Mõnikord ma mõtlen ...

... et ma olen üle mõistuse sarkastiline. Nagu näiteks sellel nädalal, kui "Euroopa vägevad" Tallinnas külas käisid. Mina mõtlesin, et mille poolest need Euroopa vägevad siis vägevamad on, kui iga Euroopa inimene? Need inimesed, kes igapäevaselt oma tööd teevad, omi toimetusi toimetavad - nende, väikeste, "mittevägevate" inimeste najal saavad "Euroopa vägevad" on vägitegusid teha - sest maksud ju laekuvad nende inimeste toimetuste pealt, millega korraldatakse kõik seesugused suurkohtumised - nii vastuvõtja kui ka külalise poolelt. Euroopa vägevate Tallinnaskäimise teema juures mõtisklesin ka muidugi selle üle, et kuidas nemad kõik digivaldkonna spetsialistid on (eks ma olen ennegi imestades ja imetledes kõikvõimalikke digispetsialiste näinud, aga eks ma saan aru ka sellest, et minu mõtetes on loogikaviga sees, sest ega poliitik pea olema valdkonnas, millest ta räägib, kompetentne), sellel teemal aktiivselt kaasa rääkida soovivad, tahavad?

Siia sobib vahepalana minu viimaste päevade kogemus, kus tavalistes argiolukordades olen saanud teenindajate arvutamisoskust parandada - ikka on nii, et kuidagi rohkem raha peaks justkui nende tasku minema. Mina, rumaluke, aga olen omad arvutused enne raha väljakäimist ära teinud ja leidnud, et need summad, mida nemad kokku arvutavad, ei ole sellised, nagu nad olema peaksid. Kas see ongi vaikimisi nii, et nad eeldavad, et ega keegi raha loe, võib mistahes numbritega arveid esitada?

Aga, minnes tagasi oma sarkasmi juurde, siis tunnen ma ikka ja jälle seda sarkasminooti tõusmas, kui kuulen-loen meie presidendi toimetamistest. Sest - sisulisi toimetamisi meieni ju suurt ei jõua, peamiselt on jutuks ikka sportimine ja vaba aeg. Ja minu jaoks jääb kõlama see, et kuidagi "tehtud" on kogu meie presidendi olemine, minu jaoks väljendub see kasvõi tema keelekasutuses, mis on suuresti ebaloomulik, vähemalt minu jaoks. Ja eks neid igasuguseid väljaütlemisi on ka juba kogenenud, mis sellele sarkasmile kaasa aitavad.

Kuid, kogu selle arutluse iva on ju selles, et tegelikult peaks selle sarkasmita hakkama saama, peaks ikka inimestesse leebelt ja lahkelt ja heatahtlikult suhtuma (ja ma näen neid heatahtlikke inimesi enda ümber ja imestan, et mis küll on minul viga), aga mõnikord ma tunnen, et ma ei suuda, ja ausalt öeldes, mõnel hetkel isegi ei taha (sest kui tahaks, siis ju saaks).

Sabad jäävad ikka mulle...

See oli üks teema suurematest asjadest - see, kuidas ma julgen sõna võtta sellel teemal, et minust ei hoolita või et minu eest ei hoolitseta piisavalt. Tegelikult ei ole ma sellel teemal suurt kurtnud midagi, pigem on need faktid, mida tõden, nii tagantjärele tarkusena. Lihtsalt on mingid asjad ja olukorrad, mille puhul olen abi palunud või oma muret jaganud. Ja siis on see kõik lõppenud sellega, et suure sahmerdamise peale tuleb mul kõik need asjad ise ära lahendada. Nii need asjad lihtsalt on, sellised on mu kogemused.

Kuid on ka üks teine teema. See, mis praegu iseäranis teravalt üles tuleb. Selleks on asjadega toimetamine nii, et minu osaks jääb kõik sabad ära likvideerida, kõik asjad lõpuni teha, teoks teha. Praegu, arvestades, kuidas minuga käitutud on, tekitab see kõik minus iseäranis trotsi - miks ma pean, ikka ja alati, olema see, kelle otsa vaadatakse, kui asjad lõpetamata on ja mina pean need viimased sammud astuma, et kõik asjad lõpuni ära lahendatud saaksid. Kuigi need asjad tegelikult minusse ei puutu, osatakse kõik korraldada sedasi, et lõpuks mina, kas oma kohusetundest või ma ei tea millest, need asjad korda ajan.

Ja mingitel hetkedel tekib protest ka sellel teemal, et ma enam ei taha olla see, kellele alati võiks kiiret lahendamist vajavates olukordades helistada, et ma siis nõu või jõuga abiks saaksin olla. Just selline on mõne väljaöeldud sõna tagajärg, midagi minu sees on ära lõhutud ja selle tervekstegemiseks läheb vaja enamat, kui nende mõne sõna väljaütlemiseks kulus.

Kirsiks tordil on see, et korraga polnud piisavalt head ka need oskused, mis mul olemas olid - minu tehtut oli vaja ümber tegema hakata, ei tea, kas see oli ka mingisugune tagasitegemise-targeminitegemise vajadus (mõni tegemine pani küll pead vangutama ja vandesõnu pilduma)?

Arutlemist ja analüüsimist jagub, aga ega ma sellest kõigest suurt targemaks saa...

Aeg läheb, värvid tulevad esile

Kuulasin ja mõtlesin, et mis see siis nüüd on. Kui enne tundus kõik olevat ilus ja hea, siis nüüd korraga on nii palju rahulolematust ja kriitikat (see, mis enne sobis, ei sobi enam teps mitte, see, mille olemasolu üle enne õnnelikud oldi, on nüüd mõttetuks ja tühiseks muutunud). Aeg läheb ja kõik need värvid tulevad esile, aina kirkamalt ja selgemalt.. Kirsiks tordi peal on see, et on asutud tegelema sabotaažiga. Ja ma tean ka seda, kes sellega kaasa läheb, näen juba seda mustrit kasvamas ja arenemas (päevakajaliste teemade raames olen ise sellele kaasa aitamas, aga iseenda vastu ma ei saa).

Vaatan seda kõike kõrvalt ja mõtlen nukralt, et ma ikka ei oska, aimata inimestes neid tumedamaid külgi, neid teiste ärakasutamise oskusi, ikka olen naiivne ja loodan, et headusele vastatakse headusega. Praegu on paras hetk ennast kiruda, et ma ei oska inimestes näha nende ambitsioone ega mõista seda, et kui ollakse ühel alal ambitsioonikas, siis kandub see üle ka teistele valdkondadele. Ja loomulikult saan kenasti ka iseennast süüdistada, et oma heatahtlikkusega olen neid mõtted realiseerida aidanud, võimalusi loonud, ainest selle kõige jaoks andnud.

Ikka ise ilu tegija...

Nii palju lahkust, nii palju soojust...

See on see igakordne emotsioon. Kuidas võetakse soojalt ja südamlikult vastu, hoitakse ja hoolitsetakse. Nii armas, nii südantsoojendav, nii tore. Ja kuidas on võimalik tunda sellist lahkust ja sellist soojust. Ja hea meel on ka selle üle, et nii mõnegi pere plaanid ümber tehakse ja eelistatakse meie seltskonda. Sellised asjad mulle meeldivad.

Ja lisaks on mu silme ees ühe mehe kummikutes jalad, mis kiirest jooksust rohu sees välguvad, sest tal on soov ja tahe, teha midagi head minu jaoks. Missugune vaatepilt! Missugune sisemine rõõm! Nüüd pole muud, kui nautida ja headmeelt tunda selle üle, et ainuüksi kohaleminek on see, mis võib sellise reaktsiooni esile kutsuda! VAHVA!

Aga, nagu ikka, pakub elu kohe kontrasti kõrvale - vaikuse ja tüünuse... Eks nõnda peab see elus vist olemagi. Kuid eks ole ju nii, kui juba seestpoolt soe oled, siis muud asjad on suhteliselt tähtsusetud, ükski muu asi ei lähe korda ega häiri.

Lävendi teemast ajendatuna

Ma tegelikult ei ole sellesse gümnaasiumisse vastuvõtmise lävendi teemasse süvenenud, aga eile tabas mind selleteemalisi pealkirju lugudes üks sootuks teine mõte: "Miks peaks koolis üldse hindeid panema?"

Lihtsalt, see mõte tekkis selle pealt, et kooli eesmärk peaks ju olema see, et inimene omandab mingisugused teadmised, saab targemaks, saaks asjadest aru. Ja sellisel puhul pole ju hindamisel mõtet - sel juhul peaks olema ju ainult 2 võimalikku hinnangut, et kas inimene sai aru või ei saanud aru. Suures plaanis ei ole ju millelgi muul mitte mingisugust tähtsust?

Tean-tean, tundub, nagu oleksin Ameerika avastanud, aga võib-olla on see kantud nädalatagusest laste suust kuuldud jutust, kus nemad arvasid, et ei muusikas ega kunstis ega kehalises kasvatuses ei peaks hinnete panemist olema. Lihtsalt, praegu selle kõige peale mõeldes tundub nii jabur, et koolis hindeid pannakse (see on see, kui võetakse asju nii, nagu nad on ega arutleta selle üle, kas need asjad ka õiged ja loogilised on)...

Kas siis nüüd sedasi ongi need lood?

Elus on ikka nii, et on tihedama ja harvema suhtlemise ajad, on lähedasemad suhted ja on vähem lähedased suhted. Eks ma tean seda kõike ja olen selle kõik ju juba läbi teinud, mitmeid kordi.

Aga, mõned mõtted, toimunu valguses, on nüüd selginema hakanud küll.

Näiteks on nüüdseks selgeks saanud see, et kui ma enne ei lootnud abi saada, sest kogemused olid sellised, et ega seda abi saada polnud (ja niikuinii oli juba keeruline seda küsida, sest tundus, et kõigi teiste prioriteedid on kõrgemad), siis nüüd ma isegi ei lähe seda abi küsima. Ja mis abi mul vaja ongi - minu elu on ju lill (nagu ma teada sain - aga eks ma tean ka, et ma suurema osa oma probleemidest ise välja mõtlen).

Veel on selgeks saanud see, et kui mina toimetasin nii, nagu ma toimetasin, vaid seetõttu, et ma olen selline, nagu ma olen, kõigi oma heade ja halbade omadustega, siis teine inimene tegi kõike ettevalmistatult, teadlikult ja tahtlikult, suur ja selge siht silme ees.

Ja üks väga valus mõte on ka välja kooruma hakanud - et üldise "parandamisprotsessi" sees (arusaamatuks jäi, keda või mida parandada püüti) lõhuti minus midagi ära, sest nüüd on tulemus see, et ma enam ei taha, lihtsalt ei taha, olla tugev oma kõige tugevamas asjas. Eks ma tean, et see on mu enda sisemine tõrge, see, mis esimese reaktsioonina üles tuli - et kui minu seda omadust pole vaja ühtede asjade jaoks, siis ei taha ma seda jagada ka teiste asjade puhul.

Aeg aga muudkui läheb ja mitte midagi ei toimu... Kas siis nüüd sedasi ongi need lood? Kui varemalt oleks minus arvatavasti mingisugune paanika maad võtnud, siis praegu mul küll sellist tunnet pole. Tunne on hoopis selline, et las ta siis olla, vahet pole (eks need tunded räägivad nii mõndagi sellest, missugune inimene ma olen, ma tean).

Üks tõeliselt võluv omadus

Veidi häbelik naeratus ja siis need sõnad sinna juurde, veidi kahtlevalt, kas ikka just nii võib seda kõike sõnastada. Ja kõige selle peale mõtlesin mina, et see on üks omadus, mis on minu silmis meeste juures iseäranis võluv - selleks omaduseks on tagasihoidlikkus. See on siis viimase aja tugev ja selge muster.

Teine omadus, mis mulle meeldib nende meeste juures, kes mulle meeldivad, on loomulik autoriteet - mulle meeldivad mehed, kes lihtsalt on sellised, nagu nad on, ja see on just täpselt see õige olek ja olemine, kõik käib oma loomulikku rada pidi, annab neile jõu ja väe ja mõnusa olemise, mingeid lisapingutusi või enese tähtsakstegemisi pole vaja...

Olulised sõnad on kõik välja öeldud, mis edasi saab, pole teada. Imelised hetked on nii üürikesed ja kaovad käest. Ja kogu aeg on kusagil kuklas see tunne, et järgmine samm keerab kõik kihva, kõik lendab kohe vastu taevast. Praegu on aga kõik läinud lihtsalt imeliselt ja olen tunda saanud hämmastavat lojaalsust, sellises olukorras, kus loogiline reaktsioon oleks olnud sõim ja ägestumine. Eks ma olin seda aupaklikkust ja hoolivust ennegi näinud, eemalt, aga ei osanud sel hetkel arvata, et see kõik võib ka mulle osaks saada. Elu teeb imesid - siis, kui inglid silma peal hoiavad, et kõik läheks hästi, et isegi mu hetkelised meeletused saaksid tõsisemate tagajärgedeta tasandatud...

Ja kui ma mõnel hetkel tunnengi, et ma enam ei jaksa seda kõike läbi teha, siis praegu on taaskord väike ootusärevus sees, kuigi jah, oodata pole ju midagi, loota pole ju midagi. Aga, vähemalt on keegi, kellele mõeldes suunurgad veidigi ülespoole liiguvad. Ja kui minu panuseks on see, et vähemalt üks inimene on oma väärtusest teadlikuks saanud ja seeläbi veidigi säravama silmaga ringi käib, siis olen ma ju palju korda saatnud.

Selle peale tundub täiesti õigustatud olevat küsimus, mis taaskord mu peast läbi käis: "Kus on minu jaoks selline mees?" "Selline mees" on antud kontekstis mees, kes tundub olevat liiga hea, et olla tõeline, aga ometi on. Millegipärast tekib seos selle looga (video on muidugi absoluutselt jabur, isegi joonistatud mehe kohta):

Sisetunne on õige!

On üks inimene, kellega olen nüüd pikemalt kokku puutunud. Ja kuigi tegemist on sõbraliku inimesega, tundsin kogu aeg, et temas on midagi sellist, mis mind sellest inimesest eemale hoidma paneb.

Kõik see oli selline sisetunde teema ja ma ei saanud kuidagi aru, et millest see asi kõik tuleb. Esimesed märgid sisetunde õigsusest hakkasid lähemal suhtlemisel kohe esile kerkima - üks suur sõim ja protestimine kogu aeg. Aga see selleks, sest meil kõigil on neid teemasid, mis meid käima tõmbavad ja eks me siis olemegi neil teemadel ikka kirglikud ja intensiivsed.

Kuid, läks veel veidi aega edasi ja siis selgus, et mu sisetunne oli õige olnud - selgus, et inimene on lisaks sõnalisele sõnelemisele ka väga käbe oma rusikaid käiku laskma ja peab oma seesugust tegumoodi veel õigeks ka, ega ta muidu ju oma sellelaadseid tegusid avalikul häälel kuulutaks. Ja see oligi täpselt see hetk, mil ma sain aru, et see tõrge, mis minu sees oli, oli tingitud sellest liiga agressiivsest olekust, valmisolekust asju füüsilise vägivallaga lahendada - asi, mida mina mitte kuidagi ei tolereeri.

Ja eks selle asja juures on kaks suuremat tõdemust. Esiteks: usalda oma sisetunnet. Ja teiseks: inimese tõelised värvid selguvad alles siis, kui oled temaga rohkem kokku puutunud ja suhelnud.

Luulutati välja Läänemere-sõbraliku taluniku konkurss

Nii toredaid vigu tekib ajakirjanduses vahel - see "luulutamine" on ikka üks tore tegevus küll, teravam mõistus tabab ära peene iroonia. Eks need konkursid üks suur luulutamine ongi. Ja elus peab ju kogu aeg üks võistlus olema, üks peab teisest parem olema, seda niikuinii.

Aga, tegelikult teeb kurvaks, kui lugeda ajakirjanduses ilmuvate artiklite pealkirju, et eesti keelest kaugenetakse üha ja korrektsest keelekasutusest võib vaid unistada (ja kuidas peaksin tahtma lugeda neid artikleid, kui pealkirigi juba vigane on). Samalaadne on lugu ka raadiost ja televiisorist kostuva keelega, kuna olen nende meediakanalite harv tarbija, siis see kõik jääb mulle kõrvu, tekitab kohese reaktsiooni.

See tuletab mulle meelde, kuidas ma olin imestunud-üllatunud (taaskord, tean-tean, iga kord, kui riigitelevisiooni poolt pakutavate saadetega kokku puutun, tekib selline reaktsioon), nähes ühte lõiku 20. augusti vastuvõtust Kadrioru lossi roosiaiast, milles kaks teada-tuntud näitlejat esitasid sketši, mille eesti keel oli minu jaoks suhteliselt vastuvõtmatu, sisaldades hulgaliselt slängi ja võõrkeelseid sõnu. Sellest ma sugugi ei räägi, millist mõttemaailma ja elust arusaamist see nähtud sketš endas sisaldas - kui sellist vaadet pakub riigitelevisioon, siis pole millegi toimuva üle imestada, eeskuju on ju selgelt ja avalikult ette pandud.

Nii ma tunnengi, et elades suuresti väljaspool meediamõju, olen väga keeletundlik, kui juhtun sattuma selliste meediaallikate kuuldekaugusesse. Teisest küljest muidugi on see hea - et mul sellised küsimused tekivad - see näitab, et ma pole tuimaks tambitud.