Käisin eile poes ja elu pakkus mulle päris huvitava elamuse. Tean-tean, elamuste saamiseks, iseäranis inimeste ja nende ilmaelust arusaamise teemal, arvab enamus inimesi, et peab teatris käima. Aga mina olen paljuski seda meelt, et elu on alati värvikam, tegelased selles on ehedamad.
Aga tagasi siis minu eilse elamuse juurde. Niisiis, tavaline pood, tavaline juurviljaosakond, aga see, mida minu silmad nägid, polnud sugugi tavaline. Kapsaste juures askeldas üks proua, päris kenasti riides ja muidu ka väljapeetud olemisega. Ja vaatan siis, mis tema teeb ja imestan. Ei sobinud talle tema käes oleva kapsapea välimised lehed ja kõigepealt siis kitkus ühe lehe ümbert ära ja asetas selle ülejäänud kapsaste juurde, uuris kapsapead veel ja siis leidis, et ei, üks sobimatu leht on veel ja seegi läks kitkumisele ning leidis tee teiste kapsaste juurde. Ja kui siis oli kapsapea endale sobivaks koorinud, astus ta rahulolevalt minema.
Mina seisin ja muigasin kõrval. Sest niivõrd eriskummaline oli see tegevus, et ma lihtsalt ei osanud muud teha. Ja vaatasin ka, mis siis kapsakilo maksis - oli teine veel soodushinnaga, tavapärase 42 sendi asemel maksis kilo 24 senti. Ja mõtlesin, et kui suur see võit siis oli, mille too proua sellega saavutas? Aga, eks ma sain aru, et asi polnud võidetud sentides, vaid põhimõttes - et ikka saaks ilusa ja imelise kapsapea.
Ja siia juurde sobib üks teine kuuldud lugu, kui üks teenindaja kirus ühte rikast tibi, kellel luksusauto istumise all ja korter Moskva kesklinnas ja suvila Eestis ja kes arvab, et talle peab teenust tasuta osutama. Jutu pajataja muidugi oli püha viha täis, sest tema enda pereliikmedki ei soovi talt tasuta teenust, aga peenele preilile tundub, et tema peab ikka ilma saama.
Eks ma saan aru, et siinkohal on viga minu maailmavaates ja arusaamades sellest, kuidas asjad olema peaksid. Ja tegelikult taandub ju asi selle peale, et ma lihtsalt ei oska elada, kõiki oma võimalusi ära kasutada. Aga, eks ma siis vaatan kõrvalt ja mõtlen, et ei tea, kas peaks sellest kõigest õppust võtma?
