Sain täna taaskord aru, kui habras on see elu. Taipasin jälle, kuivõrd kergesti võib puruneda usaldus, usk kaduda ja meeleheide oma tee leida. Pole vaja üldsegi palju, piisab üsna vähesest.
Jälle olen olukorras, kus minu mõtted ei saa teoks ja eeldused, et ka mina võiksin olla osa millestki, saavad külma dušši krae vahele. Dream on, you fool!
Peas hakkab kumisema üks sõna: hilja. Niimoodi on siis lood!
/Ja sinna kõrvale sain tunda seda, kuidas kuhugi väga kindlalt kuulun. Selle teadmise teadasaamine aga lõi uuesti hoobi hinge.../
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar