Mis arvata?

Pannakse jälle proovile. Pakutakse välja variant, et vaadata, mis ma selle peale siis teen. Esimene reaktsioon on ootamatu - ma ei oska mingit seisukohta v6tta (v6i istuks hoopis?), aga pikemalt asja üle järele m6eldes leian, et inimesel peavad olema tema kired ja minu asi pole nende üle otsustada. Ehk see ongi see n6nda vajalik m6lemapoolne austus - igaühele jääb lisaks ühisele ruumile ka isiklik ruum, kuhu v6ib soovi korral minna. Tahan ju minagi isiklikku ruumi hoida. Ühine ruum on aga eluliselt vajalik.