Eks ikka aeg-ajalt tekib igasuguseid mõtteid mu pähe. Mõnikord on need seotud ka naiseks olemise ja naiselikkusega. Ja eks on ka teised teemad, mis peast läbi käivad - vaadates oma elu peale ja mõeldes, et peaks midagi teistmoodi tegema.
Ja siis astub elu uksest sisse ja seisab mu ees järjekordne mees ja ilma suurema sissejuhatuseta kutsub mind endaga voodisse (pole sugugi esimene kord ja ilmselt ei jää ka viimaseks). Loomulikult saab ta eitava vastuse. Sest, niimoodi need asjad minu puhul ikka ei toimi. Ma vajan sissejuhatust, mingisugustki kokkupuudet enne linade vahele minemist (heh, kui luuleline ma olen, ilmselt poleks linadest mingit juttugi olnud, oleks olnud juhuslik paik juhuslike lisanditega).
Siit koorubki välja üks suur paradoks minu elus. Mulle meeldib ausus ja otsekohesus, see kõik on väga kena. Aga selliste isiklike ja intiimsete teemade juures peab see asi minu jaoks tulema loomulikuna, algus peab olema varasem, kõik ei saa alata vaid sellest hetkest. Üleminek järgmisesse faasi nõuab ikkagi ka eelnevat lugu.
Nõnda ma siis seisingi tõega silmitsi ja sain aru, et ma olen ikka tõeline naine - ei tea isegi, mida ma tahan ja kui võimalus avaneb, siis ei asu seda kohe usinasti kasutama, nagu võiks arvestades kogu mu elu seisu vaadates arvata. Ja asi polnud ju sugugi selles, et mees oleks ebameeldiv olnud (täiesti kena meesolevus oli), lihtsalt see mõte, et asjad võiksid niimoodi olla või minna, oli minu jaoks liiga ootamatu, liiga kiiresti sooviti minu käest seda jah-sõna saada. Aga eks siin on ka vastus, miks ma pole siiani läinud iha.ee teed, kuigi see on ju ka üks võimalik variant...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar