Kolasin ringi selles virtuaalses maailmas ja sattusin ühe inimese eneseiroonia tipphetke peale. Selle peale, kuidas ta on ise aru saanud sellest, millises seisus ta oli. Selle peale, kuidas viimaks ometi tuli inimesel tunnistada seda, mida ta ilmselt juba ammu teadis. Selle peale, kuidas ta siis selle hetke vastu võttis ja tegutses kenasti edasi. Kuidas ta leidis endas jõu, et kogu seda asja iroonia läbi näha, sellest õppida ja edasi minna. Kuidas ta leidis endas selle tugevuse kinnitada, et selline asi oli ja nüüd on see läbi.
Ja kõige tähtsam oli ka selle asja juures ajastus. Vaid päev hiljem anda võimalus oma elu veidi teistmoodi näha ja saada tunda võib-olla just seda, mis seni puudu on olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar