Viimasel ajal olen ennast tabanud suusõnal väljendamas mõtet, kuidas inimesed oma elu keeruliseks elavad või kuidas minule meeldib lihtne elu. Kõrvalt nähes paistab, et vahel tekitatavad inimesed ise endale probleeme või teemasid, mille üle pead murda, ilma et selleks suurem vajadus oleks. Nii leiangi ennast avastamas, et mulle meeldib lihtne elu ja enamasti püüan seda põhimõtet asjade korraldamisel ka järgida.
Parim näide elu keeruliseks muutmisest on minu arvates auto parkimine. Kaubanduskeskuste ees on enamasti niipalju ruumi, et ilma suurema manööverdamiseta saab auto sedasi parkida, et pärast on võimalik lihtsalt parkimiskohalt välja sõita. Mina just sellist võimalust kasutangi - võib-olla tuleb natuke pikemalt jala käia, aga see-eest ei pea autoga liigseid liigutusi tegema. Küll aga leian esimeste parkimisridade vahelt inimesi, kes suuresti manööverdades püüavad oma autosid tühjadele parkimiskohtadele seada. Iseäranis panevad mind aga imestama need inimesed, kes sõidavad kahe vastastikku vaba oleva parkimiskoha korral ühele sedasi, et kui vastaskohale auto pargib, peavad nad hakkama parkimiskohalt välja tagurdama, et minema saada.
Sellest järeldan vaid seda, et inimestele meeldib oma elu keeruliseks teha, et siis oleks tõkkeid, mida ületada - elu ilma keerukuseta võib ju suisa igavaks muutuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar