Ära torma!

Ära torma
sellest ilust
Sa mööda!

Seisata vaid
mõneks viivuks,
peatu vaid!

Võta nautida
langevat lund,
võta lummuda!

"Lugusid, laule laiast maailmast"

Kui nägin kuulutust, et Indrek Kalda ja Toomas Lunge eelnimetatud pealkirja alla koondatud kavaga üles astuvad, ei kõhelnud ma hetkegi, et tahan sellest programmist osa võtta. Kuigi eilne ilm tegi natuke pelglikuks - ses mõttes, et mis kesklinna liiklus teha võib - olid piletid olemas ja arvestades võimalike viivitustega, sai otsustatud piisavalt vara teele asuda. Jõudsime paraja ajavaruga kohale ning vanalinnas sai tempo maha keerata ja läbi lumesaju muusika poole mütata.

Kava oli siis üles ehitatud selliselt, et mängiti tuntud lugusid ja räägiti sellest, et need lood, mida me kõik teame ja tunneme, on enamasti pärit ikka kusagilt mujalt. Mulle meeldis selline hariv retk väga - mis on veel paremat, kui kuulata head muusikat ning sinna juurde ka lustlikke lugusid. Ainsaks "probleemiks" oli see, et lood olid nii kaasakiskuvad, et jalg lõi hooga rütmi kaasa ning kehagi õõtsus muusika taktis, peas aga tekkisid iseenesest tantsulised kujundid.

Loomulikult annavad igale sellisele üritusele näo inimesed, kes publiku ette astuvad - Indrek Kalda ja Toomas Lunge seekordne "nägu" oli austav, sõbralik, veidi tögav ja rõõmus. Kõige rohkem meeldis mulle aga see avatus ja siirus, mis nende tegemisest läbi kajas. Kõigele punktiks mängis Indrek Kalda täiesti imetlusväärselt viiulit ning Toomas Lunge tõi esile selliseid häälelisi kujundeid, mida ma tema puhul kunagi varem kuulnud pole. Kokkuvõtvalt mõjus kogu üritus koduselt ja hubaselt - hinge jäi sellest mõnusalt soe tunne.

Puhas rõõm!

Nüüd on ta siis lõpus käes - selle aasta korralik lumi. Milline suurepärane rõõm - kas mulle tundus või oli see tõesti sedasi, et lumi on muutnud inimesed rõõmsamaks, toonud lapselikkuse esile ning hoolivust ja mõistmist olen tänasel päeval ka rohkem märganud, kui tavaliselt.

Üks korralik lumesadu peab iga põhjamaainimese jaoks ikka olemas olema ja täna on just see päev - mõnusad hanged, lendlev lumi ja tõeline tõdemus, et see on meie pärisosa.

Unistada ju võib...

Sume suveöö, mõnus paik, suurepärane seltskond - unistus ühest elamusest. Kas tegelikult ka teoks saab, kas tegelikult ka nii läheb, pole veel teada, kuid unistada ju võib. See oleks täiuslik - just õiges kohas just õige asi. Ootame, vaatame, näeme! Unistustes ei tundugi ootamise aeg nii pikk, unistustes ei olegi lugu, et kevad kuidagi tulla ei taha ja suvi on veel liiga kaugel mägede taga.

"Lõõtsapoiss"

Vahel juhtub, et kuuled raadiost mingit lugu ja Sind hakkab huvitama, et mis lugu see selline on ja kust Sa sellest loost midagi rohkemat teada saaksid. Minuga juhtus selline asi möödunud neljapäeva öösel, kui olin teel koju. Raadios mängiti mahedat viisi ning sõnad ja meloodia võlusid.

Loomulikult on lugu suhteliselt lihtne välismaiste lugudega - paned aga loost fraasi otsingusse sisse ja peagi leiadki, et mis ja kus ja kes. Eestikeelsete lugudega, nagu see neljapäevaöine, on asi sootuks keeruline - nende ülestähendamisega on ikka suhteliselt lootusetu olukord. Kuid seekord läks mul õnneks - juba esimese otsimise päevaga õnnestus mul õige lugu üles leida ning fikseerida - selleks osutus "Kihnu Poiste" poolt esitatav "Lõõtsapoiss" (kodulehelt leiad võimaluse seda kuulata ka kahes erinevas versioonis). Leidmise teed olid seekord päris põnevad - läbi käisin peaaegu kõigi ansamblite, kes minu teadmist mööda vähegi teevad rahvalikku muusikat, kodulehed - alates "Untsakatest" ja lõpetades "Tuulelõõtsutajatega".

Suur reede

Mäletatavasti oli suur reede vaba päev. Kuna ilm oli ilus, andis see suurepärase põhjuse õue minna. Eks inimene käib ikka neidsamu teid ja radu mööda, mida ta harjunud on - nii leidsin minagi ennast metsast ja mere äärest.

Metsa all nägin selle kevade esimest sinilille. Allikas vulises vesi ka nii kutsuvalt, et vaatamata külmale ilmale, ei suutnud vastu panna kiusatusele ning läksin proovima, kuidas allikavesi maitseb - oli ikka sama hea, kui mäletasin. Veevulina nii helilisse kui ka pildilisse lummusesse unustasin ennast kohe päris mõneks ajaks. Väga mõnus oli lasta need loodusemotsioonid endast läbi.

Mere ääres lummas mind enim jää - see, kuidas ta mõned kivid valkja glasuuriga katnud oli, see, millised jääkristallid olid tekkinud õhukestest jääkirmetest.

Kogu päeva aga muutis täiuslikuks see, et sain fotosilmaga jäädvustatud nii jää kunstiteoseid kui ka pilvemeisterdusi. Kahjuks ei jõudnud ma fotoaparaati nii kiiresti paika saada, et ühte helikopterit jäädvustada, kuid helikopterid on teada kiired loomad ja nii pole imestada, et teda fikseerida ei õnnestunud. Küll aga olin teiste tehtud ülesvõtetega päris rahul - pildid tulid täpselt sellised välja, nagu soovisin.

Jaan Tätte't avastades (vol 2)

Kui siin mõni aeg tagasi kirjutasin, et avastasin enda jaoks (taaskord) Jaan Tätte, siis tema ühte plaati kuulates tuli mulle meelde, milline oli minu esimene kokkupuude tema laulusõnadega. See oli aastal 1993, kui linastus selline Eesti mängufilm, nagu seda on "Suflöör".

Selles filmis kostus "Kevadelaul nr 2" (nagu ma praegu teada saan), mille üks salm kõlab nii:

Siin keegi varem pole käinud
Siin laulud vedelevad maas
Siit keegi nuttes pole läinud
Et ükskord ükskord tulla taas
Siit keegi nuttes pole läinud
Et ükskord ükskord tulla taas

Juba tookord avaldasid Jaan Tätte sõnad mulle mõju, sest kuis ma muidu neid sõnu ja seda filmi mäletaksin.

Äraspidine maailm

Mis saab siis, kui ühel päeval avastad, et maailm, mis oli Sulle nii tuttav ja milles kõike teadsid, milles igal asjal oli oma kindel koht, on korraga muutunud teistsuguseks. Selliseid mõtteid ajendas mind mõtlema viimaste aegade kogemus.

Nii näiteks avastasin ennast mõtlemast, et ühest ansamblikoosseisust on puudu pillid, mis pole sinna kunagi kuulunud, aga mis võiksid bändi kõlale (vähemalt minu jaoks) palju juurde anda. Ise selle kõige juures mõistes, et tegelikult pole see võimalik ja isegi vajalik.

Teiseks leiuks oli see, et mõistmatul kombel ei leidnud ma ennast mulle nii tuttavast muusikast üles. Ei tea, kas tegid oma töö väsimus või mitte just kõige parem vaimne ettevalmistus - igal juhul ei suutnud muusikasse sisse minna. Mõtlesin, et see ei saa ju nii olla, et ühel hetkel on tunne ja teisel mitte. Endas selgusele jõuda püüdes panin aga plaadi masinasse ja lasin endale omast muusikat ning avastasin, et ilmselt on asi milleski muus, kui lihtsalt väljakasvamises, sest plaadi peal olid need lood täpselt sama head ja kaasakiskuvad, kui ma neid mäletasin.

Kolmandaks ei suutnud ma tuvastada ühte inimest hääle järgi. Jälle olin omadega puntras, sest ometigi tean seda häält läbi ja lõhki - kuidas siis nüüd sedamoodi juhtus, et teda ära ei tunne. Kuulasin ja mõtlesin ning viimaks leidsin, et ju siis on sihilikult see hääl nii teistsugune, et teda ära ei tuntaks. Või siis lihtsalt pole mul siiani olnud võimalust seda häält sellises kontekstis kuulda.

Ja nii see maailm hukas ongi - kõik on teisiti, kui enne. Kas on see halb või hea, sellest saab alles hiljem aru. Igal juhul on asju, mille üle järele mõelda.

Näidendid

Viimati raamatukogus käies haarasin kaasa kaks "Loomingu Raamatukogu" köidet - Mihhail Bulgakovi "Üheksa unenägu" ja Jaan Krossi "Doktor Karelli raske öö". Suur oli minu avastus, kui leidsin need olevat näidendid. Kindlasti on nüüd neid, kes pead vangutavad ja omaette pobisevad - no kuidas ta seda ei teadnud. Ei teadnud jah - ja sest pole miskit ju, sest nüüd ma tean. Lisaks tean ka seda, et mis nende näidendite sisu on.

Mõlemad köited sisaldasid kahte näidendit ja lugemisel tuli mõlemast valikust üks esile. Bulgakovi puhul oli selleks "Insener Reini unenägu" ja Krossi puhul "Doktor Karelli raske öö".

Kuigi mulle ulme ei meeldi, mõjus siiski huvitavalt Bulgakovi nägemus sellest, kuidas ajamasinaga inimesed rändavad - kuidas 20. sajandi esimesse poolde saabub Ivan Julm ja kuidas 20. sajandi esimesel poolel elavad inimesed liiguvad 23. sajandisse ning jäävad sinna kinni. Minu arvates on Bulgakov ajamasina vahendusel leidnud võimaluse naeruvääristada (või vähemalt irooniliselt näidata) neid asju, mis talle tema ajas ei meeldi. Seda on tehtud läbi tuleviku ja mineviku vaate, läbi teistest aegadest pärit tegelaste. Samas aga on selgelt välja loetav ka see, et me ei pääse kunagi jaburdustest - st püüab inimene nii palju, kui püüab, ikka juhtub sedasi, et ka kõige paremini mõeldud asjad omavad väikeseid vimkasid.

Krossi "Doktor Karelli raskes öös" oli sees natuke rahvusromantikat, natuke mõjuvõimu ja suurel määral vaadet inimese moraalsele palgele. Kui ikka pannakse üks inimene sellese valiku ette, mis sunnib vaid halbade vahel valima ning iga otsuse korral oma põhimõtetega vastuollu minema, siis peab see ju esile kutsuma sisemise võitluse. Kui aga inimene ka teist korda panna analoogsesse situatsiooni, siis annab ta järele - öeldes, et rohkem tema enam ei jaksa ning loobub oma võitlusest.

Otsijast leidjaks

Kunagi, kui mu käest küsiti, mis inimene ma olen, siis vastasin, et olen otsija. Seepeale küsiti kohe otsa - kui otsija, siis ilmselt ka leidja. Vastasin tookord, et leidmisega on lood suhteliselt kehvad. Nüüd on aeg edasi läinud ja ikka enam avastan endast leidjat. Kuid otsija minus ei rauge ilmselt kunagi - kogu aeg on midagi, mida otsida, mida avastada, mida järgi uurida.

Normaalne?!

Kuidas defineerid Sina enda jaoks sõna "normaalne"? Nii palju, kui mina olen oma elus aru saanud ja inimestega suhelnud, leian ikka enam, et minu jaoks tähendab "normaalne" igavat keskmist inimest. Samas ei saa kunagi kindlalt väita, et see, milline üks või teine inimene on, või see, mida üks või teine inimene teeb, on normaalne.

Ma olen veendunud, et tegelikult on igal inimesel oma kiiks ja küsimus on selles, kas meile meeldib see inimene koos tema kiiksuga või ei meeldi. Nii lihtne see minu meelest ongi.

Teine asi on see, et mulle meeldivad heas mõttes "hullud" inimesed - tegelikult on need pigem sellised inimesed, kes toimetavad omasid asju ega lase ennast avalikust arvamusest kõigutada. Enamasti näen mina neis inimestes väljanäidatud kirge oma tegemiste vastu.

Meeletus

Mängin oma peas ühe ideega - selle teostamiseks pole midagi muud vaja, kui natuke oma tegemisi-toimetamisi ümber planeerida, kuid ma pole veel otsusele jõudnud, kas see meeletus teoks teha.

Arvan, et kui vähegi proovida, võib avantüür õnnestuda, kuid elukogemus teeb ettevaatlikuks ning teadmine, et kui plaanis mingi viga tekib, muutub kogu üritus mõttetuks, hoiab mind tagasi otsust tegemast.

Loodusuudised

Eile teatati mulle suure vaimustusega kolmikute sünnist. Seda, et kurekülastust oodata on, teadsin juba ammu. Aga eile siis jõudis see päev kätte - ilmavalgust nägid kolm väikest kitsetalle. Ema ja lapsed on hea tervise juures.

Täna hommikul aga sattusin vaatama üht päris põnevat vaatepilti - meil kodu juures võeti paari aasta eest paplid maha, kuid kännud jäid püsti. Täna hommikul oli üks part ennast seadnud ühe sellise kännu peale seisma - vaatepilt oli nii ootamatu, et pidin lähemalt kaema, ega mu silmanägemisel midagi viga ole.

Märtsikellukesed on ennast juba täies hiilguses välja ajanud ning õitsevad kogu südamest. Kuigi ilm püüab endast veel viimast anda, et tõestada vastupidist, ei saa miski selle vastu, et kevad on käes.

Memme musi

Millegipärast tuli mulle sel nädalavahetusel meelde see lapsepõlves loetud lugu jänesest, kes sai elus väga hästi hakkama, sest tal on kõige vägevam "relv" maailmas - memme musi. Kuigi juhtunu on kaugel memme musist, tunnen ennast siiski sedasi, justkui oleks mulle tehtud pai.

Ma ei tea, miks mulle see üllatusena tuleb, et maailm minu ümber viimaks, ma ei tea, mis imenipiga, võtab sellise kuju, nagu ma olen soovinud, kuid just täpselt niimoodi see asi kipub olema.

Ma olen vaid õnnelik selle üle, et vaatamata kõigele olen suutnud säilitada optimismi ja positiivsuse, usu inimestesse ja nende headusesse ning et see kõik nüüd niiviisi tagasi tuleb.

Ma olen rõõmus, et viimaks olen üles leidnud, lisaks oma suurepärastele sõpradele, sellised inimesed, kes minu heasoovlikkust ära ei kasuta, kes ei taha igal hetkel mulle jalga taha panna või mu enesekindlust kõigutama hakata.

Kuigi olen enamasti ikka optimist olnud, arvan, et asjad hakkasid muutuma siis, kui mulle tehti kompliment, et ma tegevat kõike südamega. Siinkohal toimis efekt - kiida lolli ja loll rabeleb veel rohkem. Siis toimus järgmine muudatus, kui tuldi ütlema, et see on nii vahva, mis Sa teed. Jätkus asi sellega, et tuldi kiitma mu alatist rõõmsat meelt.

Kuid iseäranis huvitavaks on asjad läinud viimasel ajal - kiitust on sisse sadanud uksest ja aknast. Nii olengi avastanud, et ootamata kelleltki mingit suuremat tunnustust, olen oma põhimõtteid järgides selle siiski saavutanud. Aitäh siis selle eest ja see ongi minu "memme musi".

Igatsedes mägesid

Laupäevahommikuses segaduses (saanud magama alles kell viie-kuue vahel hommikul ning ärganud üles, kui kellaseierid vaevalt üheksandat tundi näitasid) leidsin ennast külastamas näitust "Igatsedes mägesid". Kuigi esimesel hetkel ei õnnestunud mul näitust Kadrioru Kunstimuuseumist lokaliseerida, leidsin selle viimaks siiski.

Näituse pealkirja täpsustuseks pean lisama, et sellel oli välja pandud 18. sajandi Balti kunstnike tööd, mis inspireeritud Šveitsist. Kuigi enamasti olid piltidel kujutatud künkad - seda isegi meie mõistes - võis leida küllaldaselt töid, kust võis ära tunda kõik erinevad mäeliigid, mida iga Šveitsi külastanud inimene hästi teadma peaks.

Kõige pikemalt aga istusin ja peaaegu mediteerisin filmi ees, kus maheda muusika taustal vahetusid imeilusad kaadrid sellest mägisest maast, mis minugi hinge on oma kindla jälje jätnud.

Pikenenud päevad

Juba mitmendat õhtupoolikut imestan ega suuda kuidagi mõista, miks küll kellaaeg ja see, kui valge väljas parajasti on, omavahel kokku ei lähe. Kas olen ennast siis unustanud pimedasse aega või lihtsalt ei suuda uskuda, et valge aeg nii pikaks veninud on - igal juhul on raske harjuda sellega, et päevavalgus võib tähendada ka varaseid õhtutunde, mitte seda, et vaevalt on pärastlõuna kätte jõudnud.

Esimene kevadine vihm

Kuigi eilne ilm näitas nii päikest, lörtsi kui ka rõsket niiskust, õnnestus mul tabade hetk, kus sadas esimest kevadist vihma - sellel hetkel oli õhk soojemapoolne ja vihm ise oli justkui soojendusega. Esimene kevadine vihm tuletas mulle meelde, et ootamatult kiiresti on kätte jõudnud märts ja tegelikult ongi juba pungade puhkemise aeg peagi käes.

Hinnaralli (vol 2)

Eile sattusin üle pika aja poodi ja uurisin, et mis kõik asjad siis maksavad. Suur oli minu üllatus, kui leidsin, et peaaegu ühegi asja kilohind polnud alla 100.- krooni. Mida rohkem ma ringi vaatasin ja hindu puurisin, seda väiksemaks muutus mu soov poest midagi kaasa haarata. Lõpuks rahuldusin paari esmavajaliku asjaga ja neidki valisin selle järgi, mis parajasti alla hinnatud olid.

Seega polegi vaja Konjunktuuriinstituudil inimestele südamele panna, et ostmist hinnalangetamise saavutamiseks boikoteeritaks - eiramissoov tekib poes juba iseeneslikult, kui vähegi tähele paned, millist summat ühe või teise asja eest saada soovitakse.

Lihtne elu

Viimasel ajal olen ennast tabanud suusõnal väljendamas mõtet, kuidas inimesed oma elu keeruliseks elavad või kuidas minule meeldib lihtne elu. Kõrvalt nähes paistab, et vahel tekitatavad inimesed ise endale probleeme või teemasid, mille üle pead murda, ilma et selleks suurem vajadus oleks. Nii leiangi ennast avastamas, et mulle meeldib lihtne elu ja enamasti püüan seda põhimõtet asjade korraldamisel ka järgida.

Parim näide elu keeruliseks muutmisest on minu arvates auto parkimine. Kaubanduskeskuste ees on enamasti niipalju ruumi, et ilma suurema manööverdamiseta saab auto sedasi parkida, et pärast on võimalik lihtsalt parkimiskohalt välja sõita. Mina just sellist võimalust kasutangi - võib-olla tuleb natuke pikemalt jala käia, aga see-eest ei pea autoga liigseid liigutusi tegema. Küll aga leian esimeste parkimisridade vahelt inimesi, kes suuresti manööverdades püüavad oma autosid tühjadele parkimiskohtadele seada. Iseäranis panevad mind aga imestama need inimesed, kes sõidavad kahe vastastikku vaba oleva parkimiskoha korral ühele sedasi, et kui vastaskohale auto pargib, peavad nad hakkama parkimiskohalt välja tagurdama, et minema saada.

Sellest järeldan vaid seda, et inimestele meeldib oma elu keeruliseks teha, et siis oleks tõkkeid, mida ületada - elu ilma keerukuseta võib ju suisa igavaks muutuda.

Turvaline keskkond

Kas oled Sinagi vahel märganud, et justkui kogemata on Su ümber kogunenud head inimesed ja kulged oma turvalises keskkonnas - sellises, kus kõik on suurepärane, inimesed hoolivad Sinust ja Sina neist. Selles kaitstud kindluses elades tunned, et kõik on täiuslik ja kõik on võimalik. Selles kindluses võid endale lubada kõike, sest Sul pole vaja midagi tõestada, Sul pole vaja mingit rolli mängida. Selles kindluses võid olla Sina ise, kartmata, et keegi Su nõrkust ära kasutama kipuks.

Mina ikka aeg-ajalt leian ennast nõndamoodi mõtlemas ja siis taban endast õnnetunde, sest mõistan, et mul on väga vedanud ja just sedasi vaid saabki elu imeline olla.

Ajaviidet

Kuidas sisustad Sina neid minuteid üleliigseid minuteid, mis kipuvad tekkima, kui kahe asja vahele jääb auk? Minule meeldib mängida. Kui kaardimängudest ja laevade pommitamisest isu täis saab, siis manan ette mõttemängud.

Praegusel hetkel kasutanud suhteliselt aktiivselt kahte lehekülge:

• Websudoku
• Brainbox Challenge
  

Jaan Tätte't avastades

Kui esimesi kordi kuulsin Jaan Tätte laulusõnu, arvasin ma, et need on hirmus keerulised ja kuidagi rasked pähe jääma. Nüüd, olles neid juba pikalt kuulnud, leian ennast avastamas, et tegelikult on väga ilusad need mõtted, mida Jaan Tätte sõnadesse paneb.

See avastus on tulnud üleöö ja hoopis teistmoodi, kui arvata võiks. Kuulan muusikat ja laulusõnu ning korraga avastan, et appi, millised mõtted, millised unistused. Kõige huvitavam on see, et ilma autoreid jälgimata, olen ise välja peilinud just Jaan Tätte sõnadega lood. Nii näiteks avastasin, et "Kukerpillide" 30. juubeli plaadil mulle enim meeldinud lugu "Järveveel" on "sõnastatud" Jaan Tätte poolt.

Sedasi siis käib minu Jaan Tätte avastusretk, mis kipub aina huvitavamaks minema - nähes lõpuks seda, millised mõtted-tunded on ühe mehe sees ja kuidas ta kasutab sõnu oma mõtete voolimiseks.

Eestlased maailmas

Külastades meie suurepärast pealinna jäi kohalike telekanalite vahel saalides silma, et eestlased ikka jõuavad igale poole - nii võis Belgia Eurovisiooni eelvoorus näha Tii esitatud europala, Arte televisioonikanalilt aga Järvide perekonda ja tegevusi tutvustavat saadet. Nii et oma koht maailmas on meil täiesti olemas.

Väikesed pildimeenutused

Vahepeal on natuke mõni asi ka pildi peale jäänud, siin siis väikesed pildimeenutused:

• Lohede lendamise päev
  
• Pärnu
• Orhideede näitus
  

Teatrikülastused Pärnus

Kuurortlinna mõnusalt vaikses olemises leian alati võimaluse ka teatrisse minna. Igapäevaste toimetuste vahel juhtun teatrisse harva ja nii tulebki kasutada mujal tekkivaid võimalusi. Pärnus sobisid päevakavva kenasti kaks etendust - Rakvere Teatri "Kohatu visiit" ja Pärnu "Endla" "Kolmekesi kahe vahel".

"Kohatu visiit"

Selle tükiga oli lugu sedasi, et kui teatrist välja sai astutud, jäi emotsioonina õhku rippuma vaid üks tunne - oleks justkui kuskil laadal palagani vaadanud. Ei tea, mis selle tunde tekitas - igal juhul jäi hinge haigutama auk kohale, kus oleksid pidanud olema sügavad emotsioonid.

Lugu siis ühest AIDS'i põdevast kuulsast näitlejast tema sünnipäeval. Lugu sellest, kuidas keegi, kes on kunagi paljudel midagi tähendanud, leiab oma elu raskel hetkel ennast suhteliselt üksi olevat. Samas aga on tegelaskujust näha ka seda, et kuulus näitleja pole kunagi eriti meeldiv inimene olnud ja ehk seetõttu on tal vaid mõned toetajad jäänud tema tee lõpul.

Osatäitjatest jättis parima mulje Ülle Lichtfeldt, kes minu arvates iseäranis hästi sai hakkama hetkest, kui tema aju asendati kirurgi poolt eriliselt arendatud ajuga, mille omanik peaks olema alandlik ja oma "isanda" käske vastuvaidlematult järgiv. Kogu mõttelagedus, emotsioonitus ja samas ka lõpuni minev alandlikkus tuli neil hetkedel Ülle Lichtfeldt'i mängust välja.

"Kolmekesi kahe vahel"

Uksed, inimesed, erinevad aadressid, kolm meest, üks naine - selline kooslus kokku andis tõeliselt suurepärase komöödia. Kuidas inimesed, kes on erinevatel eesmärkidel sattunud ühte ruumi ja neid, kellega nad kohtuma on pidanud, ei paista kusagilt, sellise olukorraga hakkama saavad. Küll aga on selles kohas inimesed, kes omast arust on teistes kohtades.

Selle peale lähebki lahti absurd - kuidas igaüks saab väljuda vaid sellest uksest, millest ta sisse tuli, kuidas igaüks on siiski sellel aadressil, kuhu ta tuli, kuidas igaühe jaoks on isegi külmkapis vaid see, mida tema juua soovib - isegi tass kuuma kohvi, kui vaid selline soov peaks tekkima.

Järgnevad arutlused jumala teemal ja kui lavale ilmub naine, suudavad mehed ennast viia juba nii kaugele, et arvavad, justkui oleksid nad surnud ning nüüd oleks see naine neile järele saadetud. Iga naise lause saab vale tõlgenduse ja niimoodi läheb asi aina hullemaks, sest hirm suureneb iga hetkega.

Osatäitjatest oli minu arvates kõige parema lahenduse leidnud Sepo Seeman - tema loodud professori iga liigutus, iga lause kutsus esile naeru. Samas esindas ta oma kohalolekuga teadusemehele kohast ratsionaalset suhtumist. Ka Indrek Taalmaa endise sõjaväelase kuju oli sobivalt veidi tahumatu ja rollile kohaselt lahendatud. Veidi häiris aga Madis Kalmet'i närviline firmajuht - kuigi üldises plaanis mõistan, et tal oli oma roll paanikaussi uuristustööl, tundus vahel siiski erutusekatel üle keevat. Naisena esinenud Lii Tedre oli ühtviisi hea nii koristaja kui ka primadonnana.

Igal juhul jäi tükist "Kolmekesi kahe vahel" väga hea tunne hinge ning mõnusat naermist veel hiljemakski.

Pärnu!

Mulle meeldib hooajaväline Pärnu. See on koht, kus ennast saab välja lülitada. Mis siis, et võõraid keeli kuuleb igast nurgast, ikka jääb piisavalt eraldatust, piisavalt vaba ruumi, et olla omas elemendis. Loomulikult pole veebruarikuine Pärnu teab mis paik peesitamiseks, kuid ometi tervitas suvepealinn mind mõnusa päikesepaistega.

Pärnus oli ka üht-teist uut - Jannseni kuju Rüütli tänaval, taastatud vana "Endla" teatri rõdu koos iseseisvusmanifesti tekstiga ning loomulikult romantilisuse hõngu lisav Valgre kuju juures kõlav helilooja looming.

Kultuurilise programmi juurde kuulusid kaks teatrikülastust, Pärnu Muuseumi ning Uue Kunsti Muuseumi kaemine. Teatrikülastustest kirjutaks veidi eraldi. Pärnu Muuseumis oli vaadata kolm erinevat väljapanekut - kohalik loomariik, Pärnumaa ajalugu ja Eesti Vabariigi eraldusmärgid. Kohalik loomariik tähendas Eesti metsade ja merede elanike topiseid. Pärnumaa ajalugu algas filmiülevaatega II Maailmasõja eelsest elust Pärnus - kinokaadreid jälgides jäi silma see, et tegelikult pole maailmas midagi uut - küll oli näha suvist ülerahvastatud Pärnu randa, küll esitati beatbox'i, küll toimusid tuletõrjeharjutused. Samuti oli põnev teada saada, et ka Pärnul on olnud kaitserajatised, mille piirjooni saab vallikraavi ja Tallinna värava järgi siiani aimata. Uue Kunsti Muuseumis aga oli üleval pildiseeria Ameerika teeäärsetest rajatisest - põnevad pildid andsid läbilõike erinevatest bensiinijaamadest, söögi- ning majutuskohtadest. Eriti sobiv oli selline ülevaade päevale, mil tutvustati "Eesti bussiputkade peaaegu täielikku teejuhti".

Pärnu tähendab alati merd. Nii veetsin minagi iga vähegi sobivama hetke mere ääres. Esmalt muidugi olin veidi pettunud, et praeguse pehme talve juures oli meri jäätunud. Kuid veidi järele mõelnud ning soojal päikesel ennast paitada lasknud, leidsin, et seegi on päris põnev - näha jäävälja ning jälgida, kuidas vesi jää vahelt vabadusse teed otsib. "Parim" elamus oli aga leida ennast mererannast jalutamas, kui lõikav tuul koostöös horisontaalselt sadava lörtsiga imekiiresti kõik riided läbi leotasid. Kuid inimtühi rand oli seda hirmmärga jalutuskäiku väärt!