See tunne...

... on jõudnud ka mu unenägudesse. See tunne, mida olen saanud tunda. See tunne, mida tahan üha uuesti tunda. Kui selle tunde unenäos järjekordselt läbi elasin, mõistsin taaskord, kuivõrd palju on mul vedanud, et saan seda tunda ka reaalses elus. Ma ei kujutaks oma elu ilma selle tundeta ette, sest see on midagi nii sügavat, mis tundub olevat minus kõige sügavamal sees.

Läbi!

Nüüd võib vabamalt võtta. Nüüd võib vaimu vabaks lasta. Hea on see tunne, kui tead, et nüüd võid keskenduda vaid sellele, mida Su enda hing ihkab. Tahaksin kogu oma hääle jõuga karjuda: "Läbi!" Mitte et ma seda kellelegi kuulutada sooviks, pigem tahaksin, et kõik metsad ja aasad kaiguksid mulle vastu ning seeläbi muutuks see äsjasaabunud vabadus reaalsemaks.

Sahin

Selle heliga seostub mul alati suvi. Ma ei tea, miks see nii on. Aga kui kuulen tuult kaselehtedes (miks ma arvan, et see kask on, kui see on enamasti vaher olnud) möllamas, siis tuleb suvi meelde. Soe suvepäev puude varjus, mõnusalt aega veetes. Silmi avamata tuleb selle sahina peale silme ette just selline päikesepaisteline suvepäev, mil tuul mõnusalt paitab. Mõnus!

Hommikune lend

Kui taas olen teekonda alustamas hommikuse lennuga, siis pole ma sellest kunagi eriti vaimustunud. Öö enne seda möödub kindla närveldamise tähe all - et ikka sisse ei magaks ja lennukist maha ei jääks. Aga kui see kõik juba seljataga on ning lennukirattad on maast lahti saanud, siis võivad ees oodata muinasjutulised vaated. Suur õnn on õhku tõusta siit mere äärest, sest hommikused lennud üle mere on suurepärased. Seda muidugi juhul, kui taevas pilvede vahelt ka päikesel läbi piiluda laseb. Siis on võimalik hommikust ilu nautida kogu hingest. Kas siis mitme päikese kujul või valguse ja varju mängudena veel ja pilvedes. Võta vaid kätte ja heida pilk aknast välja, sest see looduse imemaailm on siia kätte toodud.

Ajakirjanikud...

Ma ei tea, millised on teie kokkupuuted ajakirjanikega. Tean vaid neid kogemusi, mis mul endal on olnud. Kui te arvate, et ajakirjanik tuleb teie juurde loo saamiseks puhta lehena, siis alles ajakirjanike küsimusi kuulates ning hiljem artiklit lugedes mõistate, et see lugu, mida te olete püüdnud rääkida, on kaduma läinud ja paberile jõudnu sisaldab vaid seda, millest ajakirjanik ise kirjutada tahtis.

Eile, kui olin ühe artikli kohta kommentaare kuulnud, ise seda veel lugemata, leidsin ennast mälust omi kogemusi üles otsimas. Kommentaaride põhjal olin valmistunud halvimaks, aga siiski polnud ma valmis selleks, mis mind ees ootas. Lugesin ajakirjaniku kirjapandu läbi ja olin ikka päris nõutu - arusaamatuks jäi, miks on selline artikkel üldse kirjutatud. Kui sellest, et ajakirjanik sellise loo valmis kirjutab, võisin veel aru saada, siis jäi arusaamatuks, kuidas on toimetaja sellise kirjatüki peale leheruumi raisata lubanud. Kas siis tõesti midagi paremat kirjutada ei olnud? Kas siis tõesti ei saanud sedasama artiklitki paremini kirja panna?

Kõik see viis mu mõtted üldse ajakirjanduse kui sellise peale. Tegelikult on ju ajakirjaniku tööks vahendada lugusid inimeste vahel. Minu arusaamade järgi peaks selles sisalduma lugupidamine ja hoolimine nendest inimestest, kes on oma lood ajakirjaniku kätte usaldanud. Kuid kahjuks on asi ikka enamasti sedasi, et ajakirjanikud (või siis väljaanded) kasutavad neile usaldatud lugusid vaid enese reklaamiseks ja inimised ning nende pajatatud lood on vaid abivahendiks selles protsessis. Mulle tundub, et selles suhtes on rollid nihkunud - vahendajast on saanud kangelane ja vahendatavast on saanud vahend.

Lisaks veel üks asi, mida olen seoses ajakirjandusega täheldanud. Kui olen lugenud artikleid teemadel, millest täpselt tean, kuidas asjalood on, olen mõistnud, et kirjutatut ei saa usaldada. Tavaliselt tundub, et pole piisavalt teemasse süvenetud, et asjast aru saada. Ja kui ma leian selliseid vigu, siis enamasti kipun kahtlema ka teistes lugudes.

Kahju on mul selle pärast, et ajakirjanikud on mu kirjapandu suhtes väga skeptiliseks muutnud, aga sellise mulje loomiseks on nad ise kõvasti kaasa aidanud. Ja kurb on ka selle pärast, kuidas ajakirjanikud kipuvad usaldust kuritarvitama.

Tahan olla naiivne

Vahel tunnen, et tahan olla naiivne. Tahan uskuda seda, mida inimesed mulle räägivad. Tahan arvata, et kõik ongi sedasi, nagu pealtnäha paistab. Sellised on tahtmised. Aga elu on teinud oma parandused ja mõjutanud mind nii palju, et ilma sügavama analüüsitagi taban, mis on inimeste tegutsemise motiivid, need, mida nad vahest ise endale tunnistadagi ei julge. Taipan neid asju ning püüan mõista. Annan endast parima, et mitte sattuda eelarvamuste küüsi ega kergekäeliselt hukka mõista.

Uimastatud

Kauaoodatud vihm tegi teoks selle, millest olin nii pikalt puudust tundnud. Vihmaga kaasnenud niiskus vallandas kõik seni peidus olnud lõhnad. Nende poolt uimastatuna tunnengi ennast - ikka enam sooviks neid nautida ja endasse ahmida. Mõnus on see kevadine aroomipõimik, mille loodus kokku on seganud.

Aeg kaob

Alles oli aasta algus, alles oli lumi maas ja külm ilm. Kuhu kõik see aeg kadus? Kuidas on nii, et suvi on kohe-kohe käes ja kevadest polegi enam suurt midagi alles jäänud. Kuidas on nii, et avastad pühapäeval ootamatult, et homme ongi esmaspäev ning tööpäevadki kaovad nii kiiresti, et enne, kui arugi saada jõuad, on reede juba jälle käes.

Aga tegelikult on mul hea meel, et suvi on kohe ukse ees ning ainus lootus sellega seoses, et see nii kiiresti mööda ei läheks, et ei jõua tähelegi panna. Kuid eks selleks tuleb ikka omapoolne panus ka anda ;-)

Käed, käed...

Käed on minu jaoks olulised. Käed kõnelevad minuga. Kätes on nii palju informatsiooni. Kui ma saan pilgu jalanõudelt lahti (kui olen pilgu kogemata nende peale unustanud), siis jagub mul silmi vaid käte jaoks. Käte kaudu saab nii palju teisest inimesest teada. Ja nii palju annavad käed inspiratsiooni, sest käsi vaadeldes läheb mõte ikka sellele, mida need käed kõik korda on saatnud ja millistes asjades nad osavad on - iseäranis veel siis, kui nad parajasti mingeid järjekordseid imetrikke korda saadavad.

Käituda peaks oskama...

Teise õnnetuse üle ei ole ilus naerda. Seda on vähemalt mulle küll lapsepõlvest saati selgeks püütud teha. Aga kas see siis pikkade aastate jooksul ka selgeks on saanud? Loomulikult mitte. Nii leidsingi ennast taaskord neile sõnadele vastupidiselt toimetamas. Mida rohkem "teine" rappa läks, seda rohkem ma naerma hakkasin. Õnneks suutsin ennast nii palju taltsutada, et vähemalt kõrvalviibijatele mu naer silma ega kõrva ei hakanud. Aga vahel mõtlen küll, et peaks oskama käituda...

Rikastatud

Vahel on vahva avastada, kui palju ikka võivad meid ümbritsevad inimesed meie maailma rikastada. Võta vaid aega ja kuula, pane tähele ning peagi saad aru, kui palju on Su enda maailmapilt avardunud seeläbi, et oled hoolikalt tähele pannud ega ole lasknud kellegi teise poolt jagatud kogemusi lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Ühesugused mõtted

Kas teil juhtub vahel sedasi, et te jõuate kellestki teisest oma väljaütlemistega ette? Kas olete kogenud seda, et ütlete välja midagi sellist, millega vaid loetud hetked hiljem tuleb välja mõni teine inimene (kes pole teie väljaöeldut isegi mitte kuulnud)?

See on kummaline tunne, kui avastad, et oled mõelnud kellegi teisega täpselt samu mõtteid. Ja ta kordab kajana Su enda hetk varem öeldud sõnu. Võiks ju arvata, et tegemist on telepaatiaga, aga kui tead, et ajaliselt on kaks protsessi omavahel eraldatud, siis tead vaid seda, et oled teise inimesega samal lainel sõltumata ajalisest ja ruumilisest vahemaast. Ja ühesugused mõtted teadagi aitavad paremini leida ühist keelt.

Teed ja rajad

Jälle olen mustreid loomas, asju enda vahel sidumas. Leian ennast paika panemas alguspunkti, mõtlemas lõpp-punktile ning nägemas teed nende kahe punkti vahel. Kas sellesse aastasse mahub ka kolmanda sihtmärgi saavutamine? Ei tea, pole veel midagi otsustanud. Vaatan, kas saavad ka need teed ja rajad kaetud.

Senise mustriga olen rahul. Esimene prioriteet esimesena - kõige olulisem kõigepealt. Ilma suuremate ootusteta, lihtsalt, et teaksin, millest jutt käib. Siis juba teises järgus tulevad asjad - mis enam nii olulised pole. Aga muster on paigas.

Kui laskuda detailidesse, leian ennast tagurpidi liikumas. Ja siis jälle suunda muutmas. Laiemalt mõeldes ongi tegemist alguse ja otsaga. Milleks mulle selline süsteemi leiutamine? Kas ilma kohe üldse ei saa?

Kummalised on elu teed ja rajad - satud neid käima justkui iseenesest, kuigi ikka on midagi sellist, mis just konkreetsetesse paikadesse viib.

Hoia muusikuid

Nädalavahetuse valguses leidsin ennast jälle tundmas ja läbi elamas seda, mida olen varemgi kogenud, kuid mis taaskord nii selgelt esile tõusis. Ma ei tea, mis see on või kust see tuleb. Ma ei tea, miks olen alati niimoodi tundnud ja selle tunde järgi ka talitanud. Kui juba kuskil mõne muusiku mõjupiirkonda satun, siis tuleb justkui iseenesest mu sisse soov, et muusikul läheks hästi, et ta oleks ise pärast rahul oma esinemisega ja et publik pakutu hästi vastu võtaks. Nõnda leian ennast muusikute poole hoidmas, neid erilisteks inimesteks pidamas ning seepärast neid endidki eriliselt kohtlemas ja õrnalt hoidmas. /Veidi kurvastades selle üle, millistesse olukordadesse võivad mõne ürituse korraldajad muusikuid panna. Ja päris siiralt rõõmustades, et mõnel teisel juhul jälle on kõik kenasti paigas ning muusiku jaoks igati soodne õhkkond loodud./

Vihmasajus, õhtul keset tuuli,
koera saatel teel hulgub vana muusik,
kodutuna, nõnda üksikuna
ei ta kohalt nutmast väsi pilv.
Mütsilodust vett lausa nõrgub,
pole kodu, jalg juba käimast tõrgub,
luitund kastis vihmast tilgub viiul,
raevusena tuul rebib kuuesiilust,
varju leiab muusik seal, kus seisab,
kunstidele pühendatud sild.
Ta palub: võta sel ööl meid
Sa oma sängi, mu hea sein,
ja kata öötiivaga külma eest meid,
muusik puhkama las jääb.
Puhkab muusik, tuulgi jäänud vakka,
ta on näinud tuld ainult võõrais aknais,
elu kestel tema südamesse
pole langend ükski rõõmukild.
Armund noori rõõm pani naerma,
vanapaaril pilk rändas möödund aega,
silm neil niiskeks aga tõmbus vargsi,
kui ta mängis kord Doonau valssi pargis.
Varju leiab muusik seal, kus seisab,
kunstidele pühendatud sild.
Öö helisemist on õhk täis,
siin väsinule on hea paik,
kuid möödakõndija Sa tasa nüüd käi,
vana magab, kõik on vait.
Puhkab muusik vaikselt oma urus,
koerakese ta enda vastu surub,
eemal murest, rõõmu näeb ta unes,
südames tal süttind tähesilm.
/Vana moosekant, J. Plante, tõlkinud A. Otto/

Mõnikord võib ka nii minna, kuid siiski loodan, et see vaid erand on.

Rikkumata

Mul on hea meel, et mõned inimesed on elust läbi läinud selliselt, et elu pole neile mingeid räsivaid jälgi jätnud. Mul on hea meel, et on inimesi, kellel on olnud nii palju õnne või siis nii palju oskust, et säilitada südamlik siirus, naiivsus ja julgus jääda igas olukorras iseendaks. Mulle meeldib, kui näen selliseid inimesi enda ümber toimetamas, sest nemad teavad ja usuvad, et kõik inimesed on head ning nende läbi on meie kõigi elu helgem. Rikkumata, elu poolt rikkumata inimesteks nimetan mina selliseid harukordseid inimesi. Ja suur on mu rõõm, kui saan selliste inimeste seltskonnas viibida - leian ennastki nende seltskonnas paremaks saamas.

Rõõm õnnestumisest

Võid ju pikalt rassida ja püüda ning üldjoontes tehtuga rahul olla, kuid siiski vajab ka selline rahmeldamine mingit kulminatsiooni. Nii tore on kogeda rõõmu, mille tekitab kulminatsiooni saabumine. See ei pea tingimata olema lõpus. See peab olema hetk, mil tunned, et täiuslikkus on saavutatud ja kõik on suurepärane. Sellised väärtuslikud hetked on need, mille nimel tasub püüda ja edasi rühkida, sest see on kõige parem tasu, mis võib enesearendamise juures ette tulla - see võib küll olla ühekordne õnnestumine, kuid see annab kindla teadmise, et suudad ja oskad, ning lootuse, et edaspidi saab ainult paremaks minna - teha midagi nii, nagu oma kujutluses ette oled kujutanud.

Meelevaldsus

Mõnikord on vahva lasta oma meeled valla ja teha arvukalt meelevaldseid järeldusi. Seekordne mõttekäik oli edasiarendus ühest ammusest meelevaldsest arutlusest.

Jah, kui see vaid oleks nii... Kui vaid saaks mustlasena ilmas ringi rännata ja lepatriinudega juttu vesta. Ja kui hästi läheb, siis ei pea mõlkis pasunaga jumalaid üldse ära pahandama, sest kasutada võib ju kõiki teisi pille ka. Oh, kui palju mahub ühe väikese putuka sisse lusti ja rõõmu, ulakust ja uusi avastusi. Kõige selle juures pole üldse oluline, kes Sa oled ja miks Sa oled - tähtsust omab vaid see, et oleksid olemas siin ja just nende inimeste ning putukate jaoks, keda oluliseks pead.

Julgustuseks

Mul on täna ülesastumine,
kas Sa oleksid nii kena
ja tuleksid mu abiliseks,
et tunneksin end julgemana.

Kallis sõber, koos Sinuga
tean, võin kõike teha,
tunnen, et pole võimata
ühtki katsumust läbi teha.

Küll ma olen õnnelik,
et on elus just minul
läinud nõnda hästi -
olen julgustajaks saanud SINU!

Kevadhommik

Kevadel ei pea öö väga pikaks minemagi, et õue astudes võtaks Sind vastu koiduaimdus. Piisab juba kella neljast. Kui sel hetkel leiad ennast alustamas koduteed, siis võid üsna kindel olla selles, et selge taevas pakub Sulle kõiki uue päeva alguse ilusaid lootusi.

Kevadhommikusel koduteel leidub palju vaatamisväärset. Esmalt hakkad aimama päikesetõusu ja tundub, et see peaks ju ometi kiiremini toimuma. Kui aga päike piisavalt kiiresti ennast taevaserva tagant välja ei paiska, siis hakkavad silma muud vaatamisväärsused. Leiad kolme kurge (mitte kolme lehma) esimesi hommikusi lennutiire tegemas, teised kured on ennast enamasti seadnud pesadesse, ühe erandiga, kes põlluserval paikneva veesilma ääres aega mööda saadab. Hommikut on Eesti ühe peamagistraali äärde tervitama tulnud lambakari, kenasti piki teeperve jalutades. Üks tundmatuks jääda sooviv lind viib taevalaotusel läbi hommikvõimlemist - kaks tiivalööki paremalt küljelt, kaks tiivalööki vasakult küljelt ja jälle otsast peale. Märkamatult on päikegi tõusnud. Rohuliblede pealt hakkab silma hommikune hall. Kraavidest tõuseb maagilist auru. Järvepindki on ennast osaliselt võluva uduvaiba sisse mässinud, mõjudes sileda vee kohal iseäranis muinasjutuliselt.

Mõnes mõttes on kahju, kui selline hommikune teekond läbi saab, kuid hea on jõuda koju enne, kui rammestus võitu saab. Ja vahelduseks võib ju kevadhommikusse ärkamise asemel sellesse hoopis uinuda.

Sõnasosin

Sõnad on valmis
minu enda sees,
aga välja öelda
neid ma ei suuda.

Sõnasosina vaid toon
teiste jaoks kuuldavale,
nõndapalju on isegi hästi,
vahel mõned sõnadki kaovad.

Sunnin sõnu suust välja,
aga ei taha nad alluda
minu mõttejõule,
pea pool läheb kaduma.

Väljaspool

Seltskond,
väljaspool,
inimesed,
väljaspool,
olukorrad,
väljaspool.

Väljaspool,
sissevaade,
väljaspool,
kõrvalpilk,
väljaspool,
hulkuv tuul.

Las jääb nii...

Kui kõik on hea, siis arvad, et nii jääbki. Et need inimesed, keda siin ja praegu näed, saavad alati Su eluteel olemas olema. Isegi, kui nad parajasti pole Sinu kõrval, arvad teadvat, et nad on kusagil ikka olemas, terved ja tegusad.

Aga see on vaid illusioon. Mitte ühegi inimese puhul pole kindel, et ta järgmiselgi hetkel olemas on, et ta järgmisel hetkel veel elab ja hingab.

Seda enam tuleb igast hetkest võtta kõik hea ja seni, kuni on võimalus, nautida heade inimeste seltskonda ning talletada kõik head mälestused endasse. Sest, kurb küll, mingil hetkel võivadki ainult mälestused alles jääda, sest inimest ennast enam lihtsalt pole.

/Mõjutatuna ühe noore inimese, keda vaevalt tundsin, (ma ei kirjuta siia sõnu "ootamatust" ja "traagilisest", sest need kaks käivad surmaga alati käsikäes) lahkumisest/