Erakordsusest

Paistis küll, et ta s6nades ei olnud midagi erakordset, kuid missugune s6nulseletamatu tähendus peitus Levinile igas ta häälevarjundis, igas ta huulte, silmade ja käte liigutuses, kui ta seda ütles! Siin oli andekspalumist, usaldust tema vastu, hellitsust, 6rna, arglikku hellitsust, ja lubadust, ja lootust, ja armastust, milles Levin ei saanud kahelda ja mis tahtis teda 6nnega lämmatada. /Anna Karenina, Lev Tolstoi/