Sõnad mu peas

Ma ei saa neid sõnu oma peast välja (huupi visatud repliik muu jutu sees, millest ei peaks tegelikult hoolima). Tahaks, aga kuidagi ei saa. Ja kuidagi kahe vahel olen. Sõnad tulid sealt, kust peaks alati tõde tulema (vähemalt selline on minu arvamus). Samas ei saa ma aru, miks peaks keegi üldse selliseid sõnu välja ütlema. Iseäranis kellelegi kolmandale (ja siis see kolmas neid neljandale edasi andma). Küsitav on ka see, miks peaks üldse keegi sellise seisukohaga välja tulema või sellel teemal midagi arvama. Aga inimesed on ju erinevad - kui minu jaoks tundub see kummaline olevat, siis ehk kellegi teise jaoks on see täiesti loomulik ja iseenesestmõistetav.

Koer on aga maetud selle kivi alla, kus on nende sõnade mõju. Ehk siis ühest küljest saan ma aru, miks ja kuidas, aga teisest küljest ei taipa ma midagi, sest teod ja sõnad omavahel kokku ei lähe. Eks sellegi puhul on jälle olukord samamoodi, nagu alati - aeg annab arutust (antud juhul siis kustutab need sõnad mu peast).

Piiramatud võimalused

See, et Sa inimest ei tunne ega tea tema mõttemaailmast suurt midagi, annab piiramatud võimalused tema tegude ja sõnade tõlgendamiseks. Kõik sõltub siinkohal Su enda vaatenurgast inimesele - kui see on positiivne, siis näed inimese igas teos ainult head, kui aga miskipärast inimesse negatiivselt suhestud (enamasti peab sel juhul küll antud inimesega suhtlemisel olema mingi halb kogemus), siis kipud ikka halba nägema. Aga piiramatud võimalused on mõlemal juhul. Vahel oleks päris huvitav kõrvuti panna need mõtted, mida inimene ise mõelnud on, ja need mõtted, mida kõrvalseisja teisele inimesele omistanud on. See võiks päris põnev võrdlusmaterjal olla. Enamasti aga ei saa me kunagi teada, mida teine inimene parajasti mõtles või miks ta just sedamoodi toimetas.

Inspiratsiooniallikad

Kuidas on nõnda, et mõni inimene on lõppematu inspiratsiooniallikas? Temas on alati olemas see, mis paneb mõtlema ja arutlema, leidma ja avastama. Kõik ta teod kutsuvad esile mingisuguse emotsiooni, sügavama mõtte otsimise vajaduse. Ikka ja jälle, isegi siis, kui pole seda inimest kaua näinud, leiad ennast tema peale mõtlemast ning igasugused huvitavad mõtted tekivad peas justkui iseenesest.

Kas võib siin olla määravaks see, et selle inimese jaoks oleme ennast avanud ja tema on see, kellel laseme ennast mõjutada, juhtida, suunata? Sellise avatuse peale tekib meie sisemine vastureaktsioon ja nõnda leiame ennast peagi taas inspiratsioonilainelt?

Üks tund oli jäänud veel aega

Ma ei tea, kas see lõpeb nüüd kopsupõletiku või mõne teise külmetushaigusega. Ma ei tea, sest praegu ei saa veel aru. Aga tean, et hambad hakkasid poolmärjana õues oodates plagisema küll. Oleks teadnud, et üks tund oli jäänud veel aega (peas leidsin kummitamas read Jaan Tätte juuniori laulust "Üks tund"), oleks ikka sisse astunud, sooja joogi võtnud ning ehk midagi hamba allagi haaranud.

Kuid asi oli ootamist väärt - nüüd on mul olemas "õige" versioon, mitte see ilustatud lugu, mille ühe hiljaaegu rõõmustatud plaadi pealt leidsin. Tulgu siis kopsupõletik või lihtsalt nohu-köha, ongi rohkem aega süveneda.

Rõõmsate inimeste keskel

Mäletan oma emotsiooni eelmisest suvest, kui sattusin juhuste kokkulangemise tõttu punk-kontserdile. See oli sügavalt positiivne. Nüüd siis läksin selge sihiga silme ees samalaadsele üritusele, kuigi The Belka väidetavalt pole mingi punkansambel.

Kui veel kohale sõites olin ma veidi kahtlevas tujus, kas ikka on nii hea mõte tundmatus kohas vette hüpata, siis kontserti oodates sain juba aru, et otsus oli õige. Kuigi kontserdi algul hakkas taevast täie hooga vihma krae vahele kallama, ei lasknud keegi ennast sellest häirida ning kõik kohaletulnud olid rõõmsad ja vabad. Päris mõnus oli taaskord sellises seltskonnas olla, kus inimesed on üksteise vastu hoolivad ja naudivad täiest südamest seda, mida muusikutel parajasti pakkuda, laskmata ennast hetkekski häirida üldisest märjast olekust.

Ja kontsert oli kohaleminemist väärt - teravaid sõnumeid sekka romantiliste toonidega! Siia juurde loomulikult ka see tunne, et kusagil minu sees üks väike punkar ikka pesitseb - enamasti hoiab ta ennast varjul, aga mõnikord annab selgesti märku, et ta olemas on.

On siis vaja?

Jälle ei suutnud ma oma suud pidada. Kaks vana sõpra said kokku ja vestlesid omavahel. Mina muidugi pidin ka repliigi vahele lükkama.

Kohtumised lemmikutega kipuvad ikka täiesti üle käte minema. Seekordseks üllatatavaks oli Belka - polnud teist kunagi enne ihusilmaga näinudki ja nüüd, kohe esimeste hetkedega, vaja vestlusesse astuda, mis oli sama sisukas nagu kõik viimase aja kohtumised lemmikutega.

Tekib vahel tahtmine, et oleks kõrval keegi, kes selliseid olukordi ära hoiaks. Aga ei ole kedagi, kes selle raske rolli enda kanda võtaks ja nii tulebki jälle pead vastu seina peksta ning imestada, kustkohast küll selline käitumine alguse saab.

Kui on...

... õnn õue peal, ega siis langevat tähte näha saa.

Millise muu mõttega saaksin ennast lohutada, kui on tähtede langemise aeg ja mulle pole seniajani veel sellist juhust ette sattunud, et oleksin ise võinud mõne tähe sähvatusena allasadamist näha?

Silmanurgas põnev uudis

Purjetasin parajasti internetis erinevate lehekülgede vahel, kui märkasin silmanurgas midagi põnevat. Olin just lehekülge vahetanud, kui selle vilksatuse peale pidin eelmisele lehele tagasi minema. Ja mis ma sealt siis leidsin? Selle, et üks mu viimase aja lemmikautoreid on uue plaadiga valmis saanud ja veel sel nädalal toimub selle esitluskontsert. Ahvatlus missugune, millele vastu panna on raske. Aga kas peakski? Niikuinii ju praegu mingeid targemaid plaane pole - võtaks siis ehk selle aja ja käiks plaadiesitlusel ära? Päris põnev olukord igal juhul.

Et olla osaline

Milleks peab telerist tulevaid saateid vaatama? Aga eks ikka selleks, et saaksid teiste inimestega nende teemal vestlust arendada. Viimasel ajal olen teleri vaatamises nii nõrgaks jäänud, et arvatavasti tunnen ennast peagi heidikuna - inimesena, kes ei tea midagi sellest, mis ümberringi toimub. Sellest, et teleri vaatamine on oluline osa elust, olen aru saanud juba sellest ajast alates, kui ma ETVd ei näe - kõik millegipärast eeldavad, et see kuulub inimese põhiõiguste hulka, ja on üsna üllatunud, kui teatan, et ma tõesti ei tea, kuidas läheb "Pehmetel ja karvastel", ja ma pole üldse kursis sellega, mis "Pealtnägijas" näidati. Õnneks on aga ETVga see hea asi, et neil on suurepärane arhiiv, kuhu kõik nende oma saated maanduvad ja sealt on võimalik näha kõike olulist, mis vaatamist väärib, just siis, kui soovi on.

Ja eks saab osaliseks ka siis, kui ise pole saateid näinud - siis saad teisel jutustada lasta ja talle asjakohaseid küsimusi esitada.

Igal asjal on oma hea külg

Endale tennisereketiga otsa ette virutades tõdesin rõõmsalt, et vaatamata meeletule valule, mis suisa pisarad silma tõi, läks mul siiski hästi, et endale reketiga vastu silma ei löönud. Igal asjal on ikka oma hea külg ka ja asja tulebki alati sellises valguses näha.

Igal nädalal ise kuulsus

Nii tore, et Eestis käivad maailmakuulsused, siis vähemalt on, millest ajalehest lugeda. Muidu oleksid leheveerud ju täis vaid igavaid kohalikke uudiseid, aga nüüd on võimalik lugeda lugusid alates sellest, kuidas ja millal keegi lennujaama saabus, kuni selleni, mida keegi sõi või ütles või kus keegi käis. Uudist annab ikka igast asjast teha. Tore, et on selline meelelahutus.

Kas millalgi saabub ka küllastus? Kas millalgi tuleb piir ette, et enam sedalaadi uudiseid ei produtseerita? Või see ongi nüüd ja edaspidi täpselt nii, et kui mõni vähegi kuulsam inimene on jala Eestisse tõstab, siis kogu Eesti ajakirjandus on täis vaid temale pühendatud "nupukesi" - artikliteks neid asju vist nimetada ei saa?

Suhtlemise teravus

Kas olete vahel tähele pannud, kuidas head sõbrad üksteist tögavad, üksteist nöögivad? Kas olete ehk ise vahel olnud selline hea sõber, kes oma sõbraga selliselt ümber käib? Mul on olnud võimalust nii kõrvalt näha kui ka ise läbi teha selliseid teravaid olukordi. Nende võlu on see, et kõik on mäng ja sellist suhtlusmaneeri saavad kasutada vaid need, kes üksteise seltskonnas ennast turvaliselt tunnevad ning teavad suurepäraselt, et teine pool kindlasti aru saab, et tegemist on vaid mänguga ja mõnusa meelelahutusega, kus käib üksteise sõbralik nügimine. Kui aga suhted pole veel arenenud nii kaugele, et vastastikused piirid välja selgitatud oleks, siis toimub kompamine ja teravustega riskida ei saa, sest pole kindel, kuidas teine pool reageerib.

Silmailu

Vahel jääb silm kellegi peal pidama ja tunnen, et see, mida ma parajasti näen, on silmailu. See on päris mõnus tunne, kui taban, et midagi ilusat on silma alla sattunud ja võib täiesti häirimatult nautida seda ilu. Rõõmustamiseks ja heaks tujuks piisab mõnikord ainult vaatamisestki.

Ülo Vinteri muusika kontsert

See oli väga ilus ja mõnus elamus. Teadsin ennegi, et Ülo Vinter suurepäraseid viise loonud on, aga osad esitatud palad olid minu jaoks üllatavad, sest ei suutnud neid kuidagi Ülo Vinteriga seostada. Kontserdi naelaks oli Tanel Padari ja Hanna-Liina Võsa "Kessu ja Tripi laul" - selles oli sellist särtsu ja huumorit, et kõik said kenasti näod naerule ja kõhulihased treenitud. Pisara tõi silma "Põhjamaa", mida rahvas püstijalu ühel häälel kaasa laulis - harras tunne tuli südamesse.

Üllatus-üllatus

Külastades eile Ülo Vinteri 85. sünniaastapäevale pühendatud kontserti Käsmus, leidsin taaskord tee "Nõiaeluni". Jah, ma polnudki seda juba nii kaua kuulnud... Tegelikult ootasin huviga, kui palju siis minule teadaolev versioon erineb originaalist. Selles osas üllatust ei toimunud - erinevus polnudki teab kui suur. Aga hoopis üllatav oli see efekt, mis toimus publiku hulgas selle laulu peale - kõik laulsid ja plaksutasid kaasa. Kust küll inimesed seda lugu teavad? Kas on viimasel ajal "Nõiakivi" telelavastust taas teleriekraanil näha olnud? Ja loomulikult sai selline reaktsioon premeeritud - esimese lisaloona esitati "Nõiaelu" ka teistkordselt.

Sellises valguses siis nüüd

Ah et siis selline plaan oli mu elul - ma poleks iialgi arvanud, et võin asja sellises valguses näha. Kuidas saavad sellised olukorrad tekkida? Kuidas on võimalik, et elu juhatab inimesed kokku sellistesse olukordadesse? Milleks see küll vajalik oli? Jälle proovilepanek, et kuidas ma nüüd edasi toimetan?

Loomulikult on elu jälle kõrval irvitamas - temal lõbu laialt. Aga mis minulgi muud üle jääb, kui vaikselt omaette muiata, sest olukorra absurdsus ületas ikka igasugused piirid. Aga tegelikult on ju kõik nii loomulik, kui veidi järele mõtelda, ja ehk oligi hea, et asi sedasi läks - täiesti inimlik - ning minul tekkis võimalus kasvamiseks.

Mis Sa seal naerad?

Kui olen ennast jälle seadnud mõtlema ja ühendusi looma, siis pole midagi teha, et jõuan paramatult välja selleni, mis mind naerma ajab. Pole siis imestada, kui kõrvalt kuulen küsimust: "Mis Sa seal naerad?" Oh, kuidas hakata seletama, et olukord on ju päris huvitav, sest oled tabanud siitsamast mõne teemaga seotud inimese ja tead, kuidas ta on analoogses olukorras käitunud ja siis mõtled, et kui vahva oleks, kui ta ka siin ja praegu sedasi toimetaks. Muidugi saan aru, et pole ta siis kohale saabunud teps mitte SELLE eesmärgiga, vaid ikka mingi muu plaaniga. Aga nii põnev on see mõttemäng peas, mis viib selliste võimalike olukordadeni... Ja siis muidugi see küsimus, mis tekib minu enda peakolu sees ning mis leiaks tee TEMANI: "Kas tulid ÕIGE versiooniga tutvuma?"

Igal põllul oma vili

Leidsin juba tükk aega tagasi ennast mõtlemas kummalisele asjale. Kui olen sattunud ringi liikuma sellistel aegadel, kui udu parajasti tekkimas on, siis jääb maanteelt põllule vaadates mulje, et mõnel põllul kasvatakse udu. Kas poleks vahva, kui ekskursioonil giid korraga teataks: "Vaatake palun nüüd paremale, siin sellel põllul kasvatame me udu. Udu on selline keeruline asi, mida ei saa iga ilmaga kasvatada - udu jaoks on vaja niiskust ja loomulikult on vaja tuulevaikust. Vahel võib udu kasvatamise protsessi ka kõrvalt jälgida. Järgmine udukasvu jälgimise retk toimub kolmapäeva õhtul kella 9 ja südaöö vahel."

Ojalaul

See saab nüüd olema üks väga segane mõttearendus, sest ma ei suuda kuidagi oma mõttekäiku sirgeks jutiks paika ajada.

Kui Jaan Tätte kontserdil kõlas taaskord "Ojalaul", siis leidsin oma peas mõtted veidi iseäralikus suunas liikumas.

Mõtted mu peas said alguse sellest igakordsest kontserdikogemusest, kus alati on üheks soovitumaks looks just seesama "Ojalaul". Ja nõnda hakkasingi mõtlema, miks just see laul? Mis on siis selle loo juures nii erilist, et inimesed seda soovivad?

Tuli meelde antud lauluga seotud lugu Jaan Tätte enda elust - see olevat olnud üks tema esimesi muusikalisi katsetusi, tehtud sooviga ühe neiu poolehoidu võita, soov, millel polnud ette nähtud täituda. See lugu meenus mulle aga iseäranis loo esimese poole pärast - et tegemist oli Jaan Tätte ühe esimese muusikalise katsetusega.

Kui need kaks asja omavahel ära ühendasin, siis leidsin - selles loos on olemas selline naiivsus ja ehedus, mille järele inimesed õhata soovivad ja seetõttu on see ehk ka üks soovitumaid lugusid.

Eks minugi jaoks Jaan Tättet määratlev "Kevade laul nr 2" jääb sinna algusaegadesse ja on selleski minu jaoks väga sügav mõte ning tunne sees olnud.

Aga teisest küljest ei saa ma märkimata jätta, et ka need viimased lood, mis Jaan Tätte on valmis meisterdanud ja "Tulemise" plaadil on koha leidnud, on oma lihtsuses suurepärased.

Öörežiim

Viimasel ajal olen leidnud ennast öörežiimil ringi liikumas. Täiesti normaalne tundub olevat peale südaööd koju jõuda. Samuti on päris omaseks saanud see, et hiline kojusaabumine ei tähenda kohest voodisse-magama-sadamist - rütm on sedasi paigas, et väsimus pole veel võitu saavutamas ja nii saab ka öötundidel üht-teist toimetada.

Meeletud

Leidsin ennast mõtlemas nende meeste peale, kes on võtnud teoks teha pealtnäha täiesti ebareaalseid plaane. Meeletud - selline sõna on nende jaoks sobilik. Kui keegi julgeb suurelt unistada, julgeb oma unistused teoks teha, siis on see ju meeletu. Vähemalt nõnda tundub kõrvaltvaatajale. Aga tegelikult pole tegemist ju millegi muu, kui lihtsalt unistamise ja oma unistuste täideviimise julgusega. Ja eks see tundubki meile meeletu - et keegi julgeb, et kellelgi on olemas selline sisemine tugevus, mis annab talle jõu talitada täpselt nii, nagu süda ütleb.

Mulle meeldivad need meeletud - nad on minu jaoks inimesed, keda imetleda ja kelle moodi tahaksin ka ise olla... kui mul peaks selleks kunagi piisavalt julgust olema...

Eks olen ma isegi mõnes asjas meeletu ja seegi on ehk juba esimene samm suurte unistuste realiseerumiseni?

Sina mulle, mina Sulle

Soe on tunne mu sees. Asi sai ju alguse väikestest asjadest. Ühelt poolt paar head sõna. Teiselt poolt paar hoolivat tegu. Sina-mulle-mina-Sulle-ring läks käima ja asi läheb aina paremaks. Iga korraga tajun aina enam, kuidas minust tegelikult hoolitakse, kuidas minus on nähtud midagi seesugust, mida ilmselt oodata ei osatud. Tegelikult pole selles ju midagi üleloomulikku, kui kaks inimest teineteise suhtes hoolivalt ümber käivad. Tore on teada, et mõni selline inimene on minu jaoks kusagil olemas - olgu ta siis parajasti kus tahes. Ja sõltumata olukorrast - teise inimese naerul nägu on alati tore näha.

Aeg ja ruum

Üks kummaline mõte leidis tee mu pähe. Kas on võimalik, et siis, kui inimene satub mingisse sellisesse paika, kus temast on räägitud või tema peale mõteldud, kuuleb ta neid öeldud sõnu ja tajub neid mõeldud mõtteid? Milline oleks mu enda tunne, kui kuskil täiesti absurdses kohas kuuleksin korraga kellegi häält minust rääkimas või tunneksin, et keegi on just selles paigas minu peale mõelnud? Või milline võiks olla see tunne, kui keegi räägib minust kusagil mujal, kui ma ise parajasti olen, ja ma kuuleksin tema sõnu? Kas selliste asjade teadmiseks peab üldse kuulma? Võib-olla on need teiste inimeste öeldud sõnad siiski kusagil ka meie endi teadmises olemas? Võib-olla teame me neid ka siis, kui neid pole kunagi välja öeldud ja piisab vaid teise inimese mõttest, et me igal ajahetkel mistahes kohas teaksime, mida meist mõeldakse?

Tahan olla tugev

Leidsin ennast mõtlemast, miks olen jätnud mõned suhted unarusse. Arutlesin endamisi ning jõudsin järeldusele, et arvatavasti on asi selles, et ma ei tunne ennast piisavalt tugevalt. Mitte et need suhted vajaksid mingit sellist minupoolset pingutust, milleks ma valmis pole. Otse vastupidi - tahaksin neis suhetes olla osaline sellisena, et olen energiast ja jõust tulvil, sest ma ei taha neid suhteid koormata oma raskuste ja probleemidega. Tahaksin, et need suhted oleksid kerged, lõbusad ja muretud. Seetõttu pean endas kõik korda saama - alles siis saan neis suhetes edasi olla. Sellest siis vajadus tugev olla - selle sõna kõige paremas tähenduses.

Naerul suu

Nii vähe on vaja, et saada mu suu naerule. Tõepoolest vähe, leidsin omaette. Silmapiiril lendles üks õhupall - teate, see suur ja korviga, millega inimeseid maast kõrgele üle laotuste lendama viiakse. Just sellise õhulaeva silmapiiril märkamine tõi naeru mu suule. Mõned asjad on lihtsalt seesugused, mis tekitavad hea meeleolu ja mõnusa olemise - see on üks sedalaadi asi. Peas hakkas ennast muidugi kerima Justamendi laul "Õhupall" - ei häirinud isegi see, et loos räägiti sinisest õhupallist, aga pall, mis silmapiiril rõõmu pakkus oli punane.

Omade keskel

Lugesin kirjutisi ühest foorumist. Lugesin ja arvasin, et võiks ju imestada. Aga ei imestanud sugugi. Seda olid mu oma silmad näinud - pikka autotulede merd öisel maanteel. Südames teadsin seda ennegi, et on ka teisi inimesi, kes on elamuse tarvis valmis minema kaugele. Täpselt nii kaugele, kui on vaja (või vahest isegi kaugemale). Nõnda tundsin taaskord, et olen omade keskel - nende keskel, kes mõtlevad ja tegutsevad samamoodi. Kontserdil kohtume!

Ballaad nr 3

Jaan Tättel on valmis saanud ballaad nr 3 - nagu ta ise ütleb, peab iga tema plaadi peal ikka üks ballaad olema. Selline on kord ja pole teistmoodi lugu ka "Tulemise" plaadiga. Ongi seal ballaad, number 3. Mulle see lugu meeldib - nagu Jaan Tättel ikka kipub olema, väikese vimkaga pala. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kirjutama ajendas mind hoopis see emotsioon, mis minus selle loo peale tekkis - see on ehtne šamaanilugu. Selles on sellist ürgset jõudu sees, mis paneb kõrgemad väed kõik toimetama ning kisub seeläbi hinge endaga kaasa möllama.

Lugu lustiline pajatada

Kui oled igasuguste olukordade peale harjunud lugusid pajatama, siis on ikka väga raske ennast tagasi hoida, et mitte kohatult jutuvada alustada, sest igas olukorras kipud ikka mingit lugu meelde tuletama.

Nõnda saab sissejuhatuse üks järjekordne lugu. Istusime ühes lauas meile tundmatute inimestega ja loomulikult kuulsime nende jutte - mitte ei kuulanud, vaid kuulsime. Ühe järjekordse veste peale oleks ma peaaegu suu lahti teinud ja hakanud rääkima sellega seotud lugu. Peas olin selle juba valmis mõelnud ja hakkasin suudki paotama, kui taipasin, et see lugu peab selleks korraks pajatamata jääma.

Sedasi see elu siis on - lugu lustiline vajab jutustamist, aga mõnikord lihtsalt ei saa teda rääkida. Rõõm on aga suur, kui siiski on võimalus lugusid vesta.

Lisaks siia juurde veel tõdemus, et igasugustest olukordadest annab lugusid tekitada, kuigi enamasti kipub nii olema, et lood tekivad ise - räägi siis veel improvisatsioonist. Eks see elu üks suur leiutamine ongi - püüa igast olukorrast kenasti läbi tulla.

Vabadus

Mulle meeldib, kui inimesed saavutavad oma sisemise vabaduse. Ikka on ju nii, et isegi neil hetkedel, kui me ei peaks ennast kontrollima, kipub sisseharjutud käitumine meid enda käsu alla võtma. Seda suurem on see rõõm, kui Sulle antakse võimalus näha mõnda inimest, kes on saavutanud vabaduse, mõneks hetkeks unustanud, kes ta on ja milline on tema tavaline liikumisrada.

Avastatud jälle üks uus lugu

Tundub mulle argipäev nii hallina,
mind joovastand muusika.
...
Las mind näha lõkkesära,
kuulda rõõmsat peokära,
tajuda ballijoovastust.
Mustlane, oh, võta viiul Sa!
Mängi mulle hurmavat viit.
...
Hinge vala rõõmuootust,
armukire, õnnelootust!
...
Lõkketuli leegitsemas kõrgele
ja tšaardaš käib mu südames.
...
Sädemena keerlen ülesse,
mustlasviisi võluvõimuses.
Kaugusesse kaob kui uttu
viiulite võlunuttu,
simblikõlal hurmav õnnelaul.
Mustlane, oh, mängi hingega!
Mängi keema mu igatsev meel!
Et su poogna võlul õnnega
kõlaks iga su viiulikeel.
/Mängi mulle, mustlane; rahvalik/

See pole sugugi uus lugu. See on ikka üsna vana ja sisseharjutatud pala. Aga kõnelema on ta minuga hakanud viimasel ajal. Kuidas küll muutuvad meeleolud ja nii võib mõnest "niisama" loost saada midagi seesugust, mis sügavalt hinge puudutab. Kuigi see lugu pole vist kunagi olnud päris "niisama" - üks fraas sellest loost on mind alati võlunud ja tõeliselt lendama pannud. Võib-olla on see üks nendest lugudest, mille sisse kasvamiseks peab lihtsalt rohkem aega varuma.

Headus, headus, headus

Inimesed on huvitavad. Lihtsalt arusaamatult huvitavad. Leian ennast mõnikord sellistes olukordades, kus taban ära, et sooviga head teha, olen endale mingi jama kaela tõmmanud. Nüüd siis jälle samasugune olukord - pakkusin välja variante, pakkusin välja ja andsin võimaluse. Kui ma oma pakkumist aga ise uuesti kordama ei hakanud, ähvardas juba teise inimese solvumine - et ma oma pakkumist taas välja ei käinud. Kui on korra öeldud, et selline variant on, siis ei pea ma enam vajalikuks seda üle korrata. Kes huvitatud on, see peaks ikka ise küsima tulema. Aga inimesed on ikka teistsugused, vajavad personaalset lähenemist - igaühe käest tuleb ikka konkreetselt üle küsida, kas ta on asjast huvitatud või mitte.

Selliste olukordade peale tekib mul alati küsimus - kas ka järgmisel korral püüda head teha, kas pingutus on tulemust väärt. Standardfraas - tahtsin ainult head, aga välja kukkus nagu alati - sobib suurepäraselt.

Üheshingamine

Seda asja olen ma ka varemalt kogenud. Aga nüüd siis, tänu selleaastasele laulupeole, sain teada, mis selle asja nimi on. See on üheshingamine.

Tsiteerin:

ÜhesHingamine

Hinge ja hingamise ühine tüvi pole juhus. Üks sõna arenes kunagi teisest, sest hingamine ja hing on seotud. Isegi nii seotud, et kellegagi ühes rütmis hingates võib hea õnne korral tema hingega kohtuda. See võluvägi toimib ka siis, kui üheskoos hingavad kümned ja tuhanded. Otsivad hingeldades õiget kohta. Hoiavad ootuses hinge kinni. Hõiskavad kogu hingest.... Ühes hingamises pole vahet, kas oled näoga kuulajate või esinejate poole või asud hoopis kusagil mujal. Kui hingad ühes, on su hing kohal.

Huvitav on leida sõnastatuna neid mõtteid, mida oma peas ümber hulkumas tean. Ju siis on tunne mingite asjade puhul ühesugune - sõltumata sellest, millal ja kus see toimub.

Kas sellest on siis jutt?

Tahtsin siia kirjutada sõna "hommik". Nalja teete, tegemist oli juba sügava pärastlõunaga. Pärastlõuna leidis mulle vajalikud sõnad: total absence of humor renders life impossible. Ja tulid meelde sellesama päeva varasematel kellaaegadel vestetud jutud sellest, et mina ei tee nalja täpselt samamoodi nagu mõnel teisel inimesel pole huumorisoont. Aitäh, selle kena lisanduse eest.

Uus plaat

Mõtlen ikka selle peale ja olen ka teisi sellel teemal arutlemas leidnud. Olge valmis, nüüd läheb virisemiseks ;-) Või siis pigem mõtiskluseks. Kuidas saab seda nimetada uueks plaadiks, kui peaaegu kõik lood on juba pähe kulunud ja omaseks saanud? Kuidas on see uus plaat, kui vaid üks lugu on selline, mida varem kuulnud pole? Siinsamas kõrval on teine uus plaat - seda aga millegipärast saab nimetada uueks, kuigi ka selle peal on vaid kaks lugu, millega on toimunud esmatutvus.

Milline on uue plaadi definitsioon? Kas määravaks on see, millal plaat on välja antud? Või siis see, kui kaua on neid lugusid juba esitatud, mängitud? Kas on määravaks lugude esitamise intensiivsus? Sest olgem ausad - ka see plaat, millel vaid üks senikuulmata pala on, sisaldab lugusid, mille ajalugu pole sugugi pikem kui aasta.

/Hea, et pole keraamiline plaat - sellega oleks veel iseäranis keeruline/

Populaarne telefonihelin

Kuulsin seda muusikat. Tundsin seda laulu. Teadsin loomulikult, juba ammu. Aga üllatav oli mu jaoks, kuidas inimesed on selle valinud oma telefonihelinaks. Ühest inimesest saaksin veel kuidagi aru, aga kaks? Seda on liiga palju - pole peaaegu kunagi kuulnud, et inimestel ühesugused telefonihelinad oleksid. Ja nüüd siis sedasi, et üksteise lähiümbruses kaks sama helinaga telefoni. Võin ju tõdeda, et tegemist on populaarse telefonihelinaga.

Kaasaegne süsteem

Selle peale, mis toimus, kui ristsõnas küsitule vastust otsisin, saab tõdeda vaid, et inimaju kasutab täpselt samasugust süsteemi, nagu kaasaegsed arvutidki (mu andmed on küll oma kümme aastat vananenud, aga ehk leidub ka veel praegu jätkuvalt minu kirjeldatud arvuteid).

Süsteem on siis selline, et erinevate programmide puhul kasutatakse ennustamist. Ennustamise jaoks pannakse kokku kasutamisintensiivsuse edetabelid ja siis nende järjekorras luuakse ligipääsud programmidele - ehk siis programmid, mida tihedamini kasutatakse on eespool ja loomulikult on kõige sagedamini kasutatav programm esimesel kohal.

Nii oli ka minul - küsimus sõna "-eedi" eesliite kohta tõi kohe seose "Poti". Hetk hiljem, kui ruute kokku lugesin ja kirjapildi üle mõtisklesin, taipasin küll, et esimene ühendus oli vale.

Kohe võib siia otsa ka loo pajatada, kuidas heliseb seltskonnas telefon. "Eddi Leet," kõlavad üllatunud sõnad vastuvõtja suult. Minul jookseb üle huulte: "Muidu paluks teda tervitada, aga tema kahjuks mind ei tunne. Mina tunnen teda küll - nii siit kui ka sealt."

Mõned mõtted

Kui tunned, et Sul on liiga hea olla ja elu kulgeb mõnusas rütmis, asu remonti tegema! See võtab Sult kõik, mis saadaval on ja rohkemgi veel... Sooviks esitada nõude moraalse kahju hüvitamiseks - kui vaid oleks kedagi, kellele seda nõuet esitada.

Parafraseerides üht loetud mõtet: nende jaoks, kes tunnevad, on elu tragöödia, nende jaoks, kes mõtlevad, on elu iroonia.

Oled lüli ahelas ja vahel satud ahelas ka eelmise lüli juurde /Kogemus suhtlemisest ühe söögiputka veeres, kus tsiteeritud sõnade autor selgus ühe hilisema jutuajamise käigus sootuks teises paigas/.

Kuulsus saab Su igalt poolt kätte, kuhu Sa ennast ka peita ei üritaks. Senikaua, kuni Sa kuulus pole, on Sul võimalik ennast peita.

All that jazz

Leidsin ennast ootamatult jazzi keskelt. Kuulasin ja leidsin endas äratundmise - olen seda ju ka enne teadnud (esmakordselt käis see mõte mu peast läbi "Olemise" plaati kuulates), aga see teadmine on kuskil pinna all peidus olnud, välja pole ta sealt sugugi trügida soovinud. Nüüd aga astus ta peidust välja - Jaan Tättele sobib jazz suurepäraselt. Eriti hästi mõjub tema hääl ja rahulik laulustiil jazziliku muusikaga taustal - milliseid rõhuasetusi tekitab jazz neile sõnadele, mis on kokku luuletatud!

Sõbrast mõjutatud

Kuna olen kuulnud kolme erinevat varianti, siis on mul olemas võrdlusmoment. Kuulasin seda kõige viimati tekkinut ja tundsin, kuidas laulja on ennast mõjutada lasknud oma sõbra tegemistest. Ma ei tea, miks mul on vaja minna nii sügavale. Kas on see tahtmine selgust saada? Või on see soov leida midagi seesugust, mida keskmine kuulaja kindlasti ära ei taba? Sõbra mõjutused tekitasid hoopis teistsuguse loo - selle asemele, mis enne oli olemas olnud, tekkis täiesti uus.

See viis mu mõttele, kuidas meie sõbrad meid mõjutavad. Nemad on need, keda usaldame, ja kui näeme ning mõistame, et nad teevad midagi paremini või õigemini, kui me ise senini osanud oleme, siis otse loomulikult tekib meis soov neid jäljendada ning nende pakutud lahendust kasutada.

Ja kuigi uued variandid on head ja huvitavad, jätan oma hingesoppi siiski alles selle esmakordse kohtumise, sest see oli ehe ja omane, veel mõjutusteta, omaette rõõmustades, et mul oli võimalik sellest osa saada.

Emotsioonidest tulvil

Kas oled vahel märganud, et kui ise oled emotsioonidest tulvil, siis võivad nad jagamisel kui vastu kiviseina langeda, sest keegi teine neid tagasi ei peegelda või neist ei vaimustu. Eks ikka tekib vajadus rõõmu jagada - häid emotsioone tahame ju endast välja lasta. Rõõmu jagamine on aga selline keeruline asi, et kui sellele ei tule sellist vastukaja, nagu oodatud on, siis kipub ka esialgne rõõm veidi tuhmuma.

Seepärast tulebki teiste rõõmu üle rõõmustada ja emotsioonitulv tagasi peegelda, et veelgi võimsamaks saaks teiste rõõm. Ehk on siis ka meil endil vahel seda õnne, et meie emotsioonid ei põrku vastu emotsioonitut seina, vaid võetakse rõõm jagada ja saame ehk seeläbi rõõmsamaks.

Omad joped

Kuidas suhelda nendega, kes on omad joped? Kuidas neisse suhtuda? Mis küsimus see selline üldse on? Ühest küljest võtad nende olemasolu loomuliku osana oma elust, iseenesestmõistetavana. Selline on lihtne ja harjunud tava. Aga tead, et selle juures ei tohi hetkekski unustada, et need omad joped on just kõige erilisemad, sest nad on ju OMAD. Täpselt sama omad, nagu see keskkond, milles oled kaua olnud, ning mis on seeläbi muutunud osaks Sinust ja mille osaks oled ise saanud. Suhtumisega on siis kõik selge. Ja suhtlemise üle pole ka vaja pikalt arutleda, vaid lihtsalt olla ja suhelda, sest omadega ei pea pead vaevama, mis järgmisena öelda - võib ka lihtsalt vaikida...

Järjekordselt teele

Maanteed on kõik just täpselt nii selged, nagu võiks arvata - ikka ühed samad kilomeetrid, metsatukad, põllud, jõed, järved. Ikka needsamad iga tee servas, ühe suvega muutuvad nad vähe. Ja ometi olen igaühte neist justkui uuesti avastamas. Nagu polekski mööda neid teid varem sõitnud. Vaatan ja uudistan, nagu oleks esimene kord. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis tean vist, millest see tuleb. Tekkinud on uued teemustrid - teed, mida varemalt vaid vahel harva sõidetud sai, on nüüd nii omaseks saanud, et teised lihtsalt ära ununenud on. Aga pole viga - siis ei olegi vaja teha muud, kui asuda järjekordselt teele.

Alkoholisõbraks kasvatamine

Muigasin elu üle. Kui ikka on ette nähtud, et alkoholisõbraks saama pead ja otsetee ei sobi, siis leitakse selline võimalus, millega oled sunnitud kasvatusele alluma. Pannakse lihtsalt sellisesse olukorda, et valida on kas alkohol või haigus. Valik tundub absurdne olevat, aga täpselt sellise valiku ette mind pandi. Mis mul siis üle jäi, kui ikka minna kergema vastupanu teed - eks ikka alkoholi manu.

Niimoodi see kasvatamine alguse saabki - väikeste nõksudega siit ja sealt ning varsti olengi sõber valmis.

Tulemine

Nüüd siis on see aeg viimaks käes. Jaan Tätte on alustanud oma sellesuvist tuuritamist koos Udupasunaga. Ma ei mallanud kauem oodata ja nõnda seadsin ennast Türi kontserdile minema.

Läksin, olin, sain osa, mõnulesin, nautisin. Ja tundsin ennast erilisena, sest olin olnud ühe pajatatud loo tekkimise juures (iseäranis kõnekas oli see, kui räägiti viimases reas istunud vanematest härrasmeestest, siis mulle tulid silma ette hoopis eelviimases reas suhteliselt arusaamatute nägudega konutanud võõramaalased - jälle seesama efekt, et mida keegi parajasti tähele pani või mismoodi mõni asi kuskilt veidi teise külje alt paistis).

Loomulikult rõõmustasin plaadi ka - väga hea on! Aga varsti sean ennast jälle kontserti kuulama, sest arvata on, et läheb paremaks.

Tean, et imelik

Panin ennast ükspäev väga tobedasse olukorda. Sattusin tänaval spontaansele raamatulaadale. Uitasin ja uudistasin, jalutasin mööda pakutavate raamatute ridasid. Ja siis korraga hakkas silma, et mingid uuemad raamatud on laiali laotatud. Hakkasin siis lähemalt uurima, et mis raamatud need sellised on. Avastasin, et need peamiselt Heiki Vilepi lasteraamatud on. Ja siis tõstsin veidi pilku ja suur oli mu üllatus, kui leidsin sealsamas muruplatsil istumas kirjanikuhärra enese. See tõi mulle naeratuse suule. Oli temagi pilgu tõstnud ja mind märganud. Aga mina ei osanud muud teha, kui keerata enda naerul silmnägu ära ning edasi astuda. Ja oligi tobe olukord loodud - ilmselt jätsin ikka väga kentsaka mulje - ühest küljest äratundmine ja teisest küljest mulje jätmine, et mina ei tea mitte midagi.

Ei olnud minus piisavalt julgust, et talle öelda, kui vahvad sõnad on ta kirjutanud "Puu on puude kõrgune" laulule, mis eelmise Noorte Laulu- ja Tantsupeo kavas oli.

Võtab sõnatuks

Ma olen sõnatu. Asi pole sugugi selles, et mul poleks piisavalt sõnu, mida välja öelda. Samuti pole asi selles, et oleksin kuidagi šokeeritud või vapustatud. Sõnatuks võtab mind see seisund, kus tunnen, et minu hääl rikuks ära selle, mis parajasti õhus helisemas on (kes minuga koos kusagil käinud on, teavad, et see pole sugugi tavaline). Kui on midagi nii erilist, siis tunnen, kuidas sõnad surevad mu suul ja saan neid vaid sosistada. Isegi mitte sosistada, vaid pigem lihtsalt suud sõnade järgi liigutada ühtegi heli esile toomata. Et nad ikka oleks välja öeldud, kuid jääksid seejuures vaid mu enda teada.

Toimetasin siin ükspäev...

Tegelesin siin ükspäev oma "loomingu" haldamisega. Päris põnev retk oli - mõelda ja meenutada, mis ühe või teise salmiga seotud on. Välja ma neid veel panna ei saa. Sinna läheb tükk aega. Mõte on sedapidi, et enne paberile ja siis alles internetiavarustesse. Aga paberiga läheb veel pikalt aega, sest on vaja süsteemi ja seoseid luua. Ja lisaks on materjali pidevalt lisandumas ka... Aga kunagi, kui ma hästi tubli olen, siis ehk saavad kõik asjad kokku ja kaante vahelegi.

Kuid selle tegevuse kõrval käisin sellegi blogi siin läbi ja leidsin ikka päris suure hulga riime, mis nüüd ühise nimetaja "luuletus" alt leitavad on. Tegin seda küll pigem enda jaoks, aga ehk on teilgi vahva neid üheskoos ja üksteise järel lugeda.

Kahe maailma vahel

Miks küll tekivad sellised mõtted pähe? Kaks maailma, täiesti erinevad ja üksteisest eraldatud. Eriti teravalt on see piir tunnetatav siis, kui tulen tagasi järjekordselt reisilt "teise reaalsusesse". Siis on eriti selgelt aru saada, mis kuulub ühte maailma ja mida teisest pärinevaks pidada saab. Samas aga poleks üht ilma teiseta. Leian ennast kord ühest, kord teisest maailmast. Mõnikord ka kahe maailma vahel.

Väga vähe on vaja

Kui on koht, kuhu pea toetada, ja on tekk, mida peale võtta, siis võib ennast ikka päris õnnelikuna tunda. Nii vähe on vaja selleks, et ennast hästi tunda. Need on need lihtsad vajadused, mille rahuldamine tekitab heaolutunde. Ise teeme oma elu keeruliseks, kui ihaldame seda, mida meil tegelikult vaja ei ole. Lihtsate soovidega piirdudes on elu täiesti mõnus ja nautimisväärne.

Ma tõesti ei tea

Ma tõesti ei tea, mis kuupäev täna on. Ma tean vaid, mis nädalapäev täna on. Sellest peaks vahest ehk piisama? Milleks nädalapäeva teadmisele lisaks veel teadmine, et mitmes päev konkreetses kuus parajasti on? Teooria on hea, aga tegelikkuses tuleb ikka teada, mis kuupäevaga tegu on, et mitte olulisi sündmusi maha magada.

Kuid kuupäeva mitteteadmine on mõnes mõttes ikka täiesti mõnus - siis ei tea, kuidas aeg kulgeb ja vaatad, et saaks vaid oma lihtsalt toimetamised tehtud.

Ära narri

Ära narri mehe mütsi -
narrida ei tohi,
aga naerda võtsin
iga mehe mütsi.

Andke mulle andeks,
ma ei saanud teisiti,
tahtis pääseda minust naer
välja, kui neid mütse nägin.

Saad, mille järele lähed

Mõtlesin pikalt, kas ikka peaks minema. Mõtlesin ja otsustasin, et vaatan järele, mis toimub. Nüüd olen rahul. Kõik oli vaatamist ja kaasalöömist väärt. Ja milliste haruldustega välja tuldi. Kaks pöialt püsti ja lausutud sõnad: "Väga viis!"

Ja kõik läks lõpuks paika - ei olnud vaja trügida, kõik tuli omal ajal ja omas kohas. Elu tegi oma korrektiivid ja nii leidsingi ennast selle keskel, mida teadlikult vältinud olin ja mille jaoks distantsi olin jätnud.

Vihmavalatud

Kui vihma kallab taevast krae vahele täiesti kontrollimatult, siis enamasti loetakse seda kohalikuks kehvaks suusailmaks. Aga vahel on vihm väga omal kohal. Ta annab juurde millegi seesuguse, mida ei oskaks muidu ettegi kujutada. Tagantjärele saad aru, et kuidagi teistmoodi poleks seda asja näha osanudki - vihmal oli kanda üks peamisi rolle. Ja ta sai sellega hästi hakkama.

Kogu asi sai vihma valatud, veejugade vormitud ja seetõttu veelgi kirkam. Jälle üks võimalus äraspidiseks mõnulemiseks.

Kõik tuleb ise heaks keerata

Vahel on hea, et öösel on udu. Samamoodi on vahel väga hea, kui ümberringi sahmerdab autosid. Jah, mul on võime kõik heaks keerata. Just täpselt selliseks, et mulle meeldiks. Aga mis muud üle jääb, kui oled otsustanud läbi öö autoga kodu poole sõitma asuda. Siis ongi hea, kui on neid asju, mis ärkvel hoiavad ega lase hetkekski vajuda sõidu rutiinsusesse.

Aja udu

Tundsin ühel hetkel, et mulle on otsa ette kirjutatud: aja udu. Sellise tunde tekitas jutt, mida mulle räägiti. Nii lihtne on udujuttu ajada. Aga kas udujutu ajaja ise aru ei saa, et mõnikord on kuulajale selge, kui jutt udutavaks kätte läheb. Ma oleks ju võinud lasta endale udu ajada ja sinisilmselt uskuda kõike seda, mida kokku luuletati. Aga ma pole sedamoodi ehitatud...

Ei saa aru

Selline on viimasel ajal mu lemmikfraas. Ei tea, kas on põhjustanud selle aeg või on elu selline või olen ma lihtsalt taipamatu. Igal juhul leian ennast aina sagedamini tõdemas, et ma ei saa aru. Ei saa aru inimestest. Ei saa aru inimeste motiividest. Ei saa aru inimeste tegudest. Ei saa aru inimeste mõtetest. Tunnen ennast suhteliselt rumalana, sest tahaksin aru saada, aga mitte kuidagi ei saa. Nõnda ei jäägi muud üle, kui ausalt tunnistada, et ei saa aru, ja leppida sellega, et olen ikka üsna rumal.

Praegu on parem

Kõneldes inimestega, kes on näinud igasugust elu, leidsin neid tõdemas, et praegu on parem. See on hea tõdemus. Iseäranis nende inimeste poolt. Ja mul on nende pärast hea meel - et neil on nüüd võimalus elada paremini, et viimaks on kätte jõudnud aeg, mil nad saavad elu nautida ning ennast hästi tunda.

Eks sellega ole täpselt samamoodi, nagu kõige muugagi siin elus - tuleb lihtsalt oma aeg ära oodata. Küll kõik asjad tulevad, aga selleks võib aega minna. Kui oled kannatlik, siis saad selle, mida soovinud oled. Võib-olla küll mitte päris nii, nagu ise ette kujutasid, kuid tagantjärele vaadates ei saa öelda ka, et poleks saanud. Ja vahel on nii palju õnne, et saad veelgi enam ja veel paremat.

Pilk minevikku

Kui nüüd ära unustada kõik need kaasaegsed asjandused siin ümberringi, siis võiks tõesti uskuda, et oled liikunud ajas tagasi. Kui unustad aastaarvu, siis kõlab täiesti usutavalt, et praegu on aasta 1900. Meri pole ju vahepeal muutunud (kuigi kust mina seda teada võiks). Purjelaevad olid sel ajal umbes sarnased.

Nii lihtsalt saabki ajas rännata. Pole muud vaja, kui vaid kujutlusvõimet või siis võimet tänapäev välja lülitada. Kuigi see on vaid üksik kaader, saad ise lasta oma kujutlusvõimel lendu minna ja siis leiad ennast seiklemas neis aegades ning nende inimeste keskel. Miks mitte heita pilk minevikku ja natukeseks tänasest päevast välja astuda?

Kas need ajad olid õnnelikumad? Kas need ajad olid paremad? Kas selline elu oleks meile paremini sobinud? Igal juhul kutsub selline rännak esile nostalgiapuhangu. Teadmata kust tuleb igatsus pääseda sisse neisse kaugetesse aegadesse.

Kus magab päike?

Kas teie teate, kus päike ööseks ennast sisse seab? Kindlasti ütlete, et just teile lähima metsatuka taga või siis kodulahe servas. Ühel õhtul õnnestus mul aga pealt näha, kus päike magamas käib. Selleks toredaks kohaks on Mohni saar. Kas pole vahva, et ma vähemalt nüüd olen oma silmaga näinud, kuhu päike ennast ööseks puhkama asutab.

Kes teeb pilti?

Just hetk tagasi lõppes äike. Kui oleks olnud selline tavaline äike, siis ma sest suurt ei kirjutaks. Aga ei olnud tavaline. Oli eriline. Kuidas teisiti nimetada äikest, mis sunnib sähvatuste peale pead pöörama, et ega keegi viimaks pole pilti tegema asunud. Just täpselt sedasorti äike oli see äsjalõppenud.

Aususega austatud

Tundsin ennast erilisena. Erilisena seetõttu, et mulle räägiti asjadest ausalt. Asjadest, millest oli raske rääkida. Austati mind sedavõrd, et räägiti otse ja ilma keerutamata. Tundsin ennast austatuna, sest väärisin ausust. Mis võiks olla veel parem, kui ausus, mille osaliseks võid saada. Ja milline usaldus! Püüan anda endast parima, et olla selle kõige vääriline.

SHÜ etteaste

Kes tahab, leiab üles SHÜ järjekordse etteaste. See on kenasti paberile jäädvustatud. Arvata on, et see lihtsalt seepärast on üles tähendatud, et need, kes tahavad, saaksid hea kõhutäie naerda. Arvatavasti enamus ei märkagi seda, mis kirja pandud. Kindlasti on neid, kes vihastavad seepärast, mis jama on paberile talletatud. Kogu emotsioonide spekter, vastavalt lugejale.

Ja SHÜ jätkab tegutsemist, ikka lennukalt...

Õigus Sul on

Sul on õigus,
teadsin isegi.

Sul on õigus,
tõestus tuli.

Sul on õigus,
isekeskis tõdesin.

Sul on õigus,
olema pidigi.

Jälle sõnad tõeks saanud

Sõnad saab siis selgeks. Nii ma ju ütlesin. Ja nüüd tõesti on võimalus sõnad selgeks saada. Milleks aga siis kõik see muu? Oleks piisanud sõnu lihtsalt küsida ja need kättesaanuna endale selgeks teha. Olekski elu imelihtne olnud. Aga ikka oli vaja peale käia ja nüüd on siis tulemus käes. Ise sõnastasin soovi ja saingi, mis tahtsin. Jälle seisab elu kõrval ja irvitab - ole hoolikas oma sõnadega, nad võivad tõeks saada ja täpselt nii, nagu oodata ei oska.

Ei ole nõus

Ma ei ole nõus, vähemalt mingi osaga. Aga mis siis sellest? Keda minu arvamus huvitab? Eks ma ikka ise pean selle arvamusega elama ja hakkama saama. Kui tuleb võimalus, eks ma siis ütlen oma arvamuse välja ka.

Ma lihtsalt olen teist meelt. Mina oleks teinud teistmoodi. Ma lihtsalt tean, kuidas on minu jaoks paremini. Ma olen seda kogenud ja seepärast olen ma teist meelt, st ei ole lõpuni nõus sellega, mis valmis tehti.

Tean, et valmistamisprotsess oli pikk ja vaevaline. Ja valmis sai see asi ju viimaks. Ma peaksin selle üle ülimalt õnnelik olema, olgu see tulemus siis missugune tahes. Olengi, loomulikult olen.

Aga hinges on see tunne, et see pole ikka päris õige asi, mis valmis sai. Millest siis huvitav puudu jäi, et tulemus nüüd säärane on? Kas tegi pealepressiv aeg lihtsalt oma töö?

Kuid hea külje leidsin asja juurest ka - suund on täpselt sedapidi, nagu olema peab. Ikka reaalsete kohtumiste suunas. Ja see on hea!

Ma ei taha teada

Olen viimasel ajal protestimeeleolus. Nii ei taha ma teada midagi sellest, kui halvad võivad inimesed olla. Sellise soovi olen isegi välja öelnud, aga abi pole sellest suurt midagi. Ikka leidub lahkeid inimesi, kes arvavad, et on vaja mu maailmapilti "avardada". Iseenda arvates teevad nad head.

Aga ma tõesti ei taha teada, kui halvad võivad inimesed olla. Samas ei või ju kunagi teada, kas inimesed on ikka nii halvad, kui pealt paistab, või muutuvad nad halvaks ainult teiste inimeste vahendusel.

Iseenda kogemuste põhjal saan ainult teada, kas mõni inimene on hea või halb. Igal juhul ei taha ma seda teadmist omandada kolmandate inimeste kaudu.

Ehk: suur tänu, aga ma tahan siiski inimestest parimat uskuda ja kui pettumused tulevad, siis pean neid omal nahal tunda saama. Seni aga lubage mul naiivne olla.

Üllatusesineja

Leidsin oma aknalaual kaktuse, mis mul juba mitmeid aastaid olnud on, kohe-kohe õit avamas. Kust see siis nüüd tuli? Miks küll nii palju aega läks? Võib-olla oli õhust midagi puudu? Igal juhul oli mul suur rõõm teada saada, et ta ühe suure õrnkollase õiega õitseda võib. Selline kena üllatus siis ühte laupäevasesse päeva.

Huvitav...

Olen ooteseisundis. Olukord ise on eriskummaline. See, mis, ma arvasin, esimesel võimalusel minu kätte saab, pole ikka veel minuni jõudnud. Ootan ja tahan näha, kas hakkab midagi juhtuma. Tahan näha, kas asi läheb paika või jääb see lihtsalt õhku rippuma?

Huvitavas olukorras olen ma praegu. Iseenda loodud, kuid teiste poolt kaasa aidatud. Iseäranis põnev on mul iseennast jälgida. Ühelt poolt justkui tõmbab sinnapoole, aga teisest küljest on suur soov raugenud just nüüd, kui kõik on käega katsutavas kauguses.

Aga mis siis ikkagi edasi saab? Põnev on see iseenda elu kõrvaltvaatamine. Arvan, et on mingi põhjus, miks ma pole teinud seda, mis muidu nii imelihtne oleks. Ja hasart on sees, et teada saada, mis nüüd siis ikkagi juhtuma hakkab ning miks ma ei suuda üht väikest sammu astuda.

Sõbrale

Täna oled see Sina,
kes mind peaks vajama,
aga siiski end leian
Sinu käest lohutust saamas.

Sinul on võti olemas,
mis mind naerma ajab,
mis meelt rõõmustab,
mis hinge hellalt paitab.

Sinu jaoks tahan, tea,
ma alati olemas olla,
et võiksid Sa oma pea,
kui vaja, mu õlale toetada.

Kaks tunnet laulukaare alt

Kõigepealt tabas mind sügaval südames üks tuksatas, kui nägin, kui palju on sini-must-valgeid lippe lehvimas nii laulukaare alla kui ka lauluväljakul rahva seas. See oli magus tuksatus - olla osa sellises rahvuslikus sündmuses. Milline võimalus!

Ja siis leidsin oma pilgu rändamas pilgeni täis lauluväljakul ning südamest käis magus tuksatus läbi - vaatamata sellele, mis ümberringi toimub, on nii palju inimesi tulnud kokku selleks, et pidada üheskoos maha üks korralik pidu. Milline rõõm!

Hea on vestelda

Iseenda peas on mõtetel üks mõju, aga kui saad neid mõtteid ka teistega vahetada, siis saavad justkui mõtted tegelikuks. Kui oled kord juba midagi välja öelnud, siis saad aru, et see ongi just see tõde, mida oled otsinud ja välja peilida üritanud. Seepärast ongi tore vestelda - ütled oma mõtted välja ja saad teiste käest mingi vastuse ning sellise arutelu käigus kinnituvad Su enda mõtted või saavad mingid asjad lihtsalt selgemaks.

Elu viskab vimkasid

Mõtled, et asjalood on ühtemoodi. Vaatad millelegi selge pilguga otsa ja arvad, et saad aru, mis toimub. Aga elu otsustab ikka omasoodu, et võiks mõne vimka visata ja nõnda avastad, et asjad võivad olla hoopis teistmoodi. Valgustaja tõstab prožektori veidi teise kohta ning muudab spektrit ja ongi hoopis teine pilt. Nüüd jääb vaid üle hakata vaatama, mis siis uues valguses esitatuga peale hakata. Kas uskuda, et sedasi need asjad ongi või ehk peaks veel valgust nihutama ja hoopis kolmanda nurga alt vaatama kogu asja.

Laulu pidu

Oli laulu. Oli pidu. Ja oli hea meel. Hea meel on selle üle, et nii palju inimesi oli kokku tulnud. Hea meel on selle üle, et inimesed olid rõõmsad. Hea meel on selle üle, et ilm oli hea. Hea meel on selle üle, et õhus oli rahvuslikke tundeid. Hea meel on selle üle, et oli vahvat muusikat. Rõõmus meel on selle üle, et sain anda omapoolse panuse.

Juba lähedki?

Alles Sa tulid,
rõõm oli Sind näha.
Alles Sa tulid
ja juba lähedki ära?

Kuidas küll kaob
aeg meie käest,
kell tunde taob
ja läinudki päev.

Kallis oled,
armas sõber,
tõesti on tore,
et vahel külla tuled.

Harva siin käid,
kuid väärt iga viiv,
vaatan, et oleks Sind näind,
kuni lennuk Sind endaga viib.
/07.-08.07.2009/

Kas juba käes?

Ajaline nihe pole oluline. Pole oluline see, millal asjad toimuvad. Tähtis on, et leiavad aset need asjad, millest oled unistanud või mida oma vaimusilmas ette kujutanud.

Milline õnn on osa saada millestki sellisest, mida vaid oma kõige meeletumates unistustes oled julgenud kujutleda. Kui vaid oskaks hinnata seda, mida elu tee peale ette veeretab. Iseenda sees leian selle inimese, kes vaatab suure austusega selle peale, mis sünnib just siinsamas minu silme ees. Tean, et see erakordsus on vaid minu enda sees tajutav.

Kallid on need haruldased hetked minu jaoks. Haruldased, kuid siiski ometi nii loomulikud - keegi, kes sobib olemasoleva kooslusega suurepäraselt, sobitub siia ideaalselt oma ehedusega, et veelgi täiustada pilti, mis niigi iga korraga aina paremaks muutub.

Ja teadki kohe, et ongi juba käes see aeg, mis pidi alles tulevikus saabuma.

Vihmalausuja?

Viimase kuu sisse on mahtunud kaks iseäralikku olukorda, kus olen teistele lubanud vihmavaba päeva ja selle tulemusena on taevast alla sadanud suurel hulgal vett. Kas on minust vahepeal saanud äraspidine vihmalausuja? Ehk siis lubades, et vihma sadama ei hakka või paistab sootuks päike, olen kindlustanud suure vihmavalangu. Ei, mitte mingisugust uduvihma, mitte mingisugust hoovihma, vaid kõige tõelisemat padukat, mis uputab kõik teed ja rajad.

Ehk siis peate minu ilusa ilma lubadustega ettevaatlikud olema - ilus ilm võib endas sisaldada korralikku vihmavee kaelalangemist ja hulgaliselt äikest.

Kirg ja vabadus

Mul on üks kirg ja seetõttu sattusin ühel päeval mõtlema, et miks ma tegelen selle kirega vaid hobi korras. Arutlesin omaette ja jõudsin järeldusele, et selleks, et kirge säilitada, on mulle vajalik vabadus. Sellega pean silmas seda, et asjaga formaalselt tegutsema asudes võiksin ühest küljest kire kaotada rutiini tekkimisel. Teisest küljest aga ei sobi selle kirega kuidagi kokku mingi struktuur ja kord - mulle meeldib kiretseda iga kord just oma tahtmist mööda ja vahel ka naerda selle üle, kui kõik ei tule päris sedasi välja, nagu tahaks või sooviks.

Kui hästi läheb

Kuidas teete teie kindlaks, kui hästi teil parajasti läheb? Minu jaoks on viimasel ajal tekkinud kummaline võimalus selgeks teha, kui hästi mul konkreetsel ajahetkel läheb. Meetod iseenesest on imelihtne - kui lähebki juba liiga hästi ja kõik on lihtsalt väga hästi, siis tuleb kindlasti keegi kohale, kellel on solgiämber kaasas ja ta leiab, et just mina olen see õige inimene, kes võiks selle sodi endale krae vahele saada.

Arvestades selliseid kogemusi pean kahtlemata viimastel aegadel suhteliselt tihedasti teiste inimeste küsimustele selle kohta, kuidas mul läheb, vastama: "Suurepäraselt!"

/Aga pole see elu nii üheülbaline midagi - samas sajab mulle ka häid sõnu siit ja sealt kaela. Ehk siis peabki valitsema tasakaal./

Ajateenija tasuta kiri

Aega läks, aga asja sai. Nüüd siis on mul "Ajateenija tasuta kiri" läbi loetud. Mis mul siis eelmisele selleteemalisele kirjutisele lisada on? Eks ikka seda, et põhimõtteliselt sai selgeks see, et mulje, mis mulle juba varemalt jäänud on, peab jätkuvalt paika. Et kaitseväelane peab olema teatud suhtumise ja arusaamisega inimene. Sest võime inimeste peal ennast välja elada ei ole just igaühele omane. Samas aga teisest küljest on ka inimesi (antud raamatu puhul siis ajateenijaid) erinevaid ja kui mõistlikega saab niisama hakkama, siis peab ju kuidagi toimetama ka nendega, kes ei soovi midagi teha. Selles mõttes tundus mulle see raamat ikka suhteliselt näitlik õppetund - ehk keda ei huvitanud, seda ei huvitanud lõpuni. Ja siinkohal ei olnud isegi see mõjuvaks teguriks, et kogu rühma kaela kogu see jama siis tuli. Ehk siis suures plaanis tundub kogu see üritus väga väikese tulemuslikkusega olevat. Aga mine tea - ehk ongi vaja seda, et suur parv läbi käiks, et siis vähemalt mõnelegi läbikäinule midagi külge jääks. Kuigi minu meelest on see mõtlemise koht - võib-olla on olemas efektiivsemaid meetodeid sõdurite koolitamiseks.

Kummaline on see, kuidas ma praegu läbi selle teema jõudsin selleni, mida olen vahel ikka enda ümber viibivate inimestega arutanud. Teemaks siis see, et kõige keerulisemaks teeb elu inimese enda südametunnistus. Ehk et kui Sul see olemas on, siis muretsed ja põed igasuguste asjade pärast. Kui aga olemas ei ole, siis teed, mis tahad ja pole Sinu asi, kuidas teised kõrval hakkama saavad. Mõnikord tahaks isegi oma südametunnistuse kuhugi maha unustada - nii palju kergem võiks elu sedasi olla.

Pahupidi maailm

Mõnikord on maailm ikka väga kummaline - keerab ennast täiesti pahupidi. Siis ei suuda kuidagi ära imestada, miks see asi nõnda küll on. Ainus asi, mida siis teha saad, on enda veenmine, et inimesed on ilusad ja head. Nõnda tulebki ära kustatada see, mis vahel paratamatult juhtub ja meeles pidada kõike seda, mis on hea ja mõnus ja tore.

Kustutamine on tore küll, aga olukorra absurdsus paneb lihtsalt imestama. Kuidas on võimalik, et inimene, kes soovib tantsida, tõrjutakse tantsupõrandalt nende poolt, kes tantsupõrandal seisavad? Kus siis veel peaks tantsima, kui mitte tantsupõrandal? Selle peale ei oska suurt midagi kostagi...

Seotud

Mida on vaja selleks, et inimesed saaksid omavahel seotud? Selleks on vaja ühiseid kogemusi, ühiseid läbielamisi. Ja mõnikord on elu seesugune, et need ühised mälestused on sellised, et neist võib hiljem pikalt lugusid pajatada. Nõnda saavadki ühistest mälestustest tugevad nurgakivid tuleviku headeks sidemeteks.

Mulle meeldib, et kõige paremad palad sünnivad alati sedasi, et ise ka imestad, kuidas sündmused siis nüüd sellise pöörde võtsid. Kõige vahvam on see, kui välja kukub midagi seesugust, et pärast isegi ei vaeva oma pead, et mida keegi sellest asjast siis nüüd arvas.

Tõdemused

Nädal, mis algab hästi, lõpeb samuti hästi.

Anna elule vaid võimalus ja ta kasutab kohe juhust.

Tee head ning imelisi asju hakkab juhtuma.

Selline, milline on Sinu sünnipäeva päev, on ka kogu Sinu järgmine eluaasta.

Andes teistele seda, mida nemad vajavad, saad ise seda, mida Sina vajad.

24 tundi

24 tundi on ööpäevas. Täpselt nii palju - ei rohkem ega vähem. Ometi on erinevad 24-tunnised tsüklid ikka väga kaugel teineteisest. Sellist 24 tundi, nagu eile olid, ei mäleta ma aga tükil ajal. Selles oli kõike head, mida vaid võiks üks inimene üldse läbi elada. Kuhu võid jõuda, kui vaid teele asud. Milliseid tegusid võid korda saata, kui vaid soovi on. Milleseid inimesi kohata, kui vaid lased neil enda juurde tulla. Milliseid vaatenurki näha, kui aga lased rõhuasetusel ümber paigutuda. Enda jaoks võiks vaid igaks juhuks kirja panna 24 tunni märksõnad: jagatud mure, muusika, ummik, plaat, lõpp, tulevärk, tahavaatepeegel, külgelöömine, eluheidik, väle põder, ajujaht, küüdipakkumine, telefonikõne, öine tee, uni, praam, hea seltskond, huumoriminutid, suve algus, 199 km autosõit, Napsi peatus, lõpuaktus, 162 km autosõit (rekordilised üks tund ja 45 minutit), ostlemine, laev, retk läbi saare, iludus veepinnal, "skandaal", tantsukutse, metsik muusika, "valekapten", tantsud tähtedega, laulud tähtedega, uued solistid, üllatav rongisõit, laev, tantsulõvid.

Teises reaalsuses

Kuidas saab olla nii, et täiesti normaalsed asjad lähevad lõpuks nii ebareaalseteks asjadeks kätte, et kuidagi ei suuda ära imestada, kui jabur võib elu olla. Oled justkui teises reaalsuses, sest Sa ei puutu kuidagi kokku sellega, mis ümberringi toimub. Vähemalt suurema osaga sellest, mis toimub. Kuidas saaksidki pühendada oma tähelepanu muule, kui mingi osa toimuvast haarab Su jäägitult endasse. Ei tea, kas on võimalik, et kuskil on olemas ka tegelik elu? Huvitav, kuidas see küll välja näeb? Teises reaalsuses viibides ei tea tegelikust elust küll mitte midagi.

Reaalsuse piiril

Oli see nüüd reaalsus
või oli see midagi muud?
Jutuvada ulakas puudutus
ja kõrvuni naerul suu.

Mõttetu jutuvoog
ja ometi mõnele oluline,
unenäod tegelikkusele toob
kujuteldamatult lähedale.

Reaalsuse piiril toimub
paljugi täiesti ootamatut.
/15.06.2009/

Oodates...

Ootan, millal on rõõmustamise hetk - seni võin loota vaid oma mälule. Aga siiski tean, et olen leidnud uued lemmikud. "Sõprade laul nr 6", "Tuulevaikne öö", "Sina ja jõgi" on vaid valik neist.

Kuulamise peale sain juba esimese seotud laulugi kokku:

Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veel.
Tuule suund on Nord, nüüd on minu kord
teha tormi Sinu südames.
Ja pühapäeva hommikul särisevad koogid
ja kannust klaasi voolab värske piim.
/Jaan Tätte/

Siia juurde pole sugugi palju lisada, et ühel hommikul leidsin ennast ärkamise ajal laulmas - "Kaugele, kaugele" - fraasi ühest Jaan Tätte uuest laulust.

Ise ilu tegija

Ise saad oma elu põnevaks teha, kui Sa seda vaid soovid. Ise saad tekitada olukordi, mida pärast on lõbus meenutada. Nõnda sai minustki ilutegija. Uitmõttest mu peas sai reaalsus. Kõik tundus nii meeletu. Kuid tegelikult sai sellest kõigest üks tore seiklus ühte kaunisse Eesti paika ühe ilusa ja vahva elamuse sisse. Vahel õnnestuvad asjad, mida on pikalt ette planeeritud, aga vahel on elu nii helde, et ka hetkeotsuse tulemusena tekib mõni suurepärane ja meeldejääv sündmus.

Aastatega aina paremaks

Muusika, muusika, muusika ja sõnad. Ja jälle muusika ja jälle sõnad. Laul ja muusika. Pajatused sinna vahele. Kuulasin, vaatasin ja lasin ennast kaasa tõmmata. Pärast selliseid reise jõudsin mingil hetkel arusaamiseni, milline õnn on kõrvalt näha, kuidas mõned inimesed lähevad oma toimetamistes aastatega aina paremaks. Õnn aga on teadagi muutlik - seega tuleb kasutada iga tekkivat võimalust. Hea, et on seegi aeg antud.

Uimerdamine väsitab

Peale pikka ja seiklusterohket nädalat õnnestus mul leida endale üks poolik päev uimerdamiseks. Kui te nüüd arvate, et sellest midagi head välja tuli, siis eksite. Uimerdasin ja uimerdasin, mõtlesin, et see mõjub mulle hästi. Aga tulemiseks oli hoopis sees, et olin täiesti väsinud - uimerdamisest nii uimane, et isegi magamine tundus liiga väsitava tegevusena. Kuhu ma siis sellise tõdemuse peale jõudsin? Eks ikka selleni, et toimekus istub mulle ja niisama mölutamine muudab mu laisaks ning võtab mu seest kogu energia ära.

Iseennast tundes

Väga oluline iga inimese jaoks on iseennast tunda. Sellise mõtte olen viimasel ajal leidnud oma peas ringi lendlemas. Iseäranis iseenda peale mõeldes ja arutledes selle üle, miks ja kuidas ma ühte või teist asja teen. Vaatan ennast kõrvalt ja tunnistan endale ausalt, et üks või teine reageering mu enda seest on juba ammu ette teada. Võiksin ju viimaks iseendale selgelt silma vaadata ja need asjad üles tunnistada ning leppida sellega, et just selline ma olen. Mõne asjaga juba olen nii kaugele saanud ja ütleksin, et neil teemadel on pinge maas. Ega siis polegi midagi muud teha, kui ka ülejäänud asjadega kenasti silmitsi seista ja nendel teemadel iseendaga rahu sõlmides kenasti edasi minna.

Enne teisi mõtteid

Alustasin täna kingiks saadud Sergo Selder'i raamatu "Ajateenija tasuta kiri" lugemist ja tundsin, et olles vaid kirjapandu alguses, pean oma mõtted üles tähendama. Mine tea, mis mõtted raamatut edasi lugedes veel kõik tekkida võivad.

Olen ajateenistusest ja kaitseväest suhteliselt kauge kaarega ringi käinud, mingeid lugusid kuulnud ja mingeid kirjatükkegi lugenud. Lugedes aga selle raamatu algust tekkis mu peas terve suur mõtete segapudru. Millised on need inimesed, kes ise tahavad kaitseväkke minna? Millised on nende motiivid? Kas selle ajendiks on ainult isamaalised aated? Kas see on vajadus kindla korra järele? Kas need, kes lähevad, teavad, mis neid ees ootab?

Kuna ma ise pole kunagi tundnud sellist vajadust, et tahaks sõjaväelistes struktuurides tegutseda, siis ei oska ma aru saada, mis on see võlu, mis inimesi selle asja juurde tõmbab. Aga arutleda sellel teemal võin ehk ikka. Sergo raamatute esimeste lehekülgede peale tekkisid mõtted, et ilmselt tunnevad inimesed, kes ennast vabatahtlikult kaitseväega seovad, vajadust saada allutatud ja hiljem ise teisi allutada. Selline võib küll olla pealiskaudne lähenemine, aga niisugune mulje jääb mulle. Teisest küljest tundub mulle, et inimesed valivad endale tee, kus on peamine käsu täitmine, omaloomingul ning isemõtlemisel seal kohta ei ole. Selline tee võib küll tunduda kerge ja muretuna, aga minu arvates põhjustab see inimese sisemisi konflikte.

Sellised on siis esialgsed mõtted, mida raamat minus esile kutsus. Eks loen edasi ja vaatan, mis mõtted veel mu pähe tikuvad. Igal juhul meeldivad mulle raamatud, mis ärgitavad veidi laiemalt mõtteid mõlgutama, kui vaid sellest, mis kirja pandud. Ja "Ajateenija tasuta kiri" on üks selline raamat.

Käsitööliste maailm

Elu on vahva, kui pakub võimalust piiluda teiste inimeste ellu. Nii andis elu mulle võimaluse põigata sisse käsitööliste maailma. See oli hea meeldetuletus, et tegelikult saaksime me ju ise nii paljuga hakkama, kui vaid sooviksime. Käsitööliseks olemine aga on elustiil, kutsumus. Sissepõige oli tore, kuid siiski ei mõjunud piisavalt kutsuvalt - ju ma siis olen liiga laisk. Kuid käsitöölised ise kutsusid minus esile austuse ja lugupidamise - tegusad, toimekad, loomingulised ja leidlikud.

Maad kõik läbi käidud said

Maad kõik läbi käidud said - mõni jäi vast vahele, aga suuremalt jaolt küll. Vaid mõned neist läbikäidud maadest on Mulgimaa, Setomaa, Võromaa, Virumaa. Ja loomulikult Lahemaa. Avastatud sai selliseid teid, mida mööda ma varem sõitnud pole. Meenutatud sai teid, mida on juba sõidetud. Sai piilutud piiri taha, sai kiigatud naabrite juurde. Ikka ilus Eestimaa, mida hoida ja armastada, imetleda ja avastada.

Liidrirollis?

Kuidas juhtub nii, et kuigi ma seda ei soovi, satun ikka liidrirolli? Kuidas juhtub nii, et tehes asju nii, nagu mina neid soovin teha, leian järgijaid? Kust tuleb see võime teisi sütitada ja käima panna? Liidriroll ei küsi, muudkui tuleb ja siis võid vaid püüda tagajärgedega ise hakkama saada. Kummaline on see, et iseolemise tahtmisega kipub liidriroll kaasas käima ning seetõttu ei pruugi iseolemisest enam midagi välja tulla.

Omasuguste seas

Tähtis on leida endale sobiv seltskond. Leidsin selle. See oli paik, kus mul oli oma koht ja kus keegi ei olnud häirunud. Seal sain kivilt kivile karata, seal sain lutsu visata, seal sain valjul häälel laulda, seal sain olla nii, nagu mina soovisin. Seal olid kõik rahul sellega, et mina nende seas olen. Ja taaskord avastasin, et lastega koos on mõnus olla - nemad hindavad seda, kui kaasa lööd ja aktiivselt osa võtad, nemad tahavad ka ise osa võtta ja tegutseda.

Üks mõte armastusest

Leiad ennast lausumas sõnu: "Ma armastan..." See on definitsioon seisundile, millesse oled ootamatult sattunud ja mis võtab Su üle võimust. Ise Sa sellesse seisundisse jõudmist kontrollida ei saa. See on armastuse kõige kaunim vorm, sest oled tajunud midagi seesugust, mis on ilus ja ehe, puhas ja täiuslik. Armastus oma kõige kaunimal kujul - lihtsalt olla ja uimastuda ilma mingite tagamõtete, püüdluste ja sihtideta. Justnimelt seisund, kus olla, sest tõesti on hea.

Veel üks mõte sõprusest

Sõbra silmad lähevad särama, kui sõber sõpra kohtab. Sõber armastab sõpra ning teeb kõik, et sõpra hoida ja kaitsta. Sõbra hingesoojus on sõbraga jagamiseks, et mõlemal oleks hea olla.

Üks teine mõte sõprusest

Sõbra kõrval on hea käia, sest see on hea koht. Sõbra kõrval on hea käia, sest sõbra jaoks on sõbra kõrval koht. Sõbra kõrval on hea käia, sest sõbraga koos võid ennast kindlalt tunda. /Nähes kahte sõpra üksteise kõrval mõnusal sammul kaugenemas./

Üks mõte sõprusest

Sõber ei jäta kunagi tulemata, kui on halb ilm. Sõber tuleb, kui on lubanud ja kui vähegi saab. Sõbra peale võid selles osas alati kindel olla.

Soovid, soovid...

Ma olen õnnelik, sest mu laud on kaetud heade soovidega. Head soovid heade inimeste südametest on jõudnud minu kätte. Lähedalt ja kaugelt, noortelt ja vanadelt. See on nii hea tunne - mõista, et inimesed neid häid soove ka kogu hingest mõtelnud on. Oskan vaid tänulik olla - AITÄH!