See saab nüüd olema üks väga segane mõttearendus, sest ma ei suuda kuidagi oma mõttekäiku sirgeks jutiks paika ajada.
Kui Jaan Tätte kontserdil kõlas taaskord "Ojalaul", siis leidsin oma peas mõtted veidi iseäralikus suunas liikumas.
Mõtted mu peas said alguse sellest igakordsest kontserdikogemusest, kus alati on üheks soovitumaks looks just seesama "Ojalaul". Ja nõnda hakkasingi mõtlema, miks just see laul? Mis on siis selle loo juures nii erilist, et inimesed seda soovivad?
Tuli meelde antud lauluga seotud lugu Jaan Tätte enda elust - see olevat olnud üks tema esimesi muusikalisi katsetusi, tehtud sooviga ühe neiu poolehoidu võita, soov, millel polnud ette nähtud täituda. See lugu meenus mulle aga iseäranis loo esimese poole pärast - et tegemist oli Jaan Tätte ühe esimese muusikalise katsetusega.
Kui need kaks asja omavahel ära ühendasin, siis leidsin - selles loos on olemas selline naiivsus ja ehedus, mille järele inimesed õhata soovivad ja seetõttu on see ehk ka üks soovitumaid lugusid.
Eks minugi jaoks Jaan Tättet määratlev "Kevade laul nr 2" jääb sinna algusaegadesse ja on selleski minu jaoks väga sügav mõte ning tunne sees olnud.
Aga teisest küljest ei saa ma märkimata jätta, et ka need viimased lood, mis Jaan Tätte on valmis meisterdanud ja "Tulemise" plaadil on koha leidnud, on oma lihtsuses suurepärased.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar