Oli siin üks päev, mil otsustasin, et tuleks kohalikku poodi minna jala. Mõeldud, tehtud. Ja kuna arvasin, et mul autos on ka poekott käepärast võtta, siis toast ma seda kaasa ei haaranud. Kui auto juurde jõudsin ja sinna sisse vaatasin, selgus, et poekotti seal pole. Tuppa tagasi ma enam minna ei viitsinud ja nõnda ma siis ilma poekotita teele asusingi.
Jõudsin kenasti poodi ja vaatasin siis endale head-paremat kokku. Peagi leidsin teed kassa juurde ja nõnda tuligi teha otsus, selles osas, et missuguse koti ma sealt siis ostan. Kuna enamasti olen ikka paberkoti kasuks otsustanud, siis nõnda haarasin ka seekord sealt seesuguse vahendi, kuhu sisse oma ostud pakkida.
Asjad kotti pakitud, võtsin koti käe otsa ja astusin poest välja. Esimene asi, mis silma hakkas, oli see, et vahepeal oli taevasse pilvi juurde tekkinud (mõned neist suisa kaunid vihmapilved) ja uurisin siis neid, et mispidi liiguvad, ja leidsin, et ega mina ikka vihma ei saa.
Sellise tõdemusega asutasin siis kodu poole jalutama. Olin vaevalt mõnisada meetrit käinud, kui hakkaski (üllatus-üllatus) sadama (onu Murphy muigas mõnusasti vuntsi). Ega sellest vihmast poleks ju lugu olnud, kui mu vastseotatud poekott poleks paberist olnud - kujutluspilt hakkas silme ette manama kaadreid sellest, kuidas see paberist kott ühel hetkel puruneb ja kotipõhjas olevad munad kõik karbist välja ronivad, maapinnale laotuvad ja kuidas siis ka koti ülejäänud sisu sellele kunstiteosele värvi lisab.
Esialgu püüdsin üha tugevnevas vihmasajus poekotti vihma eest kaitsta, seda enda selja taha peita. Aga peagi sain aru, et seda mul kuidagi teha ei õnnestu. Sest vihm ei tahtnud pausi pidada ja kott oli aina vettinum.
Ühel hetkel leidsin siis, et võtan koti kaenla alla, sel moel saan kotti kasutada asjade ümbrisena ja pole karta seda, et ühel hetkel koti sangad järele annaksid ja selle sisu maha pudeneks. Õnneks oli koti sisu just paras, et sain kotti sedasi kaenla all tassides koduni ära tuldud. Kui koju jõudsin, siis olid kotipaberis juba augud sees, aga vähemalt ei pudenenud sealt midagi välja.
Ja nõnda siis saingi omaette muiata - et näedsasiis, keskkonnasõbralikud otsused missugused. Kui oleksin mida veidi teisiti otsustanud, poleks sellist lustlikku lugu saanud, oleks olnud vaid mõnus jalutuskäik vihmas, ilma mingite lisapingeteta. Nüüd aga oli ärevast ja iseenda üle itsitamist.
