Täna oli siis esimene hommik, mil tundsin, et aitab, las ta olla, ära mõtle, ära arva, kõik läheb, nagu minema peab. Ma ei tea, kas on selle põhjuseks olnud viimase nädala arengud või lihtsalt see, et aeg on otsa saanud, aga tundsin, et pole enam mingit vajadust sedasi tunnelda. Nüüd on mingisugune kahtlane rahu hinges, sest ma olen jõudnud selle tasandini, kus räägitakse asjade mõttega võtmisest.
Eks ma teadsin, et ükskord peab see aeg saabuma. Kaua inimene ikka jaksab ja vastu paneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar