Ma ei tea, kas see lõpeb nüüd kopsupõletiku või mõne teise külmetushaigusega. Ma ei tea, sest praegu ei saa veel aru. Aga tean, et hambad hakkasid poolmärjana õues oodates plagisema küll. Oleks teadnud, et üks tund oli jäänud veel aega (peas leidsin kummitamas read Jaan Tätte juuniori laulust "Üks tund"), oleks ikka sisse astunud, sooja joogi võtnud ning ehk midagi hamba allagi haaranud.
Kuid asi oli ootamist väärt - nüüd on mul olemas "õige" versioon, mitte see ilustatud lugu, mille ühe hiljaaegu rõõmustatud plaadi pealt leidsin. Tulgu siis kopsupõletik või lihtsalt nohu-köha, ongi rohkem aega süveneda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar