Kui oled igasuguste olukordade peale harjunud lugusid pajatama, siis on ikka väga raske ennast tagasi hoida, et mitte kohatult jutuvada alustada, sest igas olukorras kipud ikka mingit lugu meelde tuletama.
Nõnda saab sissejuhatuse üks järjekordne lugu. Istusime ühes lauas meile tundmatute inimestega ja loomulikult kuulsime nende jutte - mitte ei kuulanud, vaid kuulsime. Ühe järjekordse veste peale oleks ma peaaegu suu lahti teinud ja hakanud rääkima sellega seotud lugu. Peas olin selle juba valmis mõelnud ja hakkasin suudki paotama, kui taipasin, et see lugu peab selleks korraks pajatamata jääma.
Sedasi see elu siis on - lugu lustiline vajab jutustamist, aga mõnikord lihtsalt ei saa teda rääkida. Rõõm on aga suur, kui siiski on võimalus lugusid vesta.
Lisaks siia juurde veel tõdemus, et igasugustest olukordadest annab lugusid tekitada, kuigi enamasti kipub nii olema, et lood tekivad ise - räägi siis veel improvisatsioonist. Eks see elu üks suur leiutamine ongi - püüa igast olukorrast kenasti läbi tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar