Kogu selle digiteemaga, mis sel nädalal üleval on, seoses tuli mulle meelde veel üks asi, mis mulle mingi aeg tagasi pähe tuli. See teema on seotud ID-kaardi võimaliku turvariskiga. Kogu selle teema juures oli minu jaoks hämmastav see, et keskenduti Eesti kui e-riigi mainele, mitte sellele, mida selle riski realiseerumine reaalselt tähendab ja mida peaksid tegema kõik ID-kaardi omanikud, et neid riske minimeerida.
See kõik oli kujukas näide sellest, kuivõrd paigast ära on meie elu (üle otsustajate) prioriteedid ja kuhu on fookus pööratud - tegeletaksegi arusaamatute, oi, kuidas mulle praegusel hetkel see populaarne sõnapaar meeldib, pehmete väärtustega (veel üks teema, mis mind on alati hämmastama pannud, on seotud sellega, kuivõrd suur osa EAS'i toetustest on näiteks ettenähtud reklaammaterjalide ja turundusteemade toetamiseks, samas, kui sisuliste arendamiste tegemiseks on sealt oi kui raske toetust saada ja tõsised tegijad (ja pean siinkohal silmas tootmisettevõtteid) on keerukate protseduuride ja peaaegu võimatu kvalifitseerumisvõimaluse pärast sellest kõigest loobunud), selle asemel, et tegeleda asja sisulise poolega, tehniliste lahenduste või kasutusjuhiste või kasvõi juriidikaga - et kuidas tõestatakse, et mingid allkirjad kehtivad ja et keegi pole saanud elektroonilist juurdepääsu ID-kaardile ega mingeid allkirju näiteks võltsinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar