisi asju.

Eelmisel nädalal tundsin, et ma ei suuda enam lugeda internetiväljaannete uudiseid - üha vähem leidub seal sisulise väärtusega uudiseid. Nüüd siis lülitasin enda jaoks välja ka sellised infoallikad. Esialgu on asi päris kenasti edenenud. Eks paistab, mis edasi saab.

Armumise analüüs

Tegelen siin päris põneva asjaga - iseenda peal analüüsin armumist, püüan aru saada, mis on armumist põhjustavad asjaolud, mis on need faktorid, mis kutsuvad esile sellise arutu käitumise. Mida pikemalt analüüsin, seda kindlamalt saan aru, et kõik see armumise värk ja see, kuidas üks inimene sedavõrd toredaks ja armsaks muutub, et vaid tema peale oma mõtteid rändamas leiad, on peamiselt ikka inimese enda peas kinni. Võib-olla on teistel see asi teistmoodi, aga mina avastasin, et ma ikka ise olen see, kes endale mõne inimese võluvaks mõtleb ja kuni kokkupuude inimesega on minimaalne, on võimalik talle igasuguseid vahvaid asju külge mõelda. Samas on lähema tutvumise käigus alati võimalik ka see, et avastad, et inimese sees on midagi veel paremat ja toredamat peidus.

Ammu pole ma tundnud seda ärevust ja elevust mõne inimesega kohtumise puhul - nüüd siis taaskord olen selles seisus ja pagana rahul. Ise tuleb oma elu huvitavaks elada - siis pole igavust karta.