Aeg ja ruum

Üks kummaline mõte leidis tee mu pähe. Kas on võimalik, et siis, kui inimene satub mingisse sellisesse paika, kus temast on räägitud või tema peale mõteldud, kuuleb ta neid öeldud sõnu ja tajub neid mõeldud mõtteid? Milline oleks mu enda tunne, kui kuskil täiesti absurdses kohas kuuleksin korraga kellegi häält minust rääkimas või tunneksin, et keegi on just selles paigas minu peale mõelnud? Või milline võiks olla see tunne, kui keegi räägib minust kusagil mujal, kui ma ise parajasti olen, ja ma kuuleksin tema sõnu? Kas selliste asjade teadmiseks peab üldse kuulma? Võib-olla on need teiste inimeste öeldud sõnad siiski kusagil ka meie endi teadmises olemas? Võib-olla teame me neid ka siis, kui neid pole kunagi välja öeldud ja piisab vaid teise inimese mõttest, et me igal ajahetkel mistahes kohas teaksime, mida meist mõeldakse?