Kui ma nüüd laskuksin oma irooniapärlite sügavusse, saaksin taaskord tõdeda, et ma olen üle mõistuse osav, teist minusugust ikka annab leida.
See kõik on ikka seotud sellega, missugused on minu sotsiaalsed oskused ja milliste ämbrite tulemusena saan ma hakkama sellega, et lõhun ära kõik hea ja ilusa, olles selline, nagu ma olen, tehes asju, mida ma teen.
Nüüd siis on siin jälle üks selline seis, kus tunnen, et peaksin abi otsima laulusalmist:
Sest kosta ei oska ma midagi ja diivanit ostma ka ei kipu, aga olen taaskord lõhkise küna ees. Ja eks ma tean ka seda hetke, mil asjad valesti läksid - nagu ikka, ei suutnud ma oma suud kinni hoida. Teisest küljest aga arvan, et see oli tol hetkel ainuõige samm ja kahetsemiseks või teisititegemise mõtete mõlgutamiseks ma ka põhjust ei näe.
Ja eks vist on ikka nii, et kui midagi pole ette nähtud, siis pole teda ette nähtud. Mis siis ikka, elu läheb edasi, taaskord targemana. Kurbus on hinges, aga kelle asi...
neljapäev, 30. november 2017
esmaspäev, 27. november 2017
Ise enda rumalusest aru saada
Üks hea omadus, mis minus mõnikord esile kerkib, on oskus iseenda rumalusest aru saada. Nõnda juhtus ka seekord.
Hakkasime lastega koos planeerima selle nädala trennitegemise plaane ja treeningvahendeid oli juurde vaja ja nõnda lubasin neile, et räägin inimesega, kellel neid on. Kui aga see aruteluhetk selja taha jäi ja olukorrale otsa vaatasin, siis sain aru, kuivõrd rumal ma olin olnud seda lubadust andes - ei, sugugi mitte sellepärast, et ma selle inimesega rääkida ei saaks, vaid selle rääkimise tulemus on ju ette teada - et neid treeningvahendeid ma ei saa, sest ma ju tunnen inimest piisavalt, et teada, kuidas tema sellesse asja suhtub.
Nõnda ma siis vangutasingi iseenda peale pead, et küll ma võisin ikka rumal olla ja leidsin alternatiivse tee treeningvahendite juurdehankimiseks - ilma mingi suurema vaevata sai olukord lahendatud, aga vähemalt ei läinud ma neid küsima inimese käest, kelle käest neid niikuinii saada pole.
Hakkasime lastega koos planeerima selle nädala trennitegemise plaane ja treeningvahendeid oli juurde vaja ja nõnda lubasin neile, et räägin inimesega, kellel neid on. Kui aga see aruteluhetk selja taha jäi ja olukorrale otsa vaatasin, siis sain aru, kuivõrd rumal ma olin olnud seda lubadust andes - ei, sugugi mitte sellepärast, et ma selle inimesega rääkida ei saaks, vaid selle rääkimise tulemus on ju ette teada - et neid treeningvahendeid ma ei saa, sest ma ju tunnen inimest piisavalt, et teada, kuidas tema sellesse asja suhtub.
Nõnda ma siis vangutasingi iseenda peale pead, et küll ma võisin ikka rumal olla ja leidsin alternatiivse tee treeningvahendite juurdehankimiseks - ilma mingi suurema vaevata sai olukord lahendatud, aga vähemalt ei läinud ma neid küsima inimese käest, kelle käest neid niikuinii saada pole.
neljapäev, 23. november 2017
Vahva tegelane
Mul on selline olukord, kus minu juhendatavates ringides käivad vennad - üks ühes valdkonnas ja teine teises. Ja eks ma siis aeg-ajalt vestlen nendega sellel teemal, et kuidas teisel vennal läheb. Täna oli aga minu jaoks eriti vahva hetk, kui vendadest noorem hakkas minu käest uurima, et kuidas ma tema vennaga hakkama saan. Ma siis vastasin talle, et tema vend ikka kogu aeg katsetab mu piire, et millal ma tema peale karjuma hakkan, aga kuna ma siiani pole põhjust näinud, siis pole ma tema peale veel karjuma hakanud ka ja eks ma saan aru, mida ta teeb ja ega ta seda kõike ju paha pärast mõtle. Selle peale teatas siis see väiksem vend: "Jah, ta suudab kõik õpetajad endast nii välja viia, et nad tema peale karjuvad. Aga, kui ta peaks Sulle liiga tegema hakkama, siis räägi kohe mulle, ma räägin emale ära, et ta vennaga räägiks ja vend Sulle enam liiga ei teeks!"
Selline vahva tegelane siis, niimoodi minu eest väljas! Sellised hetked on need, mis südant soojendavad ja olemise heaks teevad! Aitäh!
Selline vahva tegelane siis, niimoodi minu eest väljas! Sellised hetked on need, mis südant soojendavad ja olemise heaks teevad! Aitäh!
Võrdõiguslikkusest
Aeg-ajalt ikka tuleb üles võrdõiguslikkuse teema, aga seda sugugi mitte selles valguses, nagu meil võrdõiguslikkuse voliniku töövaldkond välja paistab...
Näiteks on mulle viimastel päevadel silma jäänud hoopis teine diskrimineerimise juhtum. Mulle ju ikka keeleteemad meeldivad ja nõnda on seegi teema seotud keelelise väänamisega ja minu arvates toimub kõigi uudistelugejate silme all päris radikaalne diskrimineerimine. Lugu muidugi puudutab perekonnanimede käänamist. Presidendi perekonnanime puhul tuleb seda käänamist teha vormis Kaljulaid, Kaljulaidi, Kaljulaidi (vahva on muidugi see, et siiani leidub inimesi, kes ajavad perekonnanimed Kaljulaid ja Kaljurand segamini). Samas tema poolvenna perekonnanime puhul käib käänamine Kaljulaid, Kaljulaiu, Kaljulaidu. Samamoodi on lugu ka perekonnanime Karilaid käänamisega - Karilaid, Karilaiu, Karilaidu. Mina näen siin küll diskrimineerimist - mulle tundub, et see diskrimineerimine käib ametikoha põhiliselt ja sellist asja ju ka olla ei tohiks. Kui juba võrdõiguslikkus, siis kõigile! Ja eks ma tean ka, millest see kõik alguse sai - see oli ju president Meri, kes sellist erisust taga ajas... Kuigi, keelenõuanne räägib sellist keelt.
Esmaspäeval olin aga ise peaaegu minemas võrdõiguslikkuse voliniku juurde, sest tundsin, et mind diskrimineeritakse - et kui ühel inimesel oli vabanduseks puberteet ja teisel inimesel oli vabanduseks, et tal juba 50. eluaasta piir ületatud, siis sain aru, et minul polegi ennast millegagi välja vabandada ja kohe tekkis tahtmine ka võrdset õiguslikkust taga ajada (et kui kõik ennast välja vabandada saavad, siis minul peaks ju ka mingi vabandus varnast võtta olema)!
Näiteks on mulle viimastel päevadel silma jäänud hoopis teine diskrimineerimise juhtum. Mulle ju ikka keeleteemad meeldivad ja nõnda on seegi teema seotud keelelise väänamisega ja minu arvates toimub kõigi uudistelugejate silme all päris radikaalne diskrimineerimine. Lugu muidugi puudutab perekonnanimede käänamist. Presidendi perekonnanime puhul tuleb seda käänamist teha vormis Kaljulaid, Kaljulaidi, Kaljulaidi (vahva on muidugi see, et siiani leidub inimesi, kes ajavad perekonnanimed Kaljulaid ja Kaljurand segamini). Samas tema poolvenna perekonnanime puhul käib käänamine Kaljulaid, Kaljulaiu, Kaljulaidu. Samamoodi on lugu ka perekonnanime Karilaid käänamisega - Karilaid, Karilaiu, Karilaidu. Mina näen siin küll diskrimineerimist - mulle tundub, et see diskrimineerimine käib ametikoha põhiliselt ja sellist asja ju ka olla ei tohiks. Kui juba võrdõiguslikkus, siis kõigile! Ja eks ma tean ka, millest see kõik alguse sai - see oli ju president Meri, kes sellist erisust taga ajas... Kuigi, keelenõuanne räägib sellist keelt.
Esmaspäeval olin aga ise peaaegu minemas võrdõiguslikkuse voliniku juurde, sest tundsin, et mind diskrimineeritakse - et kui ühel inimesel oli vabanduseks puberteet ja teisel inimesel oli vabanduseks, et tal juba 50. eluaasta piir ületatud, siis sain aru, et minul polegi ennast millegagi välja vabandada ja kohe tekkis tahtmine ka võrdset õiguslikkust taga ajada (et kui kõik ennast välja vabandada saavad, siis minul peaks ju ka mingi vabandus varnast võtta olema)!
Küll on ikka tore!
Ma ikka ei suuda ära imestada. Seda ID-kaardi teemat. Mina, kes ma nüüd olen taas täieõiguslik Eesti Vabariigi kodanik - sertifikaadid uuendatud ja nüüd taas võimeline ka elektrooniliselt olemas olema...
Kõigepealt pani mind pead vangutama, et ID-kaardi sertifikaatide uuendamise teema puhul on vähemalt Tallinna linna tänavatele tekkinud plakatid!!! Huvitav, kes selle mõtte peale tuli? Sellest ma isegi ei räägi, et kaubanduskeskuses toimub ID-kaardi sertifikaatide uuendamine mobiilsideoperaatori juures - nalja teete või? Eraettevõtted on riigi sponsorid või (pole siis imestada, et mobiil-ID'd nii aktiivselt peale suruti)? Kuigi jah, praegu tausta uurides selgub, et Eestil polegi enam oma sideettevõtet mobiil- ja telefoniside valdkonnas - vanasti ikka oli Eesti Telekom, millel oli osalus Eesti Telefonis (Elionis) ja EMT's, nüüd aga tuleb välja, et see riigi osalus on maha müüdud (tean-tean, et olen ajast maha jäänud). Vähemalt on riigil osalus veel Leviras, muidu oleks kogu sidealane infrastruktuur eraettevõtete käes. Nüüd läksin sidevaldkonda ära, aga pole midagi teha, mõtted ikka kanduvad vanadesse armsatesse aegadesse tagasi.
Teine teema on see, et juhtusin täna külas olles uudiseid vaatama ja peaminister lõpetas oma sõnavõtu teemal, et kas Eesti ametkondi teavitati juba juunis ID-kaardi turvalisusega seotud probleemidest, lausega: "Teavitus ei olnud digitaalselt allkirjastatud!" (vihjates, et see justkui tühistaks teavitamise kui sellise) Sellist lauset kuuldes mõtlesin mina küll seda, et no kuulge, mingi formaalsuse taha ei saa sellise asja juures pugeda, see pole normaalne - sest saades probleemi sisust ja tõsidusest aru, arvan ma, et mitte ükski oma tööd tõsiselt võttev ja südamega tegev ametnik ei hakka sellisel hetkel tegelema formaalsustega, vaid asub kiiresti probleemile lahendusi otsima ja siis käivad asjad kõige kiiremini just mitteformaalseid kanaleid pidi. Olen seda kriisiolukorras näinud ja kogeda saanud ja see oleks tegelikult see moodus, kuidas riik saaks ülihästi toimida - tegelikult teavad ju erinevates ametkondades samas valdkonnas töötavad inimesed üksteist väga hästi ja kui vähegi tahet on, saadakse kõik asjad aetud-tehtud. Küsimus on vaid selles, kas seda tahet on ja kas see oli soovitud tegevus üldse, formaalsused aetakse selle kõige käigus ka kiiresti korda, kiiremini, kui tavalise bürokraatiamasina korral.
Ja kõige krooniks oli minu arvates päeva naelaks see, et president ütles väljas lause: "Poliitikud ei tunne kübervaldkonda piisavalt hästi!" Esimese hooga tekkis küsimus, et vaata, kes räägib. Aga, kui lugesin sõnavõtu sisu, siis sain aru, et president vist pidas ennast silmas - nagu meil kombeks on, on seis ju selline, et kui oled president, siis annab ametikoht ka kohe kübervaldkonna pädevuse! Imeline! Ja imestama pani mind, kui taaskord külas olles juhtusin nägema seda hetke, kui pärast (justnimelt pärast) seda, kui ID-kaartide sertifikaadid olid kehtetuks tunnistatud, kutsus president kokku ID-kaarditeemalise kriisikoosoleku ja võttis asja kokku, et probleem lahendati hindele 4+. Minu jaoks oli see huumori koht, sest 4+ ei ole olukorra lahendamine, kus lastakse inimestel kasutada murdmisohuga kaarte mitmeid kuid ja sealjuures veel e-valimistel - kehtetuks tunnistamine oleks pidanud olema tundide küsimus, sest praegu ei saa keegi tegelikult garanteerida, et vahepealsel ajal pole kellegi identiteedi alt mingisuguseid pahategusid korda saatud.
Aga tegelikult näitab kogu see ID-kaardi teema seda, kuivõrd haavatav on süsteem, mida me praegu kasutame ja kuivõrd palju me sellest sõltume - mina ühendasin ennast ID-kaardist lahti (mida mul siin ikka niiväga ühendada oli, kui ID-kaardid sertifikaadid oli kehtetuks tunnistatud ja neid uuendada ma ka ei saanud) sellega, et tasusin ühe suurema arve sularahas. Selline variant ju toimib ja alati, ei sõltu elektrist ega internetiühendusest ega pilvest, ja veel kõige vähem mingitest sertifikaatidest.
Kõigepealt pani mind pead vangutama, et ID-kaardi sertifikaatide uuendamise teema puhul on vähemalt Tallinna linna tänavatele tekkinud plakatid!!! Huvitav, kes selle mõtte peale tuli? Sellest ma isegi ei räägi, et kaubanduskeskuses toimub ID-kaardi sertifikaatide uuendamine mobiilsideoperaatori juures - nalja teete või? Eraettevõtted on riigi sponsorid või (pole siis imestada, et mobiil-ID'd nii aktiivselt peale suruti)? Kuigi jah, praegu tausta uurides selgub, et Eestil polegi enam oma sideettevõtet mobiil- ja telefoniside valdkonnas - vanasti ikka oli Eesti Telekom, millel oli osalus Eesti Telefonis (Elionis) ja EMT's, nüüd aga tuleb välja, et see riigi osalus on maha müüdud (tean-tean, et olen ajast maha jäänud). Vähemalt on riigil osalus veel Leviras, muidu oleks kogu sidealane infrastruktuur eraettevõtete käes. Nüüd läksin sidevaldkonda ära, aga pole midagi teha, mõtted ikka kanduvad vanadesse armsatesse aegadesse tagasi.
Teine teema on see, et juhtusin täna külas olles uudiseid vaatama ja peaminister lõpetas oma sõnavõtu teemal, et kas Eesti ametkondi teavitati juba juunis ID-kaardi turvalisusega seotud probleemidest, lausega: "Teavitus ei olnud digitaalselt allkirjastatud!" (vihjates, et see justkui tühistaks teavitamise kui sellise) Sellist lauset kuuldes mõtlesin mina küll seda, et no kuulge, mingi formaalsuse taha ei saa sellise asja juures pugeda, see pole normaalne - sest saades probleemi sisust ja tõsidusest aru, arvan ma, et mitte ükski oma tööd tõsiselt võttev ja südamega tegev ametnik ei hakka sellisel hetkel tegelema formaalsustega, vaid asub kiiresti probleemile lahendusi otsima ja siis käivad asjad kõige kiiremini just mitteformaalseid kanaleid pidi. Olen seda kriisiolukorras näinud ja kogeda saanud ja see oleks tegelikult see moodus, kuidas riik saaks ülihästi toimida - tegelikult teavad ju erinevates ametkondades samas valdkonnas töötavad inimesed üksteist väga hästi ja kui vähegi tahet on, saadakse kõik asjad aetud-tehtud. Küsimus on vaid selles, kas seda tahet on ja kas see oli soovitud tegevus üldse, formaalsused aetakse selle kõige käigus ka kiiresti korda, kiiremini, kui tavalise bürokraatiamasina korral.
Ja kõige krooniks oli minu arvates päeva naelaks see, et president ütles väljas lause: "Poliitikud ei tunne kübervaldkonda piisavalt hästi!" Esimese hooga tekkis küsimus, et vaata, kes räägib. Aga, kui lugesin sõnavõtu sisu, siis sain aru, et president vist pidas ennast silmas - nagu meil kombeks on, on seis ju selline, et kui oled president, siis annab ametikoht ka kohe kübervaldkonna pädevuse! Imeline! Ja imestama pani mind, kui taaskord külas olles juhtusin nägema seda hetke, kui pärast (justnimelt pärast) seda, kui ID-kaartide sertifikaadid olid kehtetuks tunnistatud, kutsus president kokku ID-kaarditeemalise kriisikoosoleku ja võttis asja kokku, et probleem lahendati hindele 4+. Minu jaoks oli see huumori koht, sest 4+ ei ole olukorra lahendamine, kus lastakse inimestel kasutada murdmisohuga kaarte mitmeid kuid ja sealjuures veel e-valimistel - kehtetuks tunnistamine oleks pidanud olema tundide küsimus, sest praegu ei saa keegi tegelikult garanteerida, et vahepealsel ajal pole kellegi identiteedi alt mingisuguseid pahategusid korda saatud.
Aga tegelikult näitab kogu see ID-kaardi teema seda, kuivõrd haavatav on süsteem, mida me praegu kasutame ja kuivõrd palju me sellest sõltume - mina ühendasin ennast ID-kaardist lahti (mida mul siin ikka niiväga ühendada oli, kui ID-kaardid sertifikaadid oli kehtetuks tunnistatud ja neid uuendada ma ka ei saanud) sellega, et tasusin ühe suurema arve sularahas. Selline variant ju toimib ja alati, ei sõltu elektrist ega internetiühendusest ega pilvest, ja veel kõige vähem mingitest sertifikaatidest.
kolmapäev, 22. november 2017
Mis siis puudu on?
Vaatan enese ja eluga hästi hakkama saavaid inimesi (autod, majad, suvekodud) ja mõtlen, et mis neil siis puudu on, et nad rahulolematud nõnda on? Mis on see, mis paneb kraaklema mõnekümne euro pärast?
Ja kusagil kuklas hakkab kõlama see lugu:
Ja eks ma saan aru ka sellest, et põhjus, miks mina elus edasi ei jõua, on selles, et ma olen liiga leplik ja olen täiesti rahul kõige sellega, mis mul olemas on...
Ja kusagil kuklas hakkab kõlama see lugu:
Ja eks ma saan aru ka sellest, et põhjus, miks mina elus edasi ei jõua, on selles, et ma olen liiga leplik ja olen täiesti rahul kõige sellega, mis mul olemas on...
teisipäev, 21. november 2017
Kuidas inimesi õnnelikuks teha?
Ma ei tea, kas ma olen sellel teemal juba kirjutanud, aga praegu on mu peas taaskord ringi käimas see mõte, mis mind aeg-ajalt ikka painab. Teadmine sellest, kuidas mina saan teisi inimesi õnnelikuks teha - kui teised inimesed peavad selleks vaeva nägema ja palju panustama, siis minu elu mustriks on see, et minul on õnn teisi inimesi õnnelikuks teha sellega, kui mind olemas ei ole.
Selle üle võib nutta või naerda, aga ju ma siis olen selline inimene, kes oma kohalolekuga kutsub teistes esile tugevaid reaktsioone ja peamine sõnum, mida sellest välja lugeda saan, on see, et parem on, kui mind poleks.
Ja eks ma siis aeg-ajalt pakun inimestele seda rõõmu - et mind olemas ei ole. Homme jälle on üks selliseid teiste inimeste õnnelikuks tegemise päevi - palju õnne neile kõigile!
Selle üle võib nutta või naerda, aga ju ma siis olen selline inimene, kes oma kohalolekuga kutsub teistes esile tugevaid reaktsioone ja peamine sõnum, mida sellest välja lugeda saan, on see, et parem on, kui mind poleks.
Ja eks ma siis aeg-ajalt pakun inimestele seda rõõmu - et mind olemas ei ole. Homme jälle on üks selliseid teiste inimeste õnnelikuks tegemise päevi - palju õnne neile kõigile!
Ega kaks ilma kolmandata jää...
Kevadel, kui suveplaane tegin, arvasin, et olen hea inimene ja aitan kaasa teiste inimeste huvide toetamisele. Kui sellest mõnele asjaga seotud inimesele rääkisin, hakkas nende peades mingisugune häirekell tööle. Mina seda häirekella tol hetkel näha-kuulda ei osanud ja ise ma selle peale ka ei tulnud, kuid nüüd saan aru, kuivõrd naiivne ma olin. Eks elukogenumad inimesed oskavad teisi inimesi läbi näha ja saavad aru nende mõttemaailmast, mina, kes ma ikka inimestest vaid head mõtlen, ei oska ju selliseid asju oodata.
Aga, eks siis elu õpetab. Sest eilne päev andis kindla kinnituse ka selle kohta, et ükski heategu ei jää karistamata ja ega ka kaks ilma kolmandata jää - tuligi oodatult see heateo eest karistamise kolmas kord.
Ja suures plaanis on tunne mu sees nii närine, et ma mõtlen juba selle peale, et kõigest üldse loobuda, kõigele käega lüüa ja jätta katki see asi. Sest, kui ma ise selle kõige sees kõige rohkem haiget saan, siis arvan ma, et see pole sugugi see "tasu", mida ma selle asja tegemise eest saama peaks.
Ja kõige iroonilisem selle kõrval on see, et ikka on kõige suuremateks virisejateks need, kellel selleks tegelikult põhjust ju ei ole, aga kui võimalus virisemiseks on, siis tuleb seda ju kasutada...
Ja taaskord tekib ka küsimus, et kui mina kedagi hoian, kellegi eest hästi hoolt kannan, miks siis needsamad inimesed mind ei hoia, minu eest hoolt ei kanna?
Aga, eks siis elu õpetab. Sest eilne päev andis kindla kinnituse ka selle kohta, et ükski heategu ei jää karistamata ja ega ka kaks ilma kolmandata jää - tuligi oodatult see heateo eest karistamise kolmas kord.
Ja suures plaanis on tunne mu sees nii närine, et ma mõtlen juba selle peale, et kõigest üldse loobuda, kõigele käega lüüa ja jätta katki see asi. Sest, kui ma ise selle kõige sees kõige rohkem haiget saan, siis arvan ma, et see pole sugugi see "tasu", mida ma selle asja tegemise eest saama peaks.
Ja kõige iroonilisem selle kõrval on see, et ikka on kõige suuremateks virisejateks need, kellel selleks tegelikult põhjust ju ei ole, aga kui võimalus virisemiseks on, siis tuleb seda ju kasutada...
Ja taaskord tekib ka küsimus, et kui mina kedagi hoian, kellegi eest hästi hoolt kannan, miks siis needsamad inimesed mind ei hoia, minu eest hoolt ei kanna?
pühapäev, 19. november 2017
Mina neid mänge ei oska
Ikka sama olukord - väike lõõp ja läbi lillede saadetud sõnum. Ma vist olen tõesti liiga tõsine inimene, et see kõik minu peal kohe toimima hakkab. Kuidas ma saaksin nii, et neid mänge poleks, oleks nii, nagu oleks ja ei mingeid mänge-lollitamisi.
Ja eks ma saan aru ka sellest, et viga ongi minus, minu "ajaloos". Aga, keegi võiks ükskord aru saada ka sellest, millised on väljaöeldude sõnade mõju teisele inimesele...
Ja eks ma saan aru ka sellest, et viga ongi minus, minu "ajaloos". Aga, keegi võiks ükskord aru saada ka sellest, millised on väljaöeldude sõnade mõju teisele inimesele...
pühapäev, 12. november 2017
Kuidas klienti kaotada
See stseen on pärit ühes öisest tanklakülastusest - mis teha, kui päevatoimetused kanduvad üle südaöö ja siis on ainus mõistlik koht, kus mingeidki oste sooritada saab, tankla.
Niisiis, kell on tiksunud juba tunni jagu üle südaöö, kui astun tanklasse sisse, käin riiuli juurest riiuli juurde ja vaatan, mida ma soovin. Ühel riiulil oleva mulle sobiva toote hinnasilt on küll vahetusse läinud selle asja kõrval oleva hinnasildiga, aga sellest ma ennast kõigutada ei lase - loen toodete kirjeldusi ja järeldan, et sildid on vahetusse läinud. Otsin siis vajaliku raha välja ja sean ennast kassa poole
Kassas ulatan teenindajale toote ja raha. Teenindaja lööb toote kassast läbi ja seal muidugi on selle teise toote hind ja kuna see teine toode on kallim, siis palub teenindaja minult raha juurde. Seletan siis teenindajale, et väljas on teine hind ja palun, et teenindaja tuleks minuga riiuli juurde, kus need hinnad on, et saaksime koos hinna üle vaadata. Asun siis riiuli poole teele ja loodan, et teenindaja järgneb mulle. Aga minu lootus on asjatu, teenindaja varjab ennast koos teise teenindajaga grilli- ja burgeri- ja jumal teab veel mille leti taha ega jõua minuni. Lähen siis uuesti tagasi ja palun teenindajal endaga kaasa tulla, seletades talle, et ma soovin, et ta ise näeks, missugune hind väljas on. Teenindaja seletab midagi sellest, et see hind on eelmisest kuust sinna jäänud.
Mina olen ikka veel särtsakas-võitlusvalmis meeleolus ja tahan, et teenindaja minuga kaasa tuleks. Lõpuks see siis pärast pikka vaidlemist õnnestub ka. Võtan siis riiulist selle toote, mis mul näpus on, triipkoodi ette ja loen selle hinnasildilt, mis on küll vales kohas, triipkoodi, mis on täpselt see, mille toote pealt leian. Selle peale teeb teenindaja sellise lükke, et tõstab kallima toote hinnasildi kallima toote ette, st õigesse kohta, ja rebib riiulilt selle odavama toote hinnasildi. Ise seletab, et see hind on eelmisest kuust. Ma siis naeran ja küsin: "Täna on 12. november, mis eelmisest kuust Te mulle räägite?" Ega ma sel hetkel ei tulnud ju selle peale, et neil võis ju kuuvahetus käia hoopis täiskuu järgi ja täiskuu oli 3. novembril.
Loomulikult oli selle kõige tulemus see, et toode jäi teenindaja kätte, mina ütlesin, et niimoodi ma seda asja saada ei taha ja andsin lubadusi, et selle tanklaketi tanklasse mina enam naasama oste sooritama ei lähe. Nii lihtne ongi klienti kaotada!
Niisiis, kell on tiksunud juba tunni jagu üle südaöö, kui astun tanklasse sisse, käin riiuli juurest riiuli juurde ja vaatan, mida ma soovin. Ühel riiulil oleva mulle sobiva toote hinnasilt on küll vahetusse läinud selle asja kõrval oleva hinnasildiga, aga sellest ma ennast kõigutada ei lase - loen toodete kirjeldusi ja järeldan, et sildid on vahetusse läinud. Otsin siis vajaliku raha välja ja sean ennast kassa poole
Kassas ulatan teenindajale toote ja raha. Teenindaja lööb toote kassast läbi ja seal muidugi on selle teise toote hind ja kuna see teine toode on kallim, siis palub teenindaja minult raha juurde. Seletan siis teenindajale, et väljas on teine hind ja palun, et teenindaja tuleks minuga riiuli juurde, kus need hinnad on, et saaksime koos hinna üle vaadata. Asun siis riiuli poole teele ja loodan, et teenindaja järgneb mulle. Aga minu lootus on asjatu, teenindaja varjab ennast koos teise teenindajaga grilli- ja burgeri- ja jumal teab veel mille leti taha ega jõua minuni. Lähen siis uuesti tagasi ja palun teenindajal endaga kaasa tulla, seletades talle, et ma soovin, et ta ise näeks, missugune hind väljas on. Teenindaja seletab midagi sellest, et see hind on eelmisest kuust sinna jäänud.
Mina olen ikka veel särtsakas-võitlusvalmis meeleolus ja tahan, et teenindaja minuga kaasa tuleks. Lõpuks see siis pärast pikka vaidlemist õnnestub ka. Võtan siis riiulist selle toote, mis mul näpus on, triipkoodi ette ja loen selle hinnasildilt, mis on küll vales kohas, triipkoodi, mis on täpselt see, mille toote pealt leian. Selle peale teeb teenindaja sellise lükke, et tõstab kallima toote hinnasildi kallima toote ette, st õigesse kohta, ja rebib riiulilt selle odavama toote hinnasildi. Ise seletab, et see hind on eelmisest kuust. Ma siis naeran ja küsin: "Täna on 12. november, mis eelmisest kuust Te mulle räägite?" Ega ma sel hetkel ei tulnud ju selle peale, et neil võis ju kuuvahetus käia hoopis täiskuu järgi ja täiskuu oli 3. novembril.
Loomulikult oli selle kõige tulemus see, et toode jäi teenindaja kätte, mina ütlesin, et niimoodi ma seda asja saada ei taha ja andsin lubadusi, et selle tanklaketi tanklasse mina enam naasama oste sooritama ei lähe. Nii lihtne ongi klienti kaotada!
pühapäev, 5. november 2017
Küll mul ikka veab!
Vaadates kogu selle ID-kaardi olukorra ja uue kuu peale, tegin enda arust vajalikud lükked ära - ehk siis, tasusin kõik arved, mis vähegi kättesaadavad olid, tegin ühe püsikorralduse ja ühe ettemakse. Aga sellega ma ikkagi ei arvestanud, et võivad tekkida eriolukorrad...
Ehk siis, kui ikka saab lugu, siis saab lugu ja pikalt ja mitu korda. ID-kaardiga oli siis see lugu, et teadsin, et reede õhtul pannakse sertifikaadid kinni ja ongi minu ID-kaardist saanud vaid tükk plastikut, millal ja kuidas saan seda uuesti elektrooniliselt kasutada, pole praegu teada, sest sertifikaatide uuendamisega läheb praegu veel aega.
Aga, olin ju korralikult valmistunud ja kusagil kuklas hoidsin seda võimalust, et kui muudmoodi ei saa, siis on ju olemas pangaautomaadid. See, kui naiivne ma olen, selgus aga peagi. Saabus siis laupäeva hommik ja muidugi tekkis kohe kiire-kiire vajadus ülekande tegemiseks - inimene kusagil Euroopa peal laiali, raha napilt ja nüüd vaja appi tõtata. Ega siis midagi, võtsin oma tarkuses siis suuna sularahaautomaadi juurde, sisestasin pangakaardi, PIN-koodi ja valisin menüüst "Maksed". Edasi aga pakuti mulle vaid kolme valikut: "Määratud maksed", "Telefoni maksed" ja "Tagasi peamenüüsse". Mina siis vaatasin, et see, mida mina tahan, ei lähe ühegi nimetatud kategooria alla, küsisin aga automaadilt kaardi tagasi ja võtsin välja telefoni. Helistasin siis vajalikule telefoninumbrile ja ise imestasin, et miks mind on vaja tuvastada, kui ma tahan ainult teada, missugusest automaadist ma makset teha saan. Teine mõte aga käis mu peast veel läbi (mille pärast ma olen korra isegi klienditeenindusega vaielnud) - et tegelikult ei ole pank kunagi ID-kaarti sobiva autentimisvahendina käsitlenud (vähemalt telefoniteeninduse juures küll), ikka kas mobiil-ID või smart-ID.
Võtab siis teenindaja kõne vastu ja küsin siis oma küsimuse, et missugusest automaadist ma saaks ülekannet teha. Selle peale teatatakse, et selliseid makseautomaate pangal enam polegi ja et ma saan ju püsimaksete alla selle ülekande panna - minna internetipanka sisse (kas paroolikaardi, ID-kaardi, smart-ID või mobiil-IDega) ja siis teha endale püsimakse ja seejärel saan ma seda ülekannet automaadist teha. Selle peale siis lugesin teenindajale ette, miks ma kõiki neid teisi alternatiive kasutada ei saa ja et tegelikult tahtsin ma ainult teada, kus on, aga tänud, et sain vastuse sellele küsimusele - et minevikus on.
Siis tekkis mul juba sportlik hasart, et kas ma saan selle ülekande tehtud või mitte. Ega siis muud, kui ID-kaart kaasa ja pangakontorisse. Seisab seal siis ilus poiss, teretab ja küsib, et mida ma soovin. Mina siis, et paroolikaarti soovin. Tema, et milleks mulle see, kui see kaotatakse alates jaanuarist ära. Mina vastan talle selle peale, et näete, selline olukord - ID-kaardi sertifikaadid kehtetud, mobiiltelefon selline, et sellega ei saa mobiil-IDd kasutada, smart-IDst rääkimata ja automaadist ma ka ülekannet teha ei saa. Tema siis vaidleb, et mismõttes ei saa pangaautomaadist ülekannet teha - kui see on püsimaksete all, siis saate. Mina siis seletan talle, et kas see ei tundu tobe olukord, et selleks, et mingit ülekannet teha, pean ma enne pangakontorist läbi tulema (kuna ma elektroonilisi kanaleid pidi kuidagi oma kontole ligi ei saa) ja sõlmima püsikorralduse, et siis automaadis makse teha. Et minu jaoks ei ole selle variandi nimi "makseid saab pangaautomaadis teha", tema aga muudkui ajab oma rida, et ärgu ma öelgu, et makseid ei saa automaadis teha. Sain aru, et pole mõtet enam vaielda ja ütlesin siis, et mul on paroolikaarti vaja. Palus mul siis istuda ja oodata.
Istusin ja ootasin ja sain siis viimaks teenindaja juurde ja pidin talle pikalt seletama, miks mul ikkagi seda paroolikaarti vaja on. Lisaks tahtsin ka seda, et päevalimiit oleks suurem, kui 200.- euroraha. Selle peale tuli vastus, et see on tehniliselt võimatu - selle peale pidin jälle vaidlema hakkama, et ärgu tulgu mulle seletama, et see on tehniliselt võimatu, sest inimene, kes vähegi IT-süsteemidest midagi teab, teab ju ometi seda, et see tähendab lihtsalt ühe numbri kohale teise numbri kirjutamist - ja siis tõmbasin selle vaidlusteema ise maha, öeldes, et see, et teenindajal selleks õigusi pole, ei tähenda, et seda tehniliselt teha ei saa. Sain siis oma paroolikaardi kätte ja hakkasin ennast kontoris oleva arvuti juurde seadma.
Ilusad poisid (selleks hetkeks oli ühele ilusale poisile lisandunud veel teinegi) tahtsid mulle kena päeva soovida, aga ma siis ütlesin, et ma ei lähe veel kuhugi. Seadsin ennast siis arvuti taha ja sain vajaliku tehingu suhteliselt kiiresti tehtud. Pakkisin oma asjad kokku ja siis soovisin ilusatele poistele kena päeva.
Ja kogu selle asja peale mõtlesin, et küll mul ikka veab - kogu see ID-kaardi teema, kuigi distantseerisin ennast sellest juba nädal enne paanikat, on ikkagi mulle meeletult kogemusi-elamusi pakkunud (kuigi jah, mul ei ole olnud magamata öid, nagu paljudel inimestel, mul nii suurt ja nii kiiret vajadust polnud). Ja ilma selle kõigeta ma polekski teada saanud, et minu kodupank on kontoritesse "tööle" pannud ilusad poisid, kelle ülesandeks on kliente teretada, nende käest küsida, mis teema on, neid istuma juhatada ja siis teenindajate käest küsimas käia, kas teenindajad on vabad ja seejärel kliente nende juurde suunata ja pärast klientidele kena päeva soovida. See oli minu jaoks kogu selle protsessi juures selline hetk, mil ma sain aru, et maailm on ikka väga jaburaks kätte läinud! Kuidas saaksid mulle tuttavad töötud inimesed sellistele töökohtadele?
Ja üks huvitav küsimus tuli mul veel üles - sel kuul on ootamas ühe arve tasumine, mis kuidagi ei mahu selle 200-eurose päevalimiidi sisse ja juba sain küsida ka selle küsimuse, et kas on võimalik selle arve eest tasuda sularahas - vastus oli üllataval kombel isegi jaatav. Vaat seesugused lood ja laulud siis. Aga, praegu on see ID-kaardi teema minu jaoks ikka veel õhus, eks paistab, mis siis saama hakkab, kui ma ühel hetkel sertifikaate uuendama hakkan.
Ehk siis, kui ikka saab lugu, siis saab lugu ja pikalt ja mitu korda. ID-kaardiga oli siis see lugu, et teadsin, et reede õhtul pannakse sertifikaadid kinni ja ongi minu ID-kaardist saanud vaid tükk plastikut, millal ja kuidas saan seda uuesti elektrooniliselt kasutada, pole praegu teada, sest sertifikaatide uuendamisega läheb praegu veel aega.
Aga, olin ju korralikult valmistunud ja kusagil kuklas hoidsin seda võimalust, et kui muudmoodi ei saa, siis on ju olemas pangaautomaadid. See, kui naiivne ma olen, selgus aga peagi. Saabus siis laupäeva hommik ja muidugi tekkis kohe kiire-kiire vajadus ülekande tegemiseks - inimene kusagil Euroopa peal laiali, raha napilt ja nüüd vaja appi tõtata. Ega siis midagi, võtsin oma tarkuses siis suuna sularahaautomaadi juurde, sisestasin pangakaardi, PIN-koodi ja valisin menüüst "Maksed". Edasi aga pakuti mulle vaid kolme valikut: "Määratud maksed", "Telefoni maksed" ja "Tagasi peamenüüsse". Mina siis vaatasin, et see, mida mina tahan, ei lähe ühegi nimetatud kategooria alla, küsisin aga automaadilt kaardi tagasi ja võtsin välja telefoni. Helistasin siis vajalikule telefoninumbrile ja ise imestasin, et miks mind on vaja tuvastada, kui ma tahan ainult teada, missugusest automaadist ma makset teha saan. Teine mõte aga käis mu peast veel läbi (mille pärast ma olen korra isegi klienditeenindusega vaielnud) - et tegelikult ei ole pank kunagi ID-kaarti sobiva autentimisvahendina käsitlenud (vähemalt telefoniteeninduse juures küll), ikka kas mobiil-ID või smart-ID.
Võtab siis teenindaja kõne vastu ja küsin siis oma küsimuse, et missugusest automaadist ma saaks ülekannet teha. Selle peale teatatakse, et selliseid makseautomaate pangal enam polegi ja et ma saan ju püsimaksete alla selle ülekande panna - minna internetipanka sisse (kas paroolikaardi, ID-kaardi, smart-ID või mobiil-IDega) ja siis teha endale püsimakse ja seejärel saan ma seda ülekannet automaadist teha. Selle peale siis lugesin teenindajale ette, miks ma kõiki neid teisi alternatiive kasutada ei saa ja et tegelikult tahtsin ma ainult teada, kus on, aga tänud, et sain vastuse sellele küsimusele - et minevikus on.
Siis tekkis mul juba sportlik hasart, et kas ma saan selle ülekande tehtud või mitte. Ega siis muud, kui ID-kaart kaasa ja pangakontorisse. Seisab seal siis ilus poiss, teretab ja küsib, et mida ma soovin. Mina siis, et paroolikaarti soovin. Tema, et milleks mulle see, kui see kaotatakse alates jaanuarist ära. Mina vastan talle selle peale, et näete, selline olukord - ID-kaardi sertifikaadid kehtetud, mobiiltelefon selline, et sellega ei saa mobiil-IDd kasutada, smart-IDst rääkimata ja automaadist ma ka ülekannet teha ei saa. Tema siis vaidleb, et mismõttes ei saa pangaautomaadist ülekannet teha - kui see on püsimaksete all, siis saate. Mina siis seletan talle, et kas see ei tundu tobe olukord, et selleks, et mingit ülekannet teha, pean ma enne pangakontorist läbi tulema (kuna ma elektroonilisi kanaleid pidi kuidagi oma kontole ligi ei saa) ja sõlmima püsikorralduse, et siis automaadis makse teha. Et minu jaoks ei ole selle variandi nimi "makseid saab pangaautomaadis teha", tema aga muudkui ajab oma rida, et ärgu ma öelgu, et makseid ei saa automaadis teha. Sain aru, et pole mõtet enam vaielda ja ütlesin siis, et mul on paroolikaarti vaja. Palus mul siis istuda ja oodata.
Istusin ja ootasin ja sain siis viimaks teenindaja juurde ja pidin talle pikalt seletama, miks mul ikkagi seda paroolikaarti vaja on. Lisaks tahtsin ka seda, et päevalimiit oleks suurem, kui 200.- euroraha. Selle peale tuli vastus, et see on tehniliselt võimatu - selle peale pidin jälle vaidlema hakkama, et ärgu tulgu mulle seletama, et see on tehniliselt võimatu, sest inimene, kes vähegi IT-süsteemidest midagi teab, teab ju ometi seda, et see tähendab lihtsalt ühe numbri kohale teise numbri kirjutamist - ja siis tõmbasin selle vaidlusteema ise maha, öeldes, et see, et teenindajal selleks õigusi pole, ei tähenda, et seda tehniliselt teha ei saa. Sain siis oma paroolikaardi kätte ja hakkasin ennast kontoris oleva arvuti juurde seadma.
Ilusad poisid (selleks hetkeks oli ühele ilusale poisile lisandunud veel teinegi) tahtsid mulle kena päeva soovida, aga ma siis ütlesin, et ma ei lähe veel kuhugi. Seadsin ennast siis arvuti taha ja sain vajaliku tehingu suhteliselt kiiresti tehtud. Pakkisin oma asjad kokku ja siis soovisin ilusatele poistele kena päeva.
Ja kogu selle asja peale mõtlesin, et küll mul ikka veab - kogu see ID-kaardi teema, kuigi distantseerisin ennast sellest juba nädal enne paanikat, on ikkagi mulle meeletult kogemusi-elamusi pakkunud (kuigi jah, mul ei ole olnud magamata öid, nagu paljudel inimestel, mul nii suurt ja nii kiiret vajadust polnud). Ja ilma selle kõigeta ma polekski teada saanud, et minu kodupank on kontoritesse "tööle" pannud ilusad poisid, kelle ülesandeks on kliente teretada, nende käest küsida, mis teema on, neid istuma juhatada ja siis teenindajate käest küsimas käia, kas teenindajad on vabad ja seejärel kliente nende juurde suunata ja pärast klientidele kena päeva soovida. See oli minu jaoks kogu selle protsessi juures selline hetk, mil ma sain aru, et maailm on ikka väga jaburaks kätte läinud! Kuidas saaksid mulle tuttavad töötud inimesed sellistele töökohtadele?
Ja üks huvitav küsimus tuli mul veel üles - sel kuul on ootamas ühe arve tasumine, mis kuidagi ei mahu selle 200-eurose päevalimiidi sisse ja juba sain küsida ka selle küsimuse, et kas on võimalik selle arve eest tasuda sularahas - vastus oli üllataval kombel isegi jaatav. Vaat seesugused lood ja laulud siis. Aga, praegu on see ID-kaardi teema minu jaoks ikka veel õhus, eks paistab, mis siis saama hakkab, kui ma ühel hetkel sertifikaate uuendama hakkan.
Tellimine:
Postitused (Atom)