K6ik möödub

Ma punastasin ja v6patasin samuti, pidades k6ike kadunuks, kui füüsikas "ühe" sain ja teiseks aastaks teisele kursusele jäin; ja ka siis pidasin end kadunuks, kui ma 6e kohtuasja, mis mulle ajada anti, nurja lasksin minna. Ja nüüd? Nüüd, kus on hulk aastaid möödas, imestan ma seda meelde tuletades, kuidas see mulle nii suurt meelehärmi tegi. Nii läheb ka selle südamevaluga. Möödub m6ni aeg, ja ma muutun üksk6ikseks. /Anna Karenina, Lev Tolstoi/