Ikka imeline maailm!

Väljas sabistab vihma, kauaoodatud vihma. Algul sadas vähe uduseene sarnast asja, nüüdseks on sellest juba pangega vee allakallamine saanud. Ja kõik algas taaskord häältest, mis mulle meeldivad. Esmalt tuul õrnalt puid saisimas, siis juba järjest tugevamalt, siis ühel hetkel lisandunud vihmapiiskade langemine, siis juba tuul möllamas ja aina raevukamalt allasadav vesi...

Eks, kui ma oma ülestähendusi teen, siis kuidagi satuvad need olema sellised veidi negatiivse alatooniga, ikka miski, mis kriibib, miski, mis häirib, vajab väljakirjutamist.

Aga, nähes täna sõnapaari "Imeline maailm", tuli mulle meelde, et tegelikult olen ma tagasi jõudnud-jõudmas sellesse seisu, et maailm ümberringi ongi hakanud taaskord imelisena tunduma. 

Ja kui ma selle põhjust otsin, siis põhjus on imelihtne - ma olen oma maailma imeliseks jutustanud. Sest mul on nõndapalju vedanud, et on üks inimene, kellega ma saan oma käike ja lugusid jagada, on see üks inimene, kellele läheb ka tegelikult korda see, mida ma teen. See pole sotsiaalmeedia vahendusel maailmale kuulutamine, et vaata, kui tore, vaata, kui äge. See on selline jagamine, kus ma tean, et see, kellega jagan, teab tausta, mõistab ja saab aru, ehk vahel muigab kaasagi, ehk vahel vangutab peadki, vahel jagab omapoolseidki kogemusi ja siis naerama koos. 

See on olnud omaette teekond, ma tean seda. Ja hea on seda käia olnud. Ja tore on, kui saan aru, et mul on "toru teises otsas" keegi, kellele läheb korda. Eks see on andnud ka energiat - teha ja toimetada, uusi asju ette võtta, käia ja avastada.

Ja neid lugusid jagades elan ma oma elamused justkui taaskord läbi ja see paneb mõnel hetkel ikka meeletult heldima. Jah, inimesi satub mu seiklustele harva kaasa, aga viimasel ajal on kindlaks kaaslaseks enamasti olnud fotokaamera. Temaga koos juba igav ei hakka. Aga, eks ma selle fotokaamera leidmise (või taasavastamise) eest olen ka tänulik, ühele minu ellu korraks sissepõiganud tegelasele.

Ja maailm ongi imeline, sest avastamist ja asju, mille üle rõõmustada, on ju hulgi ja enamasti on kõige ehedamate elamuste pakkuja ikka loodus. Võtame kasvõi selle vihma, mis nüüdseks üle läinud on. Või udu kusagil niiduservas, või õhtused pilved, mida eile taevalaotusel imetlesin, või kasvõi see vareste hommikune hääleharjutus, mis küll üles ajas, aga mis siiski annab märku looduse ringkäigust - uus põlvkond kasvab ja neilgi on vaja oma laulu harjutada.

Või ka inimese loodu - eilne "West Side Story" võimas kogemus, muusika, mis on saanud omaks ühe kauakedratud kasseti vahendusel, kuid mis nüüd orkestri ja lauljate ettekantuna Estonia võlvide all võimsalt kõlas. Või siis need kuus toredat selli, kes üleeilsel õhtul naerumugistamise ja tantsukeerutamise võimalust pakkusid (loomulikult kasutasin mõlemad võimalused ka kenasti ära). Või sellestsamast õhtust kaks toredat tirtsu, kes leidsid, et nemad tahavad minuga koos tantsida, ja sellist vägevat ja toredat keerutamist polnud ma juba ammu teinud.

Niiet, ikkagi imeline maailm, kogu oma rikkuses ja mitmekesisuses!

Üksi, ikka üksi...

Möödunud nädalavahetus pakkus mulle huvitavat vaadet oma elule. Ise oma elu elades ei oska mõelda, kuidas asjad võiksid olla, võtan asju ikka nii, nagu need on.

Aga seekord siis sattusin kohe mitme inimese otsa, kes vaadates mind ja minu toimetamise viisi - et üksi olin pika maa jalge alla võtnud ja üksi omi asju ajasin -, hakkasid arutlema selle üle, et nemad niimoodi ei saaks ega oskaks. Mõni oli proovinud, sellest polnud midagi suuremat välja tulnud. Mõni teine arvas, et ta ei lähekski kuhugi ilma kaaslas(t)eta, sest ta lihtsalt vajaks abi ja tuge ja teadmist, et tal igal hetkel keegi käepärast võtta. Mõni jälle rääkis sellest, kuidas ta ise asju ajama piisavalt nutikas pole ja seetõttu on hea, kui on keegi, kes korraldab, keegi, kes organiseerib. Muudkui astu aga laiva ja sõida.

Kuulasin neid mõtteid ja eks ma siis jagasin ka omapoolseid kogemusi. Üks mõte, mille kindlalt välja ütlesin, oli selline, et kui ma hakkaks endale reisikaaslast otsima, siis võiks see tähendada seda, et mul jääks paljugi tegemata. Samas tõdesin ka seda, et üksi on lihtne - ise tead kuhu, kui kauaks ja mida tegema lähed. Ja eks ma olen ju selle kõigega hakkama saanud, polegi olnud suuremat probleemi. Ja eks mul tuli tõdeda ka seda, et ma vist saan iseendaga ikka päris hästi läbi, et mul pole mingit muret iseendaga koos olemisega, sest jututeemaks tuli ka see, et mõni inimene ei oskagi iseendaga üksi olla.

Ja eks mul on sellel kevadel siin olnud nii- ja naasuguseid kogemusi, mis räägivad ühe ja teise asja poolt ja vastu. Ja eks ma tean ennast ka piisavalt hästi, et kui minuga on keegi kaasas, siis ma ikka arvestan teise inimesi soove ja tahtmisi ja mõnikord lähen seda tehes ka iseendaga konflikti. Ja selles mõttes on see üksi toimetamine ikka see päris õige asi. 

Aga, kui on samade huvidega kaaslane, kellel sama tempo ja meelestatus, siis on samuti väga lihtne. Kõik kujuneb mõnusasti ja olemine on ka sel moel hea.

Kuigi jah, kokkuvõtvalt, sain aru, et kuigi ma ennast mõnikord ikka täieliku hälvikuna tunnen, siis nende inimeste silmis, kellega seekord juttu ajasin, olin ma justkui üks väga äge tegelane, kes teeb ja toimetab.

Ja olen selle ise hakkama saamise peale ikka viimasel ajal palju mõelnud, kui kõrvalt mingeid teiste elude situatsioone vaatan ja siis saangi aru, et eks asi ongi ikka selles, et ise olen kõiki asju kogu aeg saanud tehtud ja nõnda see asi siis lähebki. Selliseks on mu elu kujunenud ja selline on minu elustiil. Mulle see ikka enamasti sobib, kuigi mõnel hetkel on jõud otsas ja on selline tunne, et oleks vaja kedagi, kes aitaks edasi, kes toetaks ja talutaks. Aga, eks kogemus näitab seda, et see läheb mööda - tuleb võtta väike paus, akusid laadida, ja saabki jälle edasi toimetada.

Kuidas ma Ruhnu vallavanema välja vihastasin...

Eks kui reisile minna, siis ikka juhtub igasuguseid asju ja mind paneb aina imestama, et mis imeline anne see mul on, et ma oskan sattuda sellistesse olukordadesse, mis pealtnäha tunduvad võimatud. Aga, elu näitab, et kõik on võimalik.

See pajatamisele tulev lugu sai alguse lihtsast asjast - käies Ruhnu saarel külas ja elades saare keskel ja tundes, et jala sadamasse laeva peale vantsimine ei ole midagi minu jaoks (oli seda vahet juba üksjagu käidud ka), otsustasin, et teeks siis proovi kohaliku transpordiga.

Ega siis polnudki muud, kui valisin vallabussi juhi telefoninumbri, aga bussijuhti mul kätte saada ei õnnestunud, ei tunni, ei paari pärast.

Kuna vaikus oli igikestev, aga minu soov mingi transpordivahendiga sadamasse saada püsiv, siis leidsin saare infotelefonide seast järgmise transpordipakkuja numbri ja valisin selle. Vastas tõrges mehehääl ja kui rääkisin ära, mis soov mul on, teatati mulle kurjalt kokkusaamise aeg ja koht.

Kuna see kõik jättis mu sisse kahtluse ja lisaks oli kokkusaamise aeg nii lähedal laeva väljumise ajale, et alternatiivide leidmisega oleks läinud kiireks, siis võtsin hommikul, kui sadama poole liikumine pidi aset leidma, uuesti transpordipakkujaga ühendust ja palusin, et ehk saab kokkusaamise aja varasemaks nihutada. Selle peale vastati mulle, et ei saa ja lõpetati kõne.

Selle peale ei osanud ma muud arvata kui, et selle teenusepakkuja peale ma loota ei saa ja kuna vallabussi juht polnud mulle ka helistanud, siis hakkasin aga jala sadamasse vantsima, sest see tundus olevat ainus kindel moodus, kuidas sadamasse ja laeva peale saada.

Viisaka inimesena saatsin siis sellele transpordipakkujale, kes nii tõrges oli olnud, sõnumi, et saan ise hakkama. Ja kui ma arvasin, et sellega lugu lõpeb, siis eksisin päris toredasti.

Helises telefon ja mulle anti teada, mida minust arvatakse. Et kuidas mina võtan endale jultumuse, et kui vallabussi juhti kätte ei saa, helistan vallavanemale ja nõuan temalt transporti. Ja siis veel eraldi väljasõidu aega, kui inimesel on teiseks ajaks kokku lepitud 20 inimese transport sadamasse. Et kes ma enda arvates õige olen, et arvan, et minu järgi tuleb terve päevaplaan ümber teha. Ja üldse, eraettevõtja võib ise valida, kellele ja kuidas ta teenust osutab.

Selle peale siis teatasin mina, et võtsin telefoninumbri Ruhnu saare infolehelt, kus on kirjas, et sellelt numbrilt saab transporti tellida, vallavanemast polnud seal mingit juttu. Teiseks selgitasin ka seda, et meie esimese jutuajamise käigus oleks lihtne lause "Ahjaa, ma sealtsamast Teie kõrvaltalust võtan 20 reisijat kaasa, saan Teidki võtta" olnud väga asjakohane ja mul poleks olnud mingit muret selle asjaga. Teatati vaid kokkusaamise aeg ja kuna toon oli tõrges, siis tundsin, et ma ei saa sellise teenusepakkuja peale loota.

Lõpuks siis selgitasin, et tegelikult oleks võinud mulle paar infokildu juurde anda ja asi oleks korras olnud, aga sellise tõrksuse peale mõistsin, et ma olen üks tülikas tegelane ja minuga asja ajada ei soovita. Ja soovitasin siis inimesel edaspidi inimestega rohkem suhelda, rohkem infot avaldada. Selle peale öeldi mulle, et vallavanem suhtlevat inimestega 8 tundi päevas, mille peale tõdesin mina, et ju ma siis sattusin 9 tunnile. Siis tundis vallavanem, et ju siis ikka kusagil midagi viltu läks, sest hakkas mulle rääkima sellest, et ta mu tee pealt üles korjab, aga ka seda, et kui ma peaks enne sadamasse jõudma, siis kompenseerib ta mulle selle asja kuidagi. Kommentaariks lisan, et niipalju temast meest polnud, et minuga silmast silma kokku saada, sadamas asja siluma tulla.

Lisaks oli vahva see, et kui olin lõpetanud selle kõne, helises mu telefon uuesti ja seekord oli siis toru otsas vallabussi juht, kes ütles, et ta mu numbrit nägi ja seetõttu helistab. Seepeale teatasin talle, et mul juba sadam paistab ja saan ise hakkama. Aga tänasin tagasihelistamise eest. Ise muigasin - et ei tea, kas õhus oli mingi energia liikuma läinud, et korraga mul suisa mitu transpordipakkujat tekkis.

Ja mis ma siis oskan kokkuvõtteks öelda. Käisin nt naabertalu perenaise juures ka oma muret kurtmas, mille peale tema ütles, et vallabuss peaks graafiku alusel käima. Seda oleks võinud mulle see vallavanem öelda või anda nõu, et pean ikka sellel esialgsel bussijuhi numbril proovima. Samas, nähes reaalset praktikat, ega see buss ikka vaikimisi ei sõida küll - ikka tuleb helistada, sest sadamas ma teda pärast ei näinud.

Niiet, sedasi siis minuga juhtub mõnikord - täiesti pahaaimatult suudan korda saata asju, mida poleks mitte kuidagi teha soovinud ja sel korral oli selleks siis Ruhnu vallavanema väljavihastamine. Kuigi, kui kogu olukorrale tagasi vaadata, siis oleks minul olnud põhjust kurjustamiseks ja vihastamiseks küll, mind aga pani see olukord pigem pead vangutama, et kuidas saab niimoodi äri ja asju ajada.