Tundub mulle argipäev nii hallina,
mind joovastand muusika.
...
Las mind näha lõkkesära,
kuulda rõõmsat peokära,
tajuda ballijoovastust.
Mustlane, oh, võta viiul Sa!
Mängi mulle hurmavat viit.
...
Hinge vala rõõmuootust,
armukire, õnnelootust!
...
Lõkketuli leegitsemas kõrgele
ja tšaardaš käib mu südames.
...
Sädemena keerlen ülesse,
mustlasviisi võluvõimuses.
Kaugusesse kaob kui uttu
viiulite võlunuttu,
simblikõlal hurmav õnnelaul.
Mustlane, oh, mängi hingega!
Mängi keema mu igatsev meel!
Et su poogna võlul õnnega
kõlaks iga su viiulikeel.
/Mängi mulle, mustlane; rahvalik/
See pole sugugi uus lugu. See on ikka üsna vana ja sisseharjutatud pala. Aga kõnelema on ta minuga hakanud viimasel ajal. Kuidas küll muutuvad meeleolud ja nii võib mõnest "niisama" loost saada midagi seesugust, mis sügavalt hinge puudutab. Kuigi see lugu pole vist kunagi olnud päris "niisama" - üks fraas sellest loost on mind alati võlunud ja tõeliselt lendama pannud. Võib-olla on see üks nendest lugudest, mille sisse kasvamiseks peab lihtsalt rohkem aega varuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar