Kuidas minust õpetaja sai

Seda lugu võiks alustada ühest mõttevahetusest kuskil poolteist või kaks aastat tagasi. Ühes olukorras tuli kuidagi jutuks, et ma peaksin õpetajaks hakkama. Või, kuna mul pedagoogilist haridust pole, siis peaksin liituma "Tagasi kooli" programmiga. Selles hetkes, ma mäletan ise väga hästi, oli minu tunne küll selline, et mida on minul lastele edasi anda või kuidas ma üldse nende ette läheksingi, et mis oleks see tarkus ja teadmine, mida saaksin nendega jagada ja kuidas see klassi ees olemine siis üldse käima peaks...

See teema jäi siis tookord katki, sest tundsin, et minu jaoks pole see õige asi. Või et mina pole õige inimene õpetamisega tegelema. Lihtsalt, kuidagi tekkis see tunne.

Nüüd siis on aeg edasi läinud ja igal nädalal olen ma klassi ees ja igal nädalal, isegi väljaspool seda klassi ees olemist, pöördutatakse minu poole kasutades sõna "õpetaja". Eks see ole laste harjumustes kinni - kui neil on õpetajad, siis langeb ka treener ilmselt samasse kategooriasse. Ise ma muidugi ennast õpetajana ei tunne, pigem tunnen selle inimesena, kes peab kogu aeg õppima (tänanegi päev pakkus selleks häid võimalusi - küll on vaja motiveerimisoskust ja selgitamisoskust ja kuulamisoskust ja ka endale kindaksjäämise oskust ja kõiki neid arendada).

Aga, see selleks, lugu, millest tegelikult kirjutada tahtsin, on seotud sootuks sellega, kuidas mina sattusin meie valla õpetajatepäeva pidulikule vastuvõtule. Ja sellise au etteennustajaid oli üllatavalt kombel koguni kaks - üks oli mu õpetajast sõbranna, kes juba eelmisel sügisel rääkis õpetajatepäeva paiku mulle midagi sellist, et ma võiks aasta uustulnukaks saada või midagi seesugust. Teiseks selle kõige ennustajaks oli Eesti üks rikkamaid mehi, kellega sai meie valla ühe teise sündmuse raames ühte lauda istuma juhtutud ja õhtu läbi lõõbitud, temagi pakkus juba eelmisel sügisel välja, et ma peaks kuidagi tunnustatud saama, kuigi seda, millega mina tegelen, sai vaid riivamisi puudutatud.

Kuid see jutustatav lugu sai alguse mõned nädalad tagasi, kui minu käest küsiti, et kuidas on minu graafik õpetajatepäeva paiku. Kuna graafik tundus vaba olevat, siis nõnda ka ütlesin. Selle peale siis tõdeti, et väga tore, et mina olen üks neist kolmest, keda tahetakse õpetajatepäva pidulikule vastuvõtule kutsuda. Põhjenduseks toodi siis see, et valituteks osutusid need, kes teevad rohkem, kui neilt oodatakse. Ma heal meelel oleks jätnud kuulamata selle lisaselgituse, mis rääkis eelnevatest aastatest ja muust - see jutt lihtsalt vähendas kogu seda suurt au, aga ju siis oli vaja inimestel, kes asjast rääkisid, kõike seda pikemalt selgitada.

Ega siis olnudki muud, kui anda oma kontaktandmed ja peagi jõudis ka kutse minuni. Ja kuigi esialgu olin õhevil ja elevust täis, sest tegelikult ikka väga suur au sedasi märgatud saada, tekkis mingil hetkel väike tülpimus - et ma ei taha kõiki neid kaasnevaid formaalsusi selle asja juures.

Saabus siis SEE PÄEV ja meeleolu polnud mul küll sugugi optimistlik, kuid päev tõi vajaliku muutuse, et mõista, et ma olen seda kutset väärt, ma olen täpselt see inimene, kellele peabki selline sündmus osaks saama.

Lugu, mis mind õigesse meeleollu ja tõelisse tõdemusse tõi, oli seotud sellega, kuidas mina olin valmis minema kompromissile olukorras, kus oleksin võinud kõrvalt vaadata teiste muret ja teha nägu, et mind see ei huvita, kuid mina võtsin selle asja enda omaks ja pakkusin välja lahenduse, mille võiks sõnastada "Lapsed on prioriteet", mis, nagu SEL PÄEVAL selgus, nüüd ka toredasti töösse läheb. Ja sel hetkel, kui ma nägin lihtsat lahendust ja vajadust laste huvid kõige kõrgemale seade seal, kus teistel tekkisid isiklikud vastuseisud, sain aru, et ma olengi õigel teel ja see on see, mis peaks igal õpetajal alati meeles püsima. Nõnda saigi minu meeleolu heaks ja selle kõige tuules lehvisin siis vastuvõtule.

Aga, kui nüüd rääkida vastuvõtust endast, siis oli ikka kentsakas küll olla seal õpetajate seas, ise muidugi kogu aeg muiates, et näed siis, polnudki mul mitte mingisugust pääsu sellest kõigest. Muus osas aga oli sündmus täpselt nii formaalne, kui olin arvanud, kuid leidsin endale ka sellest seltskonnast vahva vestluskaaslase ja avastasin üsna enda lähedalt ühe päris sümpaatse inimese. Omamoodi pead vangutama panid mind aga need inimesed, keda juba ennegi tundsin ja kes ikka oma tavalist rutiini järgisid, ei olnud seal ühtegi üllatust. Ja üldises plaanis võtsin sellest kõigest maksimumi, just täpselt nii, nagu mina oskasin ja sain.