Tuleb teha üks pisikene paus

Jah, nüüd on siis käes see hetk, kui siinsed kirjutised jõuavad Sinuni, armas lugeja, ajalise nihkega. Homme hommikul pakin "kohvrid", panen jalga "reisisaapad" ning lähen "maailma" rändama - see maailm pole küll teab mis suur ja tundmatu paik, aga siiski ka tuttavas kohas võid avastada uusi ja põnevaid kohti.

Vahvat sügise jätku ja peatsete uute kohtumisteni novembris, siis juba rohkete reisimuljete kaudu!

ABBA muusika kontsert

Enne veel, kui kontsert alata sai, lasti saalis olnud inimestel hüpnotiseerivalt vilkuvate tulukeste valguses saabuvaks esituseks valmistuda. Ja siis tulidki Mihkel Mattisen klaveri, keelpilliorkester ning ansambel oma pillide taha ja kontsert saigi alati popurriiga ABBA lugudest.

Edasi tuli aga kohe kurb uudis (vähemalt minu jaoks) - et Ivo Linna ei esine, kuna ta hääl ainult kähisevat (sooviks siinkohal Iff'ile head paranemist ja hääle taastamist). Meel läks kurvaks. Kuid, nagu hiljem selgus, oli kontsert vaatamist-kuulamist väärt ka ilma meie vanameistrita.

Minu jaoks oli positiivseks üllatuseks Dave Benton, kelle esinemiste külastamisele pole ma siiani veel kunagi mõelnud, kuid kuulanud ära tema esitatud lood antud ülesastumisel, mõtlesin, et päris huvitav oleks teda ka mõni teine kord kuulama minna - hea hääl ja mõnus tämber, lisaks veel lavaline sarm on need koostisosad, mis mind sellisele mõttele viisid.

Päris hästi hakkas silma ka Ines, kelle hääles oli (mulle üllatuseks) piisavalt jõudu, et orkestrist üle kosta ning ka lavapartneritest eristuda. Samuti suutis Mihkel Mattisen täiesti hästi laulda - võrreldes sellega, kuidas ta laulis siis, kui ma teda viimati Jam'iga esinemas kuulsin.

Õhtu vaieldamatuteks lemmikuteks (vähemalt minu jaoks) olid aga Koit Toome, Kaire Vilgats ja Dagmar Oja - kõik kolm nautisid täiel määral oma esinemist ning võtsid igast noodist viimast nii artistlikkuse kui ka siira sooviga anda oma oluline panus kontserdi õnnestumisse. Jah, ma tean, et olen Koit Toome't siin juba teist korda sellel nädalal kiitmas, aga mis teha, kui mulle meeldib see, kui artistid teevad oma tööd rõõmu ja entusiasmiga ning lai naeratus näol.

Peitusemäng kuuga

Kas olete märganud, et viimastel külmadel öödel on kuu taevast vastu säramas. Minu aknast piilub ta sisse just siis, kui mul tekib tunne, et oleks aeg magama minna. Nii mängingi õhtuti kuuga peitust - kas suudan tema ja kardinaga sedasi toimetada, et kuukiired mulle otse silma ei paistaks ega segaks uinumist.

Tegelikult on hea, et peitusemäng toimub magamaminemise ajal - vahel on seda ka juhtunud suisa keset ööd, mil olen ennast avastanud prožektorivalguses magamas. Siis pole olnud vaja teha muud, kui üles ärgata, veidi oodata ning peagi olen saanud taas unne ujuma minna.

Cafe Akbana

Kui on olemas üks koht, mille kohta Sa alati tead, et Sind lahkelt vastu võetakse ja et Sa seal tõesti maitsvalt süüa saad, siis on kurb kuulda, et kaalutakse selle koha sulgemist, sest majanduslikult ei ole võimalik sellist äri enam ajada.

Just selline on praegu olukord Cafe Akbana'ga (vähemalt selle Tallinnas asuva osaga), kus mina olen alati väga maitsvalt süüa saanud. Menüüd lugedes võib ehk ära ehmatada, kui ei leia sealt tavapärast sealiha, kuid võin kindlalt väita, et lambaliha on seal suurepärase maitsega ning kanaroad mahlased. Iseäranis peaksid selle kohaga rahul olema inimesed, kes on ise Türgis käinud ja sealset maitsvat toitu proovinud, samuti ka need, kes teravaid elamusi otsivad - ka selleks on võimalus olemas.

Tantsud tähtedega

Ei pääse minagi mööda Eesti telemaastiku kõike populaarsemast saatest, milleks on "Tantsud tähtedega". Sel aastal olen minagi kuidagi sattunud seda vaatama, sest hoolimata saatejuhtidest ning arvututest reklaamipausidest olen ikka ja jälle leidnud pühapäevaõhtuti selle aja, et ennast tantsulainele seada.

Kuna ma käin päris tihti tantsimas ja ise tantsupõrandal olles jääb aeg-ajalt ikka silma, kuidas teised tantsivad, siis arvan ennast teadvat, kuidas hästi tantsitakse - ehk siis tegelikult on siinkohal tegemist minupoolse definitsiooniga sõnale "hästi". Mulle avaldab muljet, kui inimesed suudavad kontrollida oma keha ja samas sügavalt naudivad oma toimetamist tantsuplatsil. Selliseid inimesi vaatan imetluse ja hea meelega - silm puhkab ja süda tunneb rõõmu.

Kui nüüd tagasi minna tantsusaate juurde, siis enim on mulle kogu selle tsükli (mis seni on siis olnud kolm saadet pikk) jooksul muljet avaldanud Koit Toome. Tema juures meeldib mulle see, et ta võtab seda saadet just sellisena, nagu see saade olema peab (vähemalt minu arvates) - meelelahutusena. Ja nii ta esitab seal üht meelelahutuslikku rolli ega tee märkamagi, et ta peaks justkui tõsiselt väga hästi tantsud selgeks saama. Veel on mulle sümpaatse mulje jätnud Dag Hartelius oma südamliku ja siira sooviga midagi head teha.

Ehk siis selliste tantsusaateteemaliste mõtetega mõistan, et tegelikult pole minu hinnangutes midagi tegemist sellega, kuidas saate osalised tantsida oskavad, vaid pigem sellega, kuidas üks või teine täht olukorda suhtub ja ennast väljaspool tantsupõrandat üleval peab.

Naeru võlu

Maailm on palju ilusam, kui Su ümber on naervad ja naeratavad inimesed. Siis ununevad väiksemadki mured, siis lööb päike eredalt särama. Naerul on omadus võimenduda - Sinu naerust saab kellegi teise naer, kelle naerust siis Sina jälle osa saanuna tunned ennastki veel rohkem naeruvallas olevat.

Mulle meeldib, kui elus on nalja ja naeru. Mulle meeldib, kui inimesed tõesti südamest naeratavad. Mulle meeldib, kuidas naer muudab olemise kergemaks, suhtlemise lihtsamaks ja inimesed heatahtlikumaks.

Vahvat naermist ja naeratamist, sest teadagi - naer on terviseks!

Võitlus une ja uudishimu vahel

Kui olen sattunud põnevat raamatut lugema ja selle lõpuni on jäänud veel mõnekümned leheküljed ning õhtu kipub juba hiliseks minema, leian ennast võitlemas une ja uudishimu piiril - kuidagi ei raatsi raamatut lõpuni lugemata jätta, samas aga tikub uni silma nii rängalt, et laud on jube rasked ja uneliiv ei lase pilgul enam selgeks jääda. Sellise võitluse võidab enamasti uudishimu ja kui siis raamatu lõpplahendus on selgunud ning tagumine kaas sisu järel sulgunud, hakkavad peas keerlema raamatuga seotud mõtted ning uinumisega tekib raskusi, sest erutusest muutuvad meeled erksaks.

Rõõmus sügis

Täna ümbrust vaadeldes leidsin, et sügis on üks ütlemata rõõmus aastaaeg - vaatamata sellele, et taevas on enamasti hall, muudavad kolletuvad lehed sügise väga säravaks. Samamoodi mõtlesin ka seda, et kui kevadeti on looduses näha palju erinevaid rohelise toone, siis sügis rõõmustab erinevat tooni kollasega. Peale selle on mu meelest väga vahva see, kuidas erinevad sama liigi puud, mis kõrvuti kasvavad, on sügisele vastuminekul jõudnud erinevale kaugusele - ühel lehed veel rohelised, teisel aga juba kuldkollaselt vastu säramas. Rõõmsat sügise nautimist, kuniks puud oma rüüsid veel täielikult maha pole laotanud!

Ehk pole veel nii vana?

Vahel juhtub, et mõtled, et peaks midagi tegema ja kui oled ennast juba vajaliku tegevuse juurde teele seadnud, avastad, et meelest on läinud, mida teha vaja oli. Minu juhtub seda aeg-ajalt ikka ja siis mängin iseenda mäluga peitust - lähen lähtepositsioonile tagasi ja püüan meelde tuletada, mida teha mõtlesin. Hästi läheb siis, kui meenub, mida teha vaja oli. Halvemal juhul aga ei tule kuidagi meelde, milline oli tegutsemiskava. Kui asjad aga pole sellised, millest midagi väga olulist sõltuks, siis pole ju ka suurt lugu, kui nendega toimetamine edasi lükkub. Ehk siis teisisõnu püüan sellistes olukordades ennast lohutada, et vanadus pole veel täielikult kätte jõudnud, kui suudad olulised asjad meeles pidada ja mitte väga oluliste meeldetuletamine pikema pingutuse peale õnnestub.

Uute uudiste ootuses

Millele kuluvad Sinu päevad? Pean silmas selliseid päevi, kus oled arvuti taha naelutatud. Kas leiad aega ka uudisteportaale külastada? Mul tekib päevas umbes kolmel-neljal korral võimalus-vajadus järele vaadata, kas eelmisest uudisteülevaatest alates on mingeid muutusi toimunud. Enamasti lõpeb selline uudisteotsing tõdemusega, et midagi põrutavat pole vahepeal juhtunud. Kuid siiski leian ennast taas lahti kerimas uudistelehekülgi, endal hinges uute uudiste ootusärevus.

Liiklusest, äraleierdatud teema

Sattusin täna lugema artiklit, kus ajakirjanik oli Tallinn-Tartu maanteel teinud eksperimenti, püüdes sõita suurima lubatud sõidukiirusega. Õnneks suutis ta selle katse edukalt lõpuni viia, kuigi teravaid elamusi koges ta eksperimendi käigus mitmeid.

Samuti lugesin artikli juures olnud kommentaare - peamiselt olid need teemal, kuidas liikluseeskirju järgiv inimene on teistel jalus ja kuidas tema pärast tekivad liiklusohtlikud olukorrad, sest temast (so liikluseeskirja järgijast) peab ju tingimata mööda sõitma.

Mina olen maanteel (samamoodi ka linnas) tavaliselt selliseks piduriks - st järgin märke ja sean oma sõidukiiruse siis selle järgi. Loomulikult tekib vahel situatsioone, kus tunnen, et enese naha (ja auto) päästmiseks pean oma seadusekuulekust reguleerima üle seaduse lubatud piiri. Kui ma sellise reguleerumisega suudan lahendada ohtliku olukorra ja kellelegi teisele ohtu ei tekita, siis on tulemus ju hea. Hinges aga loodan, et selliseid olukordi vähem esineks.

Kui enamasti ei lase ma ennast häirida sellest, mis ümberringi toimub - st kui on olemas neid, kes on valmis riskima ega hooli sellest, et ilma närve raiskamata ühest kohast teise suuda sõita - siis vahel teeb ikka närvi mustaks küll, kui hoolimatud on inimesed. Aga peamine on kulgeda autoga rahulikult lubatu piires ning mitte lasta ennast kaasa kiskuda üldiselt võidusõitmisest.

Vaprat vastupidamist teilegi igapäevases liikluskeerises!

Energiakeskus

Kuna eelmine kord Energiakeskuses käies oli sealne kollektsioon suhteliselt kesine, siis oli mul kerge kahtlus hinges, et kas nad vahepeal oma toimetamistega edasi jõudnud on. Aga kahtlus hajus kohe, kui sai üle ukseläve astutud - eksponaate vanas elektrijaama hoones jätkus küll ja veel.

Kui on üks koht, kus lapsed saavad peaaegu kõike ise järgi proovida (mõnda eksponaati saab vaadata vaid kohalike juhendajate käe all), siis Energiakeskus on just see koht. Pole kedagi keelamas, pole vaja karta, et midagi katki läheks. Mürgeldamiseks ja avastamiseks on kõik järeleproovitavad näidised välja pandud. Nii võib näiteks ise rattaga sõites elektrit toota ja lambi, raadio ning televiisori tööle rakendada, samuti võib lamada naeltel ilma, et valus hakkaks. Kõik kolm korrust katsetamiseks väljapandut ootab ainult avastamist ja imestamist.

John Steinbeck "Karbitänav"

Ma olen pealiskaudne inimene - vähemalt selles osas, mis puudutab raamatute valikut. Muidugi ei vali ma raamatuid selle järgi kui säravad ja kutsuvad on nende kaaned (riiulis oleva raamatute puhul pole neid nähagi, sest raamatut saad sel juhul hinnata vaid selja järgi). Oma valikukriteeriumi selgitamine läheb mul küll keeruliseks - valin raamatuid nende kujunduse järgi. Ehk siis on kirjastused minu eest ära teinud selle töö, mida peaksin muidu ehk ise tegema - st mingi kindla "sarja" raamatud on kindla kujundusega ja selle järgi siis valin ka lugemisvara. Esmalt aga tuleb sobiv "sari" valida ja see käib katse-eksituse meetodil - lased pilguga üle riiulite, loed pealkirju ja mõtled, kas see võiks huvitav raamat olla või mitte. Kui siis valitud raamat osutub heaks, võtad julgelt kätte järgmise samasuguse kujundusega raamatu - enamasti on see kindla peale minek, kuigi vahel eksib sisse ka erandeid.

John Steinbeck'i "Karbitänav" on üks järjekordne raamat ühest sarjast, mille puhtalt kujunduse järgi välja valisin. Seekord ei vedanud "sarjateadlikkus" mind alt. Kuigi raamat kirjeldab ühte lõiku ühe Ameerika väikelinna ühe tänava elust, mis iseenesest võib tunduda igava ja hallina, annab see siiski piisavalt hästi edasi inimesi ja nende suhteid ümbritsevasse, väljendades ühtede leidlikkust ja omakasupüüdmatust, samas aga ka teiste kasuahnust, kuid peamiselt näidates väikese tsivilisatsiooni poolenisti sunniviisilist sõltuvust üksteisest. Kirjaniku fantaasiast annavad tunnistust katlasse ehitatud eluasemed ning ühe peategelase poolt tellitav õllepiimakokteil - oled Sina kunagi mõelnud selle peale, mis maitse võiks sellisel joogil olla või ehk oled juba järgigi proovinud. Raamat kõigutab eelarvamusi, sest kirjeldab suurepäraselt, kuidas täieliku katastroofi taga on tegelikult inimeste üllaimad ideed ja parimad soovid. Ja mis peamine, raamat sisendab usku inimestesse.

Mõjus tegur

Täna lõunastamiseks kohta valides hakkasin mõtlema selle peale, mis mõjusaks teguriks otsustamaks, kuhu keha kinnitama minnakse. Arvestades Eestis valitsevat tööjõupuudust on minu peamiseks eelistuseks muutunud sellised kohad, kus ma ei pea järjekorras ootama ega seeläbi oma aega raiskama. Seda enam mõistate minu soovi eemale hoida praegustest kaubandusvõrgu hulluksminemise päevadest, sest leian oma ajaga ka mõistlikumat peale hakata, kui seda kusagil närviliselt oodata.

FMX Show

Õhk on heitgaasidest paks, saalist kostuvad kõrvulukustavad kaasaelamishelid, adrenaliin tulvab veresoontes ringi - niimoodi võiks kirjeldada FMX Show'd, mis toimus Saku Suurhallis. Mõte, et võiks midagi sellist vaatama minna, tekkis mul televiisorist Red Bull X-Fighters'it, kus motomehed suurepäraseid trikke tegid, vaadates.

Ka Tallinnas antud "etendus" oli tõeliselt kaasahaarav - suurepärased mängud inimkeha, mootorratta ja õhuga. Võib vaid arvata, millised peavad olema need treeningud ja milline peab olema see pühendumus, et jõuda sellise tulemuseni - jätta pealtvaatajaile mulje, et kõik on imelihtne ning õhk suudabki kanda nii mootorratturit kui ka mootorratast ilma suurema pingutuseta.

Kui esmapilgul Saku Suurhalli astudes võis jääda mulje, et üritus kipub lahjavõitu olema, sest areenil oli ruumi vaid ühe hüppe jaoks, siis ürituse käigus ilmnes tõsiasi, et ka ühe hüppe ning suurepäraste trikiratturitega saab toimuda midagi erakordset.

Trikiratturid väärisid igati artistideks nimetamist - lisaks sellele, et nad hüppeid täieliku filigraansusega sooritasid, oskasid nad ka kohal olnud publiku jäägitult toimuvasse haarata. Kui esmalt sooritati hüppeid ühe kaupa, siis lõpetati korralike 4-5 ratta rongidega, kus iga hüppaja isemoodi mootorrattavõimlemisharjutusi tegi - alates ratta seljas lendamisest ja lõpetades saltoga. Lihtsalt hämmastav oli vaadata, milleks on inimesed võimelised.

Kahevahel

Kui jõuab kätte aeg, mil õhutemperatuur hakkab näitama miinuskraade, leian ennast arutlemas teemal, kas oleks juba õige aeg autole talverehvid alla panna. Ühelt poolt mõistan, et enda jaoks kõige kindlam variant oleks rehvitöökojast läbi astumine ning vajalike toimingute tegemine juba pärast seda päeva, kui talverehvidega sõitmine lubatud on. Teisest küljest jälle paneb ilmaennustus sellise tegevuse mõttekuses kahtlema - kui ei ole lund ega jääd (just seesugune kipub Eesti talv enamasti olema), siis klõbistad naeltega niigi pudedaks kippuval asfaldil.

Kahevahel olek kestab seni, kuni (kas vabatahtlikult või ilmast tingituna) olen sunnitud otsustama rehvivahetuse kasuks. Senikaua aga muudkui kaalutlen, kuidas toimima peaks.

"Georg"

Georg Otsaga olen kokku puutunud vaid läbi tema muusika, läbi nende lugude, mida teised jutustanud on. Nüüd siis läksin sellest legendaarsest Eesti lauljast pajatatud lugu ka kinno vaatama.

Linateos "Georg" andis Georg Otsa teise abikaasa vaate suurmehe elule. Tunnistan, et selline vaade minule ei istunud, selline vaade jättis filmile kibeda maigu suhu. Olen sellele ka varem mõelnud - kuidas suudab inimene, kes on seesmiselt katki, anda nii palju kõigile teistele.

"Georg" tõi minus esile kurvastuse - saalist väljudes oli tihke nutt kurgus kinni, sest tõeliselt kahju hakkas inimesest, kelle elust suurem osa kulus oma abikaasaga kaklemise peale. Heameel oli mul selle üle, et ta lõpuks siiski (vähemalt filmis nähtu põhjal) oma õnne leidis. Samuti tekitas minus kurba meelt filmis väljapakutud vastasseis vanemate ja nende ootustega - loodeti Georg Otsast inseneri saada, kui tegelikult oli temas olemas artist kõige paremas mõttes.

Kui nüüd aga minna osatäitmiste juurde, siis mõjus veenvaimalt Marko Matvere Georg Otsa rollis - andes edasi baritoni sisemist valu ning väljendades ilmset piinlikkust abikaasa tekitatud stseenide pärast. Ka välisnäitlejad Anastasia Makejeva ning Renars Kaupers said hästi hakkama, kuigi arusaamatuks jäi, miks polnud Eesti näitlejaid võetud filmi osi esitama. Kui nüüd natuke pikemalt arutleda, siis võis põhjuseks olla eestlaste karge natuur. Samas aga oleks kindlasti olnud võimalik leida ka selliseid artiste, kes mustlasvere keemist oleksid olnud võimelised veenvalt esitama või õrna tantsijahinge eluvõitlustes hakkamasaamist demonstreerima. Mind eriti ei häirinud dublaaži tõttu tekkinud miimikavead, kuid näiteks Georg Otsa sõbra Ceasar'ina üles astunud Renars Kaupers mõjus mõnel hetkel liiga labiilsena.

Filmi ülesehituse seisukohalt meeldisid üleminekud arhiivikaadrite ja lavastatud stseenide vahel. Samas aga oli üldine lugu pinnapealne ning rääkis peamiselt Georg Otsa eraelust. Kuigi on mõistetav, et ajad, mil suurem osa filmi tegevusest toimus, olid segased, muutus veidi häirivaks, et ei suudetud rangelt kinni pidada (minu arvates) ajastutruudest vormides - küll sai eestipärasest Georgist inglisepärane George jms.

Filmi kokkuvõtteks polegi midagi suurt öelda - kui on soov Georg Otsast midagi teada saada ja head muusikat nautida, siis sellise soovi rahuldamiseks sobib film küll, kui aga kinoelamust otsima minna, siis jääb linateos veidi nõrgaks.

Läksime rappa

Sügisel, peale pikka puhkuseperioodi, kipub sedasi olema, et sammud kisuvad rappa. Selleks, et rappa minna, peab valima ilusa päeva, sest vihmase ja uduse ilmaga kipub raba trööstitu välja paistma.

Mulle meeldib sügiseti käia Viru rabas ja pikalt ette planeerides saigi sel nädalavahetusel rappa mindud. Seekordse külastuse ajal ei olnud sügav sügis veel rabamaastikust üle käinud, kuid rabajärved oma sileda pinna ja selge veega tõmbasid päikeselise ilma toel mind täielikult enda lummusesse. Ning milline vaikus, milline värske õhk! Tuleb vaid võtta see aeg ja end rappa vedada.

Sõltlane, jätkuvalt

Kui mõtlesin enda ja tantsu seose peale, siis tundus, justkui oleksin sellest juba varem kirjutanud - siinseid märkmeid üle vaadates avastasingi, et jah, see teema on kirja pandud juba märtsis. Aga nüüdki, veidi teise situatsiooni peale mõeldes, leian, et sõltuvus on endiselt olemas. Jalg tatsub ikka kaasa, kui kusagilt kuulen muusikat, mis tantsima kisuks ja nii mõtlen, et ka (tantsu-) vabal nädalavahetusel peaks leidma võimaluse ennast rütmil kaasa haarata ning muusikal endast läbi minna.

/Tants kestab veel, tants kestab veel.../

Laulud poliitikutega

Kui Eesti telemaastikul on populaarne saatesari "Tantsud tähtedega", siis "Svingiduettide" kontserdi võiks kokku võtta pealkirja "Laulud poliitikutega" alla. Tuntud lauljate kõrval astusid üles ka erinevad poliitikud - nii noored kui ka vanad.

Kõige paremini sai oma ootamatu rolliga hakkama Margus Tsahkna - kui "Noorkuul" peaks tekkima vajadus enda koosseisu täiendamiseks, siis see noormees sobiks täienduseks küll. Lisaks kiskus Margus Tsahkna duett Koit Toomega, kes praegusel hetkel valmistub "Tantsud tähtedega" saateks, lausa jalakeerutamiseks. Samamoodi tantsuline oli ka Kaire Vilgatsi ja Heljo Pikhofi esitatud "Tagametsa tango", mille ajal rahva seast meesterahvaid lavale kutsuti. Positiivseks üllatuseks oli ka Enn Eesmaa.

Kui nüüd aga elukutseliste muusikute juurde tagasi minna, siis nende esimestest pääsesid esile särtsakad ja väikese viguriga duetid - parimaks näiteks Susan Lilleväli ja Lauri Liivi esitatud mõnusalt intrigeeriv "Anything you can do, I can do better". Kui üldiselt oli lauljate vokaalne tase kõrge, siis veidi tekitas kõhklusi Lenna Kuurmaa esimene etteaste, sest ta hääl tundus sel hetkel veidi nõrgavõitu olevat. Kuid pärast tema poolt esitatud "Fever'i" ärakuulamist mõistsin, miks teda kiidetakse - ta hääles on piisavalt jõudu ja värvikust.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kontserdi näol oli tegemist vaid hetke kestva meele lahutamisega - saalis olles valdas rahulolu, kuid mingit sügavamat jälge sellest hinge ei jäänud.

Mõnusad sügisõhtud

Kui väljas ulub tuul ja vihma sabistab aknalauale, siis toas mõnusalt soojas olles mõtlen, et on ikka need sügisõhtud mõnusad - saad ära külma, märja ja tuule käest, et olla kuivas ja soojas. Panen küünla põlema, mõne hea plaadi mängima ning haaran raamatu järele - idülliline iseendaga olemine keset loodusjõudude märatsemist.

Jõulukingid

Ma olen laisk inimene, ma olen väga laisk inimene. Ja selleks, et laisk olla, teen asjad kiiresti ja varakult ära. Suure laiskuse tõttu juhtus siis sel aastal sedasi, et juba oktoobri alguses on mul olemas suurem osa jõulukinkidest. Seda kõike siis vaid selleks, et üleüldise ostuhulluse ajal saaksin kaubanduskeskustest rahulikult eemale hoida ja teistmoodi oma aega sisustada.

Kus see komöödia on?

Filme liigitatakse ikka selle järgi, milline on nende sisu - kas on tegemist märuli või õudusfilmiga, kas ootab ees komöödia või melodraama. Minu kogemuse põhjal on kõige raskemini defineeritav komöödiafilm - sõna "defineeritav" pole siinkohal päris õige, pigem peaks kasutama sõna "tunnetatav". Probleem seisneb selles, et inimeste huumorimeel on erinev - st mis ühe jaoks on naljakas, see paneb teise õlgu kehitama või lausa kurvastama.

Üheks selliseks filmiks, mille naljadest minul aru ei õnnestunud saada, on viimati nähtud "Ettekandja". Nädalavahetuse meelelahutuseks sai valitud film, mille juures erilist mõttetööd arendama ei peaks. Linateos oli vaadatav, kuid komöödiast oli asi minu arvates väga kaugel - kuidas saab naljakaks pidada seda, kui üks inimene terroriseerib teist inimest ning sunnib teda elama vaid enda poolt soovitud kava järgi, vürtsitades arvukat vaimset vägivalda füüsilise vägivalla vahepaladega.

Kaelustuvi

Kui seda lindu tänaval nägin, siis tuli esimesena pähe mõte - kaelustuvi. Mõtlesin, et ei tea, kas ma lihtsalt mõtlen selle välja või on selline liik ka tegelikult olemas. Muidugi pidin selle kohe välja uurima ja mis selgus - ongi olemas selline liik, nagu kaelustuvi. Kuid see tuvi, kes minu arvates oli kodutuvi, sai ekslikult liigitatud seetõttu, et tal oli kaelus kaelas - algul vaatasin, et ta on endale kusagilt apelsinikoore sulgedesse saanud, kuid tuvi veidi teise nurga alt silmitsedes avastasin, et tuvi on endale hoopis saiakoore ümber kaela ajanud ning niimoodi ta selle saiakraega ringi käiski. Aga milline praktiline lahendus - kõht läheb tühjaks ja toidu kättesaamiseks tuleb vaid natuke pead keerata ning ongi toit kohe saadaval.

Sara Mitra ja trio Kirby-Remmel-Ruben

Selline oli siis "Sügisjazzi" esinejate koosseis, kes mulle kirjelduse järgi silma hakkas. Valik osutus päris huvitavaks, sest pakutud muusika oli just selline, nagu mina seda näha sooviks - põhiliseks välimäärajaks on rütm. Pakutud lugudes oli seda piisavas koguses. Sara Mitra oma sensuaalse häälega mõjus No99 Jazziklubis väga hästi - hämaras õhkkonnas mahedalt heliseva häälega lauldes. Vahel tekitas ta juhuslike helidega suurepärase laulu - et analoogiat leida, tuleb näitena tuua kunstnikku, kes justkui juhuslikult on lõuendile vedanud jooni, millest viimaks ühtne kujund välja koorub. Erilise varjundi andis (originaal)lugudele ka see, et loo ette rääkis autor meeleolust, tundest ja mõttest, milles lugu loodud sai.

Muusikaelamusele aitas kaasa ka suurepärane muusikutetrio - Paul Kirby klaveril, Taavo Remmel kontrabassil ning Tanel Ruben trummidel. Kuigi muusikaline tase oli ühtlaselt kõrge, hakkas siiski enim silma Taavo Remmel, kelle käes sai kontrabassist vahel ka viiul - taaskord asi, mis mulle meeldib - pilli piiri tunnetamine.

Seega igati mõnus kontserdielamus sooja sügisõhtusse. Praegu Sara Mitra MySpace'ist näidislugusid kuulates pean taaskord tõdema, et elav esitus on parim - nende lugude peale, mis MySpace'is üleval on, oleksin ilmselt kontserdile minemata jätnud ja niimoodi muusikanaudingust ilma jäänud.

Tead, lasteöö!

Mulle meeldib sõnadega mängida. Selle kirjutise pealkiri on jälle üks seesugune sõnamäng. Nii lihtsalt, nagu pealkirjas näha, võib ümber sõnastada reedel toimunud "Teadlaste Öö". Üritus iseenesest oli suunatud kõigile teadushuvilistele, kuid enamasti olid kohal ikkagi lapsed. Ma arvan, et ka täiskasvanud, kes üritusel osalesid, tundsid endas ära lapse - võimalus hasartselt käsi külge panna või vaimustunult tehtavat uudistada tõi (vähemalt minus) esile lapseliku avastamis- ja äratundmisrõõmu.

KuMus toimunud üritused kandsid alapealkirja "Teadlased ja teaduse kunst". Selle raames näidati erinevaid keemia- ja füüsikakatseid (nt erineva tihedusega ainete kihiti klaasi valamine, sädeme tekitamine, "tuule" demonstreerimine ja külmas asjade kokkutõmbumine), "lennati" (arvutiprogrammi Starry Night Enthusiast" abil) tähistaevas ning joonistati KuMu seinale lasergrafitit. Mulle meeldisid aga enim Energiakeskuse interaktiivsed helieksponaadid, mis tõeliselt vahvaid elamusi pakkusid.

Kui keegi arvab, et teadus on igav, siis selline üritus lükkab mõtte haigutamapanevast teadusest kiiresti ümber - ilma, et ise pikemalt mõelnud oleks, avastad ennast vaimustumas ümberringi toimuvast.