Juba viis aastat
on Sinu jäljed
mu kehal hõõgumas,
Su igatsus joob mu lätetelt.
Olnud selle aja jooksul
metsikuid armumisi,
luule, millest hullunud,
ka õrnu riivamisi.
Kuid kusagil sügavamal
tunnen ja aina enam leian,
et oled olnud just Sina,
keda kõikjal näha püüan.
Sinu käte vahel
tundsin ennast kaitstuna,
Sina olid see,
kes aitas mul end näha uuena.
Sinu käed mu kehale
täiuslikult sobitusid,
minu keha Su kätele
erutuselaineid voolis.
Kui oleks võimalik,
mida sooviksin saada,
siis järele annaks endil,
mis nõuab, et täide saata.
Sõnu polekski vaja,
vaid kehad räägiks,
kirglikkus kajaks,
teine teise põimiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar