Suur süda, suur süda

Juba teine inimene viimase nädala jooksul ütleb mulle, et mul olevat suur süda. Sellega on siiski nõnda, et kui süda on suur, siis mahub sinna palju valu, südamevalu. Hea koht, ruumi laialt, selle võrra siis ka rohkem.

Palju õnne mulle minu suure südame puhul!

Üksikutele

Kui mind enam ei ole

Habras

Sain täna taaskord aru, kui habras on see elu. Taipasin jälle, kuivõrd kergesti võib puruneda usaldus, usk kaduda ja meeleheide oma tee leida. Pole vaja üldsegi palju, piisab üsna vähesest.

Jälle olen olukorras, kus minu mõtted ei saa teoks ja eeldused, et ka mina võiksin olla osa millestki, saavad külma dušši krae vahele. Dream on, you fool!

Peas hakkab kumisema üks sõna: hilja. Niimoodi on siis lood!

/Ja sinna kõrvale sain tunda seda, kuidas kuhugi väga kindlalt kuulun. Selle teadmise teadasaamine aga lõi uuesti hoobi hinge.../

Pööripäevaootus

Tegelikult on see pime aeg päris kiiresti mööda saamas. Täna avastasin suure rõõmuga, et juba järgmisel nädalal on pööripäev ja edasi on suund kevade poole. Tean-tean, et võib tulla veel külma ja lund, aga kui valgust on, siis saab kõige muuga päris kenasti hakkama.

Kui aga nüüd ilmast rääkida, siis ausaltöeldes tahaks praegust ilma lihtsalt kiruda: "Vastik-vastik-vastik!" See käib selle tuule ja niiskuse kombinatsiooni kohta, mis meil siin suhteliselt stabiilselt valitsevat tundub. Eile õhtul ja täna hommikul pakuti veel lisaatraktsiooni suure libeduse näol, paras libedasõidu ja -kõnni kogemus oli.

Räägin Sulle loo

Eile juhtusin pealt kuulama ühte lausejuppi, mis kõlas sedasi:
"Ma räägin Sulle ühe loo..."

Lugude rääkimine on ikka ja alati olnud see asi, mis inimeseks olemisega kaasas käinud. Ja eks ta ole osa meie igapäevaelustki. Kuigi me ei juhata alati oma lugusid sedamoodi sisse, võib selle lisada pea igale eluseigale, mida teistega jagada tahame.

Head loomist!

Nüüd siis tehtud!

Juba pikalt, ma arvan, et oma poolteist aastat, olen ma käinud ringi mõttega, et peaksin endale rõõmustama Poti-Eedu tehtud teekannu. Eile, kuna mul oli aega ja tuterdasin niisama vanalinnas ringi, sattusin Eesti käsitööga kauplevasse poodi, kust siis viimaks rõõmustasin endale soovitud kannu.

Ei jõudnud ma Pärnusse seda tooma, aga vahest polegi see nii oluline, kui see, et nüüd minu nõudekollektsiooni üks väga väärtuslik teekann ehib.

PS Esimene teegi juba tehtud ja on ikka hea küll!

Mõttejätk

Ühe eilse mõtte jätkuks:

Haigus

Kuigi need mõtted
võivad olla ilusad
ja võivad olla helged
soovid nende taga,
teevad nad haiget,
iga hetk on valus.
Valusaks nad teeb,
et neil pole eluiga.

Kas see on haiguse
peamine tundemärk,
et kõik selle sees
igal juhul haiget teeb?

Peegelpilt

Ma näen peegeldust. Samasugused tunded ja mõtted, tegutsemisviisid. Needsamad asjad, millega võidelda. Needsamad tõkked tee peal ees. Kummaline on see seos, mille siit vahelt leian - lõhutud peegel tähendavat seitset aastat õnnetut armastust. Millegipärast tundub mulle, et olgu peegel terve või mitte, sellel armastusel on nii ehk naa ette nähtud olla õnnetu.

Aeg ja ruum

Kui mulle räägitakse tulevikuplaanidest, siis ma saan aru, et mõõtmed, milles mõeldakse, on erinevad. Kui üks inimene mõtleb ajamõõtmes ja teine ruumimõõtmes, kas nad siis kunagi jõuavad ka selleni, et aeg ja ruum omavahel kokku panna? Siis saaksid viimaks kaks mõttemaailma, mis ilmselgelt teineteise poole suunatud, omavahel kokku.

Ma ju...

Kuigi kõik oleks võinud kuidagi teistmoodi minna, siis oli tulemus juba ette teada. Ma võin ju mõelda, et ühes või teises olukorras peaksin käituma teistmoodi, aga ikka on minu sees need mustrid, millest ma üle ega ümber ei saa.

Miks ma võtsin tuld? Miks ma sellise lahendusvariandi välja pakkusin? Ja miks ma, lõppude lõpuks, selle ka teoks tegin? Ma ju ei oska teisiti, selline on imelihtne vastus. Ja kui inimesed mind tunnevad, siis pole keeruline leida teed, et saada oma tahtmist.

Eks ma võin ju ennast lohutada sellega, et ma kasutasin ära oma võimaluse enda antud lubadust täita, aga see ei aita praegu mitte sugugi.

/Võitjad võtavad kõik, mina nende hulka ei kuulu. Mõne inimese osaks ongi kõik ära anda. Mõni asi tuleks jätta enda teada ja mõnda asja ei tohiks isegi teemaks võtta./

Ulakad mõtted...

... ja teod ka.

Neljapäeva hommik algas minu jaoks ulakate mõtetega, tegelikult olid need minu peas juba kolmapäeva õhtul. Vaatasin ja mõtlesin. Et kui juba on mänguks läinud ja teada on, millised vahendid toimivad, siis miks ma ei võiks ühte seesugust vahendit kasutada. Lihtsalt väheke pakkuda seda, mida saada soovitakse.

Miks peaks ma ainult kõrvaltvaatajaks jääma, kui mul endal on ka midagi, mida väljanäitusele tuua? Nõnda siis leidiski neljapäeva hommik mind minu ulakate mõtetega. Mõtetest said teod ja ma loodan, et see, mida pakkuda sain, andis soovitud tulemuse. Ma ei ole selliseid vahendeid väga suuresti kasutanud, aga nüüd siis tean, et vajadusel on nad mul varnast võtta.

Kui juba...

Käisin kinos, üht järjekordsed romantilist komöödiat vaatamas. Ja-jah, tean, põhimõtteliselt ennast kiusamas. Kõik läks tavapärases rütmis, kuni saabus filmi kulminatsioon ja kõlama hakkas see lugu:



Kui arvestada, et filmis mängis ühte kandvat rolli Jon Bon Jovi, siis on Goo Goo Dolls'i "Better Days" igal juhul tunnustus (kuigi ma ei tea mitte ühtegi antud situatsiooni sobivat lugu, aga ma tean ju muusikast üldiselt vähe). /Tuleb meelde, kui küsisin, kuuldes, et kinos linastub "Transformers 3", kas Goo Goo Dolls on taaskord tunnusloo loojaks-ettekandjaks, sest esimese kahe osa puhul see just nõnda oligi. Keep up the good work!/

Lisaks avastasin enda jaoks ühe uue hääle, siin laulab Lea Michele duetti Jon Bon Joviga:

Hing hõiskamas

Süda sees hüppas suurest rõõmust. Eks ikka silmarõõmust, millest muust. Ja siis veel sellest, et teisel inimesel hästi läheb. Ma tõesti vaatasin ja imetlesin ja mõtlesin ikka neid mõtteid, mida ma olen mõelnud. Tsiteerides filmi "True romance" ühte stseeni: "You are so cool!"

Olin ja nautisin ja hea tunne oli südames. Hing juubeldas sees, et saan olla sellises kohas sellisel hetkel.

/Selle kõige keskel unustasin, et ma ise pean ka osa võtma ja endapoolse panuse andma. Aga see kõik jäi mulle kuidagi kaugeks, ka suure võitluse tulemusena saavutatud viik./

Väärtustatud

Tegin üsna vähe, mõtlesin oma tavapäraste toimetamiste raames. Minu jaoks oli kõik üsna loomulik. Aga seda ma küll poleks oodanud, et sellise tulemuseni jõuan. Oma tegude vääriliselt sain väärtustatud - need, kelle jaoks olin vaeva näinud, hindasid seda väga kõrgelt. Samuti andsid nad sellel omapoolse tunnustamise hetkel mulle kinnituse selle kohta, et selleks, et meeste hulgas hinnatud olla, piisab mõnikord ka sellest, et lihtsalt olemas olla ja hoolida. Armas, hea ja südantsoojendav!

Taaskord ettenägemise võime

Juba paar kuud tagasi sõnastasin selle, mis praegu toimuma on hakanud. Eks olukord oli tookord selline, et pani kaugemale vaatamata ja tulevikus toimuvast aru saama. Nüüd on siis see aeg käes, see, mida toona ette nägin, mida ennustasin.

Päevamoraaliks sai: "Igal inimesel siin ilmas on oma eesmärk, mõnel on selleks olla pinnuks silmas."

/Welcome to my world!/

Tuulab...

Vaatasin just ilmaennustust nädala jagu ette - värvid puha kirevad, mis tähendab seda, et tuulab, korralikult. Ega siis polegi muud, kui lohed valmis panna ja lendama. Ja eks siis pärast paistab, kuhu välja sai jõutud.

Mida iganes...

See nädal näitas ilmekalt seda, et ma võin teha mida iganes. Absoluutselt. Andke aga asi mulle kätte ja ma teen selle ära. Kõik, mis tegemist vajab, võib minu kätte teha anda. Küll ma siis selle eest hoolt kannan. Olgu see siis mis tahes. Ma oskan ja suudan ja saan. Osav, mis siin muud ikka rääkida.

/Siia juurde kulub ära ühe inimese repliik: "Mõnel inimesel ikka jagub eneseimetlust!" Ma polnud kade ka, vastates: "See pole eneseimetlus, see on reaalsus. Kui ma tegeleks eneseimetlusega, siis räägiks ma sellest, et ma teen asju kuus korda kiiremini, kui ma praegu teen, ja kelgiks sellega." Omapoolse kommentaarina võin lisada, et nimetatud inimese olen ma oma põhimõttekindla toimetamise ja temast möödaminekuga täiesti endast välja viinud./

Ma tean...

...täpselt, millest see unenägu ajendatud oli. Sellest perspektiivist, mis tegelikus elus oli. Sellest, kes oli esiplaanil, ja sellest, kes oli tagaplaanil. Aga sellel tegevusel, mis toimus minu unenäos, ei olnud mitte midagi ühist sellega, mis reaalsuses aset leidis. Appi, kuidas saavad üldse tekkida sellised unenäod. Kas siis tõesti on vajadus nii suur, et seda unedesse jaburate seostena sisse tuua? Hea, et keegi teine minu unenägusid ei näe.

Seal oli see seljaga olemine ja minu enese varjamine, kui ümber pöörati. Märk sellest, mis peaks olema, aga mida siiski ei ole. Ikka see kaugemalolek, justkui omaette, ikka teised tegutsemas.

Kas on see ajendatud ka neist teistest küsimustest, mis nüüd tekkima on hakanud? Sellest valgusest, milles asjad kipuvad paistma?

Kõige rohkem hindan

Kui keegi küsiks mu käest, mida ma kõige rohkem hindan inimese juures, kelle keel on teravam kui minu oma, siis vastuseks oleks, et seda, kui olukordades, mis nõuavad delikaatsust ja takti, ei tule tema poolt mitte ühtegi tobedat märkust. See on täpselt see, mis mulle meeldib. Muidugi on ahvatlev sõnasõda pidada ja kogu aeg kraagelda-nägeleda, aga mõni asi tuleb jätta ja on olukordi, kus selline asi võiks mind endast lihtsalt välja viia. See, et osatakse sellistest olukordadest aru saada ja neid mõista, annab hea tunde südamesse.

/See päikesenäoga kass, see oranž lõnganukk ja see sinine joonistus, kõik nad annavad tunnistust armastusest. Me kanname neid endaga kaasas, hoiame endi lähedal ja nõnda on armastus meiega kogu aeg ühes. Ma ei osanud seda esimesel hetkel tähelegi panna, aga sedasi see just ju on - nüüd pidid kaks asja, minu kaks palvet, omavahel siduma armastuse, mis meid saadab./

Aga vaat ei oska

Läksin siis pika haiguse järel õrnalt hokit katsuma, ise mõeldes, et uisutan natuke ja siis proovin seda, kuidas oleks kepiga litrit kõikse parem lüüa. Ühesõnaga, tasa ja targu, vaikselt ja ennast hoidvalt. Jah, selline oli mõte, aga peagi selgus, et kui inimesel on võitlejahing sees, siis ta ei saa mängida niimoodi, et ma natuke siin midagi teen. Kui mänguks läks, siis avastasin ennast peagi hambad ristis litri järel kihutamas ja vastastega vapraid litrivõitlusi pidamas.

Nõnda saingi aru, et ma ei oska, ei oska midagi teha poole vinnaga või peaaegu või noh, ma siin veidi toimetan omaette. Kui juba, siis ikka täiega, suurel määral sellest, mis organism selle asja peale teeb, hoolimata.

Repliigi korras olgu lisatud, et organism pani üllatavalt hästi vastu. Arvasin, et ei jaksa midagi ja peagi on hing paelaga kaelas, aga välja kukkus hoopis sedasi, nagu poleks vahepeal haigust olnudki.

PS Kui see terviseteema nüüd kõrvale jätta, siis tegelikult tegin oma siiani parima mängu ja arengut minu hokimänguoskuses on ikka suuresti märgata. Ise olin väga rahul (edukad litrivõitlused ja täpsed söödud, ka üks ebaõnnestunud sööt, mis viis selleni, et sain selle tulemusena litri oskajast mööda toimetatud järgnenud täpse sööduga) ja sain kõrvaltki oma hea mängu eest komplimente. Ehk siis ühel hetkel võibki tõeks minna see, et olen suurepärane hokitar!

Esimene hommik

Täna oli siis esimene hommik, mil tundsin, et aitab, las ta olla, ära mõtle, ära arva, kõik läheb, nagu minema peab. Ma ei tea, kas on selle põhjuseks olnud viimase nädala arengud või lihtsalt see, et aeg on otsa saanud, aga tundsin, et pole enam mingit vajadust sedasi tunnelda. Nüüd on mingisugune kahtlane rahu hinges, sest ma olen jõudnud selle tasandini, kus räägitakse asjade mõttega võtmisest.

Eks ma teadsin, et ükskord peab see aeg saabuma. Kaua inimene ikka jaksab ja vastu paneb...