Kuulasin ja mõtlesin, et mis see siis nüüd on. Kui enne tundus kõik olevat ilus ja hea, siis nüüd korraga on nii palju rahulolematust ja kriitikat (see, mis enne sobis, ei sobi enam teps mitte, see, mille olemasolu üle enne õnnelikud oldi, on nüüd mõttetuks ja tühiseks muutunud). Aeg läheb ja kõik need värvid tulevad esile, aina kirkamalt ja selgemalt.. Kirsiks tordi peal on see, et on asutud tegelema sabotaažiga. Ja ma tean ka seda, kes sellega kaasa läheb, näen juba seda mustrit kasvamas ja arenemas (päevakajaliste teemade raames olen ise sellele kaasa aitamas, aga iseenda vastu ma ei saa).
Vaatan seda kõike kõrvalt ja mõtlen nukralt, et ma ikka ei oska, aimata inimestes neid tumedamaid külgi, neid teiste ärakasutamise oskusi, ikka olen naiivne ja loodan, et headusele vastatakse headusega. Praegu on paras hetk ennast kiruda, et ma ei oska inimestes näha nende ambitsioone ega mõista seda, et kui ollakse ühel alal ambitsioonikas, siis kandub see üle ka teistele valdkondadele. Ja loomulikult saan kenasti ka iseennast süüdistada, et oma heatahtlikkusega olen neid mõtted realiseerida aidanud, võimalusi loonud, ainest selle kõige jaoks andnud.
Ikka ise ilu tegija...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar