Kell oli üle südaöö, tõldadest olid saanud kõrvitsad ja minagi leidsin, et on aeg ennast magamaminekuks teele sättida. Ja siis korraga hakkas juhtuma. Juhtusin kogemata kokku ühe inimesega, kelle loomingust olen ikka lugu pidanud, kelle looming on mul palju tähendanud.
Ja eks mõned tema kirja pandid read on nii mõnelgi juhul minu jaoks olulised olnud, mind rasketest hetkedest üle aidanud. Lisaks oleme temaga ka mitmeid kordi kokku juhtunud (üks selline tobe lugu on siinsetelgi lehekülgedel üles tähendatud). Aga kuna tema on kuulus ja mina tundmatu, siis on see lugu ikka nii, et mina mäletan kõiki neid kohtumisi, tema aga mitte ühtegi.
Nõnda siis ta mulle siis ennast tutvustaski - et tema on see ja see. Ma siis teatasin selle peale, et ma tean väga hästi, kes ta on ja et me oleme varemaltki kokku puutunud.
Ja kuigi ma olin ennast juba minekule seadnud, olid seisud kuidagi sellised, et ei saanud tema minu juurest ära mindud ja minagi justkui vajasin veel midagi temalt. Ja nõnda sain ma talle öelda need sõnad, mida muidu öelda pole võimalik ja üllatavalt hästi oskas ta luua selle konteksti (plaan oli tal muidugi sootuks teine ja eks seda üllatavam võis tema jaoks olla minu reaktsioon), kuhu need sõnad öelda, aga eks arvestades meesolevuse "kainusastet", ma arvan, et need sõnad läksid tühja tuulde. Aga vähemalt said need öeldud.
Ja oli temalgi üht-teist öelda, kas just täpselt mulle, aga kellelgi, kes kuulda võtab. Ja eks ma kuulasin, mis tal öelda oli ja mõtlesin taaskord, et meil kõigil on aeg-ajalt vaja kedagi, kes oleks lihtsalt olemas, õigel ajal õiges kohas.
Aga kuna mul oli ühel varasemal juhul üks suur küsimus vastuseta jäänud, siis need hetked seal oli täpselt sellised, et ma sain ära küsida ühe küsimuse ühe noore inimese surma kohta - et mis temaga juhtus? Vastus tuli kiiresti: "Mis temaga juhtus? Mis temaga juhtus? Surnuks jõi ennast! See oli tema otsus!"
Mina ei osanud siis muud kosta kui et: "Küll võib ikka mõnel inimesel "hea" aasta olla! Kaotada kaks väga head sõpra!" Ise mõtlesin, et see siis on see elu, kogu oma ilus - noored inimesed lähevad, head inimesed lähevad, jäävad kõik selle elu hammasrataste vahele, kes kuidas. Ja mõistsin, et tegelikult kõik need mõtted ja tunded, mida mina läbi elan, on ka teiste inimeste eludes, aga me kõik püüame nendega isemoodi hakkama saada, kes saab, kes mitte... Mina olen, mu sõbrad teavad, nendega siiani üle kivide ja kändude hakkama saanud, veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar