Laupäevase Tallinna Maratoni jooksuvõistluse ülekannet vaadates leidsin mina, et minu jaoks ikka ei ole sellised massiüritused. Ja sellised asjad jäävad minu jaoks ka suhteliselt arusaamatuks - et miks on vaja tuhandete inimestega koos, suures massis ja veel linnatänavatel asfaldi peal ringi liikuda. Lisaks kõigele muule tasuda veel osalustasu.
Kui ma neid 10 kilomeetri pikkuselt distantsilt tulijaid nägin, siis oli mul naeratus näol, sest vaatamata sellele, et mul mingit dressi seljas polnud, olin minagi sel päeval üle 10 kilomeetri läbinud - olin jala käinud üht sellist marsruuti, mida ajapuudusel enamasti autoga läbin - ja tundsin teatud mõttes solidaarsust nende inimestega. Aga minu matk oli suhteliselt privaatne rännak, sest kasutasin teid ja radu, mida tavaliselt suurt ei kasutata, kuhu teisi inimesi suurt ei satu. Ja selline asi sobis mulle suurepäraselt - olla iseendaga selles liikumises ja mõelda omi mõtteid, vaadata ümberringi ja uudistada kõike seda, mis tee äärde jäi.
Nõnda ma siis tõdesingi, et igaühele oma ja tegelikult on inimesed
tublid, et nad viitsivad liikuda ja rõõmsa meelega sellistes asjades
kaasa löövad. Kuid sellise võrdlusmaterjali põhjal mõistsin veelgi selgemalt, et mulle ikka meeldib omapäi toimetada.
2 kommentaari:
Ehh, mul sama lugu:).mees jooksis poolmaratoni ja palus, et joogipunktide vahepeal juua annaksin. Nii ma siis jalutasin rahulikult kulgedes pea sama kilometraazi... :)
Tuli meelde üks "Süütenöör", kus sportlane pingutab ja jookseb ja noorem sõber jookseb muretult ta ees ja kõrval, ergutades ja vahepeal kaugemale põigates... sportimine on raske töö:)
Hehehe, sain praegu hea kõhutäie naerda. Suur tänu selle emotsiooni ja nalja jagamise eest!
Mõttes soovin jõudu-jaksu kõigile sporditegijatele! Ja mis peamine - ikka jätkuvat tahtmist ja pealehakkamist!
Postita kommentaar