Kuidas on nõnda, et mõni inimene on lõppematu inspiratsiooniallikas? Temas on alati olemas see, mis paneb mõtlema ja arutlema, leidma ja avastama. Kõik ta teod kutsuvad esile mingisuguse emotsiooni, sügavama mõtte otsimise vajaduse. Ikka ja jälle, isegi siis, kui pole seda inimest kaua näinud, leiad ennast tema peale mõtlemast ning igasugused huvitavad mõtted tekivad peas justkui iseenesest.
Kas võib siin olla määravaks see, et selle inimese jaoks oleme ennast avanud ja tema on see, kellel laseme ennast mõjutada, juhtida, suunata? Sellise avatuse peale tekib meie sisemine vastureaktsioon ja nõnda leiame ennast peagi taas inspiratsioonilainelt?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar