Eks see ole ju ammu teada, et kui mõni asi saab nässu minna, siis ta nässu ka läheb. Enam-vähem sellise mõttega saan kokku võtta ID-kaardi turvariskiga seotud olukorra, minu isikliku kogemuse põhjal.
Peagi saabub uus kuu ja valjuhäälselt on teada antud, et kui ID-kaardi sertifikaate ära ei uuenda, siis kaarti enam elektrooniliselt kasutada ei saa. Proovisin siis uuendamise ära teha, aga eks sain teada seda, mida ennegi teadsin - et minu arvuti operatsioonisüsteem pole selle jaoks sobiv.
Olgu siis pealegi, oma viga, aga, pakuti ju välja mobiil-ID kasutamise varianti ja kuigi 1-eurone lisaväljaminek kuus tundub minu jaoks jabur senise tasuta lahenduse asemel, siis mõtlesin, et olgu, võib-olla peakski ennast kaardist ja kaardilugejast lahti ühendama ja seadsin sammud oma mobiilioperatoori teenindusse. Teenindaja haaras abivalmilt juba vajaliku SIM-kaardi järele, aga ma peatasin ta hoogu - võttes taskust oma mobiiltelefoni välja, laususin, et ehk peaks enne proovima, kas üldse töötab. Tegi siis teenindaja oma kaardiga proovi ja tulemuseks oli see, et EI TOIMI! Hakkasin siis poolendamisi arutlema, et mis nüüd siis edasi teha. Selle peale teatas teenindaja: "Aga võib-olla smart-ID?" Ma siis näitasin talle veelkord oma telefoni ja sellega jäi see teema katki. Järgmisena tuli pakkumine: "Aga võib-olla soovite uut telefoni?" Ma siis vastasin, et olen oma praegusega väga rahul ja ma tõesti ei soovi endale uut telefoni osta (ju oleks tasutagi saanud, aga seda siis 24-kuulise tähtajalise lepinguga, mis nende mõistes "tasuta telefoniga" kaasas käib).
Tänasin teenindajat, astusin teeninduspunktist välja ja tunne oli seesugune, et nüüd olen ma siis korralikult väljapraagitud, Eesti Vabariigi poolt, kuns mul puudub igasugune tahtmine olla innovaatilise Eesti kodanik, sest ma arvan, et kui asjad toimivad ja töötavad, ei ole mõtet neid välja vahetada. Ja huvi pärast siis uurisin, et missugused on kaasaegsed nuppudega telefonid - iroonilisel kombel tähendaks see kõik minu praeguse nuppudega telefoniga võrreldes ajas tagasiminekut - 3G asemel 2G, igasuguse interneti kasutamise võimaluseta (mida minu kümme aastat vana telefon kenasti pakub).
pühapäev, 29. oktoober 2017
reede, 20. oktoober 2017
Kuidas niimoodi saama?
Lugesin täna panga internetilehelt, et alates novembrist piiratakse ID-kaartide kasutamist, kui nendega kohe-kohe midagi ette ei võeta, st sertifikaate ei uuendata (asja iroonia on selles, et lugedes pikka selgutust sain aru, et tegelikult pole praegu selge, kas seegi avastatud riski maandab). Eks ikka nende kaartide elektroonilist kasutamist, millel on see turvariskiga kiip.
Ja kuna see teema mind päris ei rahuldanud ja kõiki vastuseid ma kätte ei saanud, siis lugesin ka RIA ametlikku infot selle kõige kohta. Kõik ju ilus ja kena ja arusaadav, aga see, mis oli võimaliku soovitusena kirja pandud, pani mind ikka vihastama küll - see, et senise ID-kaardi tasuta lahenduse asemel soovitatakse kasutada Mobiil-ID'd - et saaksite kõiki toiminguid ka edaspidi elektrooniliselt teha - mille kuutasu on vaid 1 euroraha (aga, Mobiil-ID'ga liitumine ju ka maksab, mobiilsidefirmasse mineku aeg ju ka maksab).
Nüüd ma siis vahutangi siin omaette - sest minul ju nutikat telefoni pole (on ikka nupukas) ja olen sellest asjast ennast eemal hoidnud. Selle pärast ei saa ma kasutada ka Smart-ID'd. Selle kõige peale mõtlen ma, et kelle jaoks või kelle pärast see riik siis on või mis on siis see Eesti IT edulugu, kui ID-kaart on kõigile kohustuslik dokument, aga seda dokumenti tema täisfunktsionaalsusega kasutada ei saa...
Saan aru jah, et keen üle vale koha peal, sest räägitakse sertifikaatide uuendamisest ja see peaks olukorra lahendama, aga see Mobiil-ID kasutamise soovitamine oli minu arvates küll kivi sellesse kapsaaeda, mis tundus esialgugi olevat kogu selle ID-kaardi turvariski taga - et kellelgi ei lähe müügitöö piisavalt hästi ja kellelgi on vaja raha juurde saada...
Ja mida peaksid tegema need inimesed, kellel mobiiltelefoni pole - või on see mingi riigi poolt antav kingitus, mis igale kodanikule garanteeritakse?
Vangutan pead ja mõtlen: kuidas niimoodi saama?
Ja kuna see teema mind päris ei rahuldanud ja kõiki vastuseid ma kätte ei saanud, siis lugesin ka RIA ametlikku infot selle kõige kohta. Kõik ju ilus ja kena ja arusaadav, aga see, mis oli võimaliku soovitusena kirja pandud, pani mind ikka vihastama küll - see, et senise ID-kaardi tasuta lahenduse asemel soovitatakse kasutada Mobiil-ID'd - et saaksite kõiki toiminguid ka edaspidi elektrooniliselt teha - mille kuutasu on vaid 1 euroraha (aga, Mobiil-ID'ga liitumine ju ka maksab, mobiilsidefirmasse mineku aeg ju ka maksab).
Nüüd ma siis vahutangi siin omaette - sest minul ju nutikat telefoni pole (on ikka nupukas) ja olen sellest asjast ennast eemal hoidnud. Selle pärast ei saa ma kasutada ka Smart-ID'd. Selle kõige peale mõtlen ma, et kelle jaoks või kelle pärast see riik siis on või mis on siis see Eesti IT edulugu, kui ID-kaart on kõigile kohustuslik dokument, aga seda dokumenti tema täisfunktsionaalsusega kasutada ei saa...
Saan aru jah, et keen üle vale koha peal, sest räägitakse sertifikaatide uuendamisest ja see peaks olukorra lahendama, aga see Mobiil-ID kasutamise soovitamine oli minu arvates küll kivi sellesse kapsaaeda, mis tundus esialgugi olevat kogu selle ID-kaardi turvariski taga - et kellelgi ei lähe müügitöö piisavalt hästi ja kellelgi on vaja raha juurde saada...
Ja mida peaksid tegema need inimesed, kellel mobiiltelefoni pole - või on see mingi riigi poolt antav kingitus, mis igale kodanikule garanteeritakse?
Vangutan pead ja mõtlen: kuidas niimoodi saama?
neljapäev, 12. oktoober 2017
Vastused tulevad ootamatutest kohtadest
Eilne olukord, kus ma liigse viisakuse pärast riielda sain, pani mind veidi mõtlema. Et miks ikkagi see muster mu elus sees on ja kuidas ma suudan oma viisaka käitumisega teised inimesed endast välja viia.
Ja täna turgatas mulle pähe üks mõte, miks see nii on. Et asi pole niivõrd minus, vaid selles, mida minu käitumine teises inimeses esile kutsub - et võib-olla on teise inimese reaktsiooni põhjuseks see, et minu käitumine riivab temas mingit sellist kohta, mille suhtes ta ise tundlik on ja saab aru, et tema nii ei oskaks ega saaks ja see siis ajabki inimese endast välja.
Sest, kui eilsetele sündmustele otsa vaadata, siis on ikka täiesti jabur selline reaktsioon, nagu minu vabandussõnadele osaks sai - et ma selle peale riielda sain. Aga eks ma teisest küljest sain aru ka sellest, et mina oma ilusa elumulliga olengi niivõrd kaugel sellest edasipürgimise ja konkurentsi maailmast, et ma olengi võib-olla ära unustanud, kuidas realses maailmas asjad käivad. See mõte on muidugi üks tõeliselt vahva tõdemus, sest mulle meeldib mu konkurentsivaba elu, kus ainus mõõdupuu on mu enda väljamõeldud ideaal.
Ja nõnda need vastused tulevadki, täiesti ootamatutest kohtadest. Aga, järgmiseks korraks on mul siht silme ees, kuhu ja kuidas edasi...
Ja täna turgatas mulle pähe üks mõte, miks see nii on. Et asi pole niivõrd minus, vaid selles, mida minu käitumine teises inimeses esile kutsub - et võib-olla on teise inimese reaktsiooni põhjuseks see, et minu käitumine riivab temas mingit sellist kohta, mille suhtes ta ise tundlik on ja saab aru, et tema nii ei oskaks ega saaks ja see siis ajabki inimese endast välja.
Sest, kui eilsetele sündmustele otsa vaadata, siis on ikka täiesti jabur selline reaktsioon, nagu minu vabandussõnadele osaks sai - et ma selle peale riielda sain. Aga eks ma teisest küljest sain aru ka sellest, et mina oma ilusa elumulliga olengi niivõrd kaugel sellest edasipürgimise ja konkurentsi maailmast, et ma olengi võib-olla ära unustanud, kuidas realses maailmas asjad käivad. See mõte on muidugi üks tõeliselt vahva tõdemus, sest mulle meeldib mu konkurentsivaba elu, kus ainus mõõdupuu on mu enda väljamõeldud ideaal.
Ja nõnda need vastused tulevadki, täiesti ootamatutest kohtadest. Aga, järgmiseks korraks on mul siht silme ees, kuhu ja kuidas edasi...
esmaspäev, 9. oktoober 2017
Kui inimese pilk vihast vahutab
Sellises olukorras olen ma ju ennegi olnud - kus seisan vastamisi inimesega, kelle pilk vihast vahutab ja kes on kohe-kohe plahvatamas. Täna siis taaskord selline olukord. Läks vaja palju aega ja palju veenmisjõudu, häid sõnu ja ka mõtlemapanevaid sõnu, et see kõik ära lahtuks.
Asi poleks ju nii hull, kui ma ei teaks, miks see kõik nii on - mitte need pole põhjused, mida inimene ise näeb ja põhjusteks peab, need on tagajärjed, tõeline põhjus on eeskujus - inimeses, kes arvabki, et käsi käiku lasta on hea ja õige, või need harjumused, kuidas teiste inimestega käituda. Lisaks veel ka see, et tegelikult olid selle kõige taga hoopis inimese enda eelarvamused ja mõtted, mis ta oli oma peas välja mõelnud, sest hilisemates olukordades neutraalselt asju vaadates ei saanud mina küll aru, et keegi oleks erilisi teravusi just selle inimese suunal öelnud, asi tundus ikka olevat inimese enda tundlikkuses.
Kuid, asja iroonia on see, et inimene, kes esialgu tuli teist inimest parastama, ei talunud pärast sugugi seda, et tema peal rakendati täpselt sama meetodit, ja oi, kui kiiresti sai karma ta kätte.
Asi poleks ju nii hull, kui ma ei teaks, miks see kõik nii on - mitte need pole põhjused, mida inimene ise näeb ja põhjusteks peab, need on tagajärjed, tõeline põhjus on eeskujus - inimeses, kes arvabki, et käsi käiku lasta on hea ja õige, või need harjumused, kuidas teiste inimestega käituda. Lisaks veel ka see, et tegelikult olid selle kõige taga hoopis inimese enda eelarvamused ja mõtted, mis ta oli oma peas välja mõelnud, sest hilisemates olukordades neutraalselt asju vaadates ei saanud mina küll aru, et keegi oleks erilisi teravusi just selle inimese suunal öelnud, asi tundus ikka olevat inimese enda tundlikkuses.
Kuid, asja iroonia on see, et inimene, kes esialgu tuli teist inimest parastama, ei talunud pärast sugugi seda, et tema peal rakendati täpselt sama meetodit, ja oi, kui kiiresti sai karma ta kätte.
Kuidas minust õpetaja sai
Seda lugu võiks alustada ühest mõttevahetusest kuskil poolteist või kaks aastat tagasi. Ühes olukorras tuli kuidagi jutuks, et ma peaksin õpetajaks hakkama. Või, kuna mul pedagoogilist haridust pole, siis peaksin liituma "Tagasi kooli" programmiga. Selles hetkes, ma mäletan ise väga hästi, oli minu tunne küll selline, et mida on minul lastele edasi anda või kuidas ma üldse nende ette läheksingi, et mis oleks see tarkus ja teadmine, mida saaksin nendega jagada ja kuidas see klassi ees olemine siis üldse käima peaks...
See teema jäi siis tookord katki, sest tundsin, et minu jaoks pole see õige asi. Või et mina pole õige inimene õpetamisega tegelema. Lihtsalt, kuidagi tekkis see tunne.
Nüüd siis on aeg edasi läinud ja igal nädalal olen ma klassi ees ja igal nädalal, isegi väljaspool seda klassi ees olemist, pöördutatakse minu poole kasutades sõna "õpetaja". Eks see ole laste harjumustes kinni - kui neil on õpetajad, siis langeb ka treener ilmselt samasse kategooriasse. Ise ma muidugi ennast õpetajana ei tunne, pigem tunnen selle inimesena, kes peab kogu aeg õppima (tänanegi päev pakkus selleks häid võimalusi - küll on vaja motiveerimisoskust ja selgitamisoskust ja kuulamisoskust ja ka endale kindaksjäämise oskust ja kõiki neid arendada).
Aga, see selleks, lugu, millest tegelikult kirjutada tahtsin, on seotud sootuks sellega, kuidas mina sattusin meie valla õpetajatepäeva pidulikule vastuvõtule. Ja sellise au etteennustajaid oli üllatavalt kombel koguni kaks - üks oli mu õpetajast sõbranna, kes juba eelmisel sügisel rääkis õpetajatepäeva paiku mulle midagi sellist, et ma võiks aasta uustulnukaks saada või midagi seesugust. Teiseks selle kõige ennustajaks oli Eesti üks rikkamaid mehi, kellega sai meie valla ühe teise sündmuse raames ühte lauda istuma juhtutud ja õhtu läbi lõõbitud, temagi pakkus juba eelmisel sügisel välja, et ma peaks kuidagi tunnustatud saama, kuigi seda, millega mina tegelen, sai vaid riivamisi puudutatud.
Kuid see jutustatav lugu sai alguse mõned nädalad tagasi, kui minu käest küsiti, et kuidas on minu graafik õpetajatepäeva paiku. Kuna graafik tundus vaba olevat, siis nõnda ka ütlesin. Selle peale siis tõdeti, et väga tore, et mina olen üks neist kolmest, keda tahetakse õpetajatepäva pidulikule vastuvõtule kutsuda. Põhjenduseks toodi siis see, et valituteks osutusid need, kes teevad rohkem, kui neilt oodatakse. Ma heal meelel oleks jätnud kuulamata selle lisaselgituse, mis rääkis eelnevatest aastatest ja muust - see jutt lihtsalt vähendas kogu seda suurt au, aga ju siis oli vaja inimestel, kes asjast rääkisid, kõike seda pikemalt selgitada.
Ega siis olnudki muud, kui anda oma kontaktandmed ja peagi jõudis ka kutse minuni. Ja kuigi esialgu olin õhevil ja elevust täis, sest tegelikult ikka väga suur au sedasi märgatud saada, tekkis mingil hetkel väike tülpimus - et ma ei taha kõiki neid kaasnevaid formaalsusi selle asja juures.
Saabus siis SEE PÄEV ja meeleolu polnud mul küll sugugi optimistlik, kuid päev tõi vajaliku muutuse, et mõista, et ma olen seda kutset väärt, ma olen täpselt see inimene, kellele peabki selline sündmus osaks saama.
Lugu, mis mind õigesse meeleollu ja tõelisse tõdemusse tõi, oli seotud sellega, kuidas mina olin valmis minema kompromissile olukorras, kus oleksin võinud kõrvalt vaadata teiste muret ja teha nägu, et mind see ei huvita, kuid mina võtsin selle asja enda omaks ja pakkusin välja lahenduse, mille võiks sõnastada "Lapsed on prioriteet", mis, nagu SEL PÄEVAL selgus, nüüd ka toredasti töösse läheb. Ja sel hetkel, kui ma nägin lihtsat lahendust ja vajadust laste huvid kõige kõrgemale seade seal, kus teistel tekkisid isiklikud vastuseisud, sain aru, et ma olengi õigel teel ja see on see, mis peaks igal õpetajal alati meeles püsima. Nõnda saigi minu meeleolu heaks ja selle kõige tuules lehvisin siis vastuvõtule.
Aga, kui nüüd rääkida vastuvõtust endast, siis oli ikka kentsakas küll olla seal õpetajate seas, ise muidugi kogu aeg muiates, et näed siis, polnudki mul mitte mingisugust pääsu sellest kõigest. Muus osas aga oli sündmus täpselt nii formaalne, kui olin arvanud, kuid leidsin endale ka sellest seltskonnast vahva vestluskaaslase ja avastasin üsna enda lähedalt ühe päris sümpaatse inimese. Omamoodi pead vangutama panid mind aga need inimesed, keda juba ennegi tundsin ja kes ikka oma tavalist rutiini järgisid, ei olnud seal ühtegi üllatust. Ja üldises plaanis võtsin sellest kõigest maksimumi, just täpselt nii, nagu mina oskasin ja sain.
See teema jäi siis tookord katki, sest tundsin, et minu jaoks pole see õige asi. Või et mina pole õige inimene õpetamisega tegelema. Lihtsalt, kuidagi tekkis see tunne.
Nüüd siis on aeg edasi läinud ja igal nädalal olen ma klassi ees ja igal nädalal, isegi väljaspool seda klassi ees olemist, pöördutatakse minu poole kasutades sõna "õpetaja". Eks see ole laste harjumustes kinni - kui neil on õpetajad, siis langeb ka treener ilmselt samasse kategooriasse. Ise ma muidugi ennast õpetajana ei tunne, pigem tunnen selle inimesena, kes peab kogu aeg õppima (tänanegi päev pakkus selleks häid võimalusi - küll on vaja motiveerimisoskust ja selgitamisoskust ja kuulamisoskust ja ka endale kindaksjäämise oskust ja kõiki neid arendada).
Aga, see selleks, lugu, millest tegelikult kirjutada tahtsin, on seotud sootuks sellega, kuidas mina sattusin meie valla õpetajatepäeva pidulikule vastuvõtule. Ja sellise au etteennustajaid oli üllatavalt kombel koguni kaks - üks oli mu õpetajast sõbranna, kes juba eelmisel sügisel rääkis õpetajatepäeva paiku mulle midagi sellist, et ma võiks aasta uustulnukaks saada või midagi seesugust. Teiseks selle kõige ennustajaks oli Eesti üks rikkamaid mehi, kellega sai meie valla ühe teise sündmuse raames ühte lauda istuma juhtutud ja õhtu läbi lõõbitud, temagi pakkus juba eelmisel sügisel välja, et ma peaks kuidagi tunnustatud saama, kuigi seda, millega mina tegelen, sai vaid riivamisi puudutatud.
Kuid see jutustatav lugu sai alguse mõned nädalad tagasi, kui minu käest küsiti, et kuidas on minu graafik õpetajatepäeva paiku. Kuna graafik tundus vaba olevat, siis nõnda ka ütlesin. Selle peale siis tõdeti, et väga tore, et mina olen üks neist kolmest, keda tahetakse õpetajatepäva pidulikule vastuvõtule kutsuda. Põhjenduseks toodi siis see, et valituteks osutusid need, kes teevad rohkem, kui neilt oodatakse. Ma heal meelel oleks jätnud kuulamata selle lisaselgituse, mis rääkis eelnevatest aastatest ja muust - see jutt lihtsalt vähendas kogu seda suurt au, aga ju siis oli vaja inimestel, kes asjast rääkisid, kõike seda pikemalt selgitada.
Ega siis olnudki muud, kui anda oma kontaktandmed ja peagi jõudis ka kutse minuni. Ja kuigi esialgu olin õhevil ja elevust täis, sest tegelikult ikka väga suur au sedasi märgatud saada, tekkis mingil hetkel väike tülpimus - et ma ei taha kõiki neid kaasnevaid formaalsusi selle asja juures.
Saabus siis SEE PÄEV ja meeleolu polnud mul küll sugugi optimistlik, kuid päev tõi vajaliku muutuse, et mõista, et ma olen seda kutset väärt, ma olen täpselt see inimene, kellele peabki selline sündmus osaks saama.
Lugu, mis mind õigesse meeleollu ja tõelisse tõdemusse tõi, oli seotud sellega, kuidas mina olin valmis minema kompromissile olukorras, kus oleksin võinud kõrvalt vaadata teiste muret ja teha nägu, et mind see ei huvita, kuid mina võtsin selle asja enda omaks ja pakkusin välja lahenduse, mille võiks sõnastada "Lapsed on prioriteet", mis, nagu SEL PÄEVAL selgus, nüüd ka toredasti töösse läheb. Ja sel hetkel, kui ma nägin lihtsat lahendust ja vajadust laste huvid kõige kõrgemale seade seal, kus teistel tekkisid isiklikud vastuseisud, sain aru, et ma olengi õigel teel ja see on see, mis peaks igal õpetajal alati meeles püsima. Nõnda saigi minu meeleolu heaks ja selle kõige tuules lehvisin siis vastuvõtule.
Aga, kui nüüd rääkida vastuvõtust endast, siis oli ikka kentsakas küll olla seal õpetajate seas, ise muidugi kogu aeg muiates, et näed siis, polnudki mul mitte mingisugust pääsu sellest kõigest. Muus osas aga oli sündmus täpselt nii formaalne, kui olin arvanud, kuid leidsin endale ka sellest seltskonnast vahva vestluskaaslase ja avastasin üsna enda lähedalt ühe päris sümpaatse inimese. Omamoodi pead vangutama panid mind aga need inimesed, keda juba ennegi tundsin ja kes ikka oma tavalist rutiini järgisid, ei olnud seal ühtegi üllatust. Ja üldises plaanis võtsin sellest kõigest maksimumi, just täpselt nii, nagu mina oskasin ja sain.
pühapäev, 1. oktoober 2017
Prioriteedid on selgelt paigas(t ära)
Kogu selle digiteemaga, mis sel nädalal üleval on, seoses tuli mulle meelde veel üks asi, mis mulle mingi aeg tagasi pähe tuli. See teema on seotud ID-kaardi võimaliku turvariskiga. Kogu selle teema juures oli minu jaoks hämmastav see, et keskenduti Eesti kui e-riigi mainele, mitte sellele, mida selle riski realiseerumine reaalselt tähendab ja mida peaksid tegema kõik ID-kaardi omanikud, et neid riske minimeerida.
See kõik oli kujukas näide sellest, kuivõrd paigast ära on meie elu (üle otsustajate) prioriteedid ja kuhu on fookus pööratud - tegeletaksegi arusaamatute, oi, kuidas mulle praegusel hetkel see populaarne sõnapaar meeldib, pehmete väärtustega (veel üks teema, mis mind on alati hämmastama pannud, on seotud sellega, kuivõrd suur osa EAS'i toetustest on näiteks ettenähtud reklaammaterjalide ja turundusteemade toetamiseks, samas, kui sisuliste arendamiste tegemiseks on sealt oi kui raske toetust saada ja tõsised tegijad (ja pean siinkohal silmas tootmisettevõtteid) on keerukate protseduuride ja peaaegu võimatu kvalifitseerumisvõimaluse pärast sellest kõigest loobunud), selle asemel, et tegeleda asja sisulise poolega, tehniliste lahenduste või kasutusjuhiste või kasvõi juriidikaga - et kuidas tõestatakse, et mingid allkirjad kehtivad ja et keegi pole saanud elektroonilist juurdepääsu ID-kaardile ega mingeid allkirju näiteks võltsinud.
See kõik oli kujukas näide sellest, kuivõrd paigast ära on meie elu (üle otsustajate) prioriteedid ja kuhu on fookus pööratud - tegeletaksegi arusaamatute, oi, kuidas mulle praegusel hetkel see populaarne sõnapaar meeldib, pehmete väärtustega (veel üks teema, mis mind on alati hämmastama pannud, on seotud sellega, kuivõrd suur osa EAS'i toetustest on näiteks ettenähtud reklaammaterjalide ja turundusteemade toetamiseks, samas, kui sisuliste arendamiste tegemiseks on sealt oi kui raske toetust saada ja tõsised tegijad (ja pean siinkohal silmas tootmisettevõtteid) on keerukate protseduuride ja peaaegu võimatu kvalifitseerumisvõimaluse pärast sellest kõigest loobunud), selle asemel, et tegeleda asja sisulise poolega, tehniliste lahenduste või kasutusjuhiste või kasvõi juriidikaga - et kuidas tõestatakse, et mingid allkirjad kehtivad ja et keegi pole saanud elektroonilist juurdepääsu ID-kaardile ega mingeid allkirju näiteks võltsinud.
Tellimine:
Postitused (Atom)