Ma ei saa neid sõnu oma peast välja (huupi visatud repliik muu jutu sees, millest ei peaks tegelikult hoolima). Tahaks, aga kuidagi ei saa. Ja kuidagi kahe vahel olen. Sõnad tulid sealt, kust peaks alati tõde tulema (vähemalt selline on minu arvamus). Samas ei saa ma aru, miks peaks keegi üldse selliseid sõnu välja ütlema. Iseäranis kellelegi kolmandale (ja siis see kolmas neid neljandale edasi andma). Küsitav on ka see, miks peaks üldse keegi sellise seisukohaga välja tulema või sellel teemal midagi arvama. Aga inimesed on ju erinevad - kui minu jaoks tundub see kummaline olevat, siis ehk kellegi teise jaoks on see täiesti loomulik ja iseenesestmõistetav.
Koer on aga maetud selle kivi alla, kus on nende sõnade mõju. Ehk siis ühest küljest saan ma aru, miks ja kuidas, aga teisest küljest ei taipa ma midagi, sest teod ja sõnad omavahel kokku ei lähe. Eks sellegi puhul on jälle olukord samamoodi, nagu alati - aeg annab arutust (antud juhul siis kustutab need sõnad mu peast).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar