Mäletan oma emotsiooni eelmisest suvest, kui sattusin juhuste kokkulangemise tõttu punk-kontserdile. See oli sügavalt positiivne. Nüüd siis läksin selge sihiga silme ees samalaadsele üritusele, kuigi The Belka väidetavalt pole mingi punkansambel.
Kui veel kohale sõites olin ma veidi kahtlevas tujus, kas ikka on nii hea mõte tundmatus kohas vette hüpata, siis kontserti oodates sain juba aru, et otsus oli õige. Kuigi kontserdi algul hakkas taevast täie hooga vihma krae vahele kallama, ei lasknud keegi ennast sellest häirida ning kõik kohaletulnud olid rõõmsad ja vabad. Päris mõnus oli taaskord sellises seltskonnas olla, kus inimesed on üksteise vastu hoolivad ja naudivad täiest südamest seda, mida muusikutel parajasti pakkuda, laskmata ennast hetkekski häirida üldisest märjast olekust.
Ja kontsert oli kohaleminemist väärt - teravaid sõnumeid sekka romantiliste toonidega! Siia juurde loomulikult ka see tunne, et kusagil minu sees üks väike punkar ikka pesitseb - enamasti hoiab ta ennast varjul, aga mõnikord annab selgesti märku, et ta olemas on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar