Läksin siis pika haiguse järel õrnalt hokit katsuma, ise mõeldes, et uisutan natuke ja siis proovin seda, kuidas oleks kepiga litrit kõikse parem lüüa. Ühesõnaga, tasa ja targu, vaikselt ja ennast hoidvalt. Jah, selline oli mõte, aga peagi selgus, et kui inimesel on võitlejahing sees, siis ta ei saa mängida niimoodi, et ma natuke siin midagi teen. Kui mänguks läks, siis avastasin ennast peagi hambad ristis litri järel kihutamas ja vastastega vapraid litrivõitlusi pidamas.
Nõnda saingi aru, et ma ei oska, ei oska midagi teha poole vinnaga või peaaegu või noh, ma siin veidi toimetan omaette. Kui juba, siis ikka täiega, suurel määral sellest, mis organism selle asja peale teeb, hoolimata.
Repliigi korras olgu lisatud, et organism pani üllatavalt hästi vastu. Arvasin, et ei jaksa midagi ja peagi on hing paelaga kaelas, aga välja kukkus hoopis sedasi, nagu poleks vahepeal haigust olnudki.
PS Kui see terviseteema nüüd kõrvale jätta, siis tegelikult tegin oma siiani parima mängu ja arengut minu hokimänguoskuses on ikka suuresti märgata. Ise olin väga rahul (edukad litrivõitlused ja täpsed söödud, ka üks ebaõnnestunud sööt, mis viis selleni, et sain selle tulemusena litri oskajast mööda toimetatud järgnenud täpse sööduga) ja sain kõrvaltki oma hea mängu eest komplimente. Ehk siis ühel hetkel võibki tõeks minna see, et olen suurepärane hokitar!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar