Kiusamine - uus sõna, millega lapsi ohjeldada

Eks olen ikka mõelnud selle peale, et ümberringi käib kõlavate lausetega jutt sellel teemal, et koolid kõik on kiusamisvabad, on liitunud KiVa programmiga. Aga ka selle üle, et tegelikku kiusamist selline asi ju lõpetanud pole (olen seda asja mitmel puhul ka laste käest küsinud, et kas tõesti on siis koolikeskkond kiusamisvaba ja siis tulevad kohe pajatamisele jutud füüsilisest vägivallast (!), vaimse vägivalla osas ollakse natuke mõistmatumad, seda nii selgelt eristada ei osata, seda nii selgelt ei mõisteta) - kiusamist on ja päris palju ja olen pidanud ka ise üsna mitmel korral vahele astuma, kiusamisele. Ja kiuslikkust leidub ikka ja aina.

Sel nädalal aga tegin uue avastuse - kui ütlesin ühele või teisele lapsele, et see, mida ta parajasti teeb, on kiusamine, taltus laps hetkega (tundub, et kiusaja ei taha keegi olla). Kui nii selgelt lastele kätte näidata, millised on need kiusamise hetked ja mil moel ja keda parajasti oma tegudega (või ka tegemata jätmistega) kiusatakse, muutus laste käitumine koheselt. 

Eks olen kiusamisega ka varemalt kokku puutunud, ikka ja aina selle vastu võitlemisega aktiivselt tegelenud - rõhutanud peamisi reegleid, et õhkkond meie ühises ruumis on sõbralik ja toetav, et kedagi ei lükata kõrvale, kõik võetakse alati kampa, kõik on alati oodatud ja teretulnud. Aga seda, et ühel või teisel lapsel tuleb kiusamistuju peale, päriselt välistada vist ei saagi.

Ja eks olen avastanud ennast ka sellest seisust, et mindki kiusatakse, et tegelikult on laste kiuslikkus paljudel juhtudel suunatud otseselt ka mulle. Nende asjadegagi on mul tulnud hakkama saada, leida see võimalus enda eest seista.

Kuid kuulates ka laste suust, kuidas neile kiusamist selgitatakse, paneb seegi asi mind pead vangutama - nt räägiti mulle, et õpetaja olevat lastele selgitanud, et kiusamine eeldaks justkui mingit korduvust ja regulaarsust. Päris huvitav arusaamine asjadest.

Aga mis sellest kõigest rääkida, kui see, mis ühiskonnas toimub, on üks suur kiusamine - kui täiskasvanute maailm on kiusamist otsast otsani täis, siis kuidas saab lastele rääkida kiusamisvabast koolist? Ühiskond peaks ju ees käima, täiskasvanud eeskuju näitama sellel teemal ja siis tuleksid need muutused mujalt. 

Ja eks ole ka väga õhuke see piir nalja ja kiusamise vahel - ja mis võib mõnele mõnel juhul naljakas tunduda, lõbu pakkuda, on teisele inimesele just viimaseks piisaks karikas. Nali peab naljakas olema ikka kõigile osapooltele, mitte käima kellegi arvelt.

Kuid, eks ma ise olen nüüd targem ja siit on võimalus vaid edasi minna, ehk saan nüüd omalt poolt anda veelgi suurema panuse kiusamise ohjeldamisse.

Tõega silmitsi seista...

Eks ikka aeg-ajalt tekib igasuguseid mõtteid mu pähe. Mõnikord on need seotud ka naiseks olemise ja naiselikkusega. Ja eks on ka teised teemad, mis peast läbi käivad - vaadates oma elu peale ja mõeldes, et peaks midagi teistmoodi tegema.

Ja siis astub elu uksest sisse ja seisab mu ees järjekordne mees ja ilma suurema sissejuhatuseta kutsub mind endaga voodisse (pole sugugi esimene kord ja ilmselt ei jää ka viimaseks). Loomulikult saab ta eitava vastuse. Sest, niimoodi need asjad minu puhul ikka ei toimi. Ma vajan sissejuhatust, mingisugustki kokkupuudet enne linade vahele minemist (heh, kui luuleline ma olen, ilmselt poleks linadest mingit juttugi olnud, oleks olnud juhuslik paik juhuslike lisanditega).

Siit koorubki välja üks suur paradoks minu elus. Mulle meeldib ausus ja otsekohesus, see kõik on väga kena. Aga selliste isiklike ja intiimsete teemade juures peab see asi minu jaoks tulema loomulikuna, algus peab olema varasem, kõik ei saa alata vaid sellest hetkest. Üleminek järgmisesse faasi nõuab ikkagi ka eelnevat lugu.

Nõnda ma siis seisingi tõega silmitsi ja sain aru, et ma olen ikka tõeline naine - ei tea isegi, mida ma tahan ja kui võimalus avaneb, siis ei asu seda kohe usinasti kasutama, nagu võiks arvestades kogu mu elu seisu vaadates arvata. Ja asi polnud ju sugugi selles, et mees oleks ebameeldiv olnud (täiesti kena meesolevus oli), lihtsalt see mõte, et asjad võiksid niimoodi olla või minna, oli minu jaoks liiga ootamatu, liiga kiiresti sooviti minu käest seda jah-sõna saada. Aga eks siin on ka vastus, miks ma pole siiani läinud iha.ee teed, kuigi see on ju ka üks võimalik variant...

Elu kogu oma ilus...

Kell oli üle südaöö, tõldadest olid saanud kõrvitsad ja minagi leidsin, et on aeg ennast magamaminekuks teele sättida. Ja siis korraga hakkas juhtuma. Juhtusin kogemata kokku ühe inimesega, kelle loomingust olen ikka lugu pidanud, kelle looming on mul palju tähendanud.

Ja eks mõned tema kirja pandid read on nii mõnelgi juhul minu jaoks olulised olnud, mind rasketest hetkedest üle aidanud. Lisaks oleme temaga ka mitmeid kordi kokku juhtunud (üks selline tobe lugu on siinsetelgi lehekülgedel üles tähendatud). Aga kuna tema on kuulus ja mina tundmatu, siis on see lugu ikka nii, et mina mäletan kõiki neid kohtumisi, tema aga mitte ühtegi.

Nõnda siis ta mulle siis ennast tutvustaski - et tema on see ja see. Ma siis teatasin selle peale, et ma tean väga hästi, kes ta on ja et me oleme varemaltki kokku puutunud. 

Ja kuigi ma olin ennast juba minekule seadnud, olid seisud kuidagi sellised, et ei saanud tema minu juurest ära mindud ja minagi justkui vajasin veel midagi temalt. Ja nõnda sain ma talle öelda need sõnad, mida muidu öelda pole võimalik ja üllatavalt hästi oskas ta luua selle konteksti (plaan oli tal muidugi sootuks teine ja eks seda üllatavam võis tema jaoks olla minu reaktsioon), kuhu need sõnad öelda, aga eks arvestades meesolevuse "kainusastet", ma arvan, et need sõnad läksid tühja tuulde. Aga vähemalt said need öeldud. 

Ja oli temalgi üht-teist öelda, kas just täpselt mulle, aga kellelgi, kes kuulda võtab. Ja eks ma kuulasin, mis tal öelda oli ja mõtlesin taaskord, et meil kõigil on aeg-ajalt vaja kedagi, kes oleks lihtsalt olemas, õigel ajal õiges kohas.

Aga kuna mul oli ühel varasemal juhul üks suur küsimus vastuseta jäänud, siis need hetked seal oli täpselt sellised, et ma sain ära küsida ühe küsimuse ühe noore inimese surma kohta - et mis temaga juhtus? Vastus tuli kiiresti: "Mis temaga juhtus? Mis temaga juhtus? Surnuks jõi ennast! See oli tema otsus!" 

Mina ei osanud siis muud kosta kui et: "Küll võib ikka mõnel inimesel "hea" aasta olla! Kaotada kaks väga head sõpra!" Ise mõtlesin, et see siis on see elu, kogu oma ilus - noored inimesed lähevad, head inimesed lähevad, jäävad kõik selle elu hammasrataste vahele, kes kuidas. Ja mõistsin, et tegelikult kõik need mõtted ja tunded, mida mina läbi elan, on ka teiste inimeste eludes, aga me kõik püüame nendega isemoodi hakkama saada, kes saab, kes mitte... Mina olen, mu sõbrad teavad, nendega siiani üle kivide ja kändude hakkama saanud, veel...