Aega läks, aga asja sai. Nüüd siis on mul "Ajateenija tasuta kiri" läbi loetud. Mis mul siis eelmisele selleteemalisele kirjutisele lisada on? Eks ikka seda, et põhimõtteliselt sai selgeks see, et mulje, mis mulle juba varemalt jäänud on, peab jätkuvalt paika. Et kaitseväelane peab olema teatud suhtumise ja arusaamisega inimene. Sest võime inimeste peal ennast välja elada ei ole just igaühele omane. Samas aga teisest küljest on ka inimesi (antud raamatu puhul siis ajateenijaid) erinevaid ja kui mõistlikega saab niisama hakkama, siis peab ju kuidagi toimetama ka nendega, kes ei soovi midagi teha. Selles mõttes tundus mulle see raamat ikka suhteliselt näitlik õppetund - ehk keda ei huvitanud, seda ei huvitanud lõpuni. Ja siinkohal ei olnud isegi see mõjuvaks teguriks, et kogu rühma kaela kogu see jama siis tuli. Ehk siis suures plaanis tundub kogu see üritus väga väikese tulemuslikkusega olevat. Aga mine tea - ehk ongi vaja seda, et suur parv läbi käiks, et siis vähemalt mõnelegi läbikäinule midagi külge jääks. Kuigi minu meelest on see mõtlemise koht - võib-olla on olemas efektiivsemaid meetodeid sõdurite koolitamiseks.
Kummaline on see, kuidas ma praegu läbi selle teema jõudsin selleni, mida olen vahel ikka enda ümber viibivate inimestega arutanud. Teemaks siis see, et kõige keerulisemaks teeb elu inimese enda südametunnistus. Ehk et kui Sul see olemas on, siis muretsed ja põed igasuguste asjade pärast. Kui aga olemas ei ole, siis teed, mis tahad ja pole Sinu asi, kuidas teised kõrval hakkama saavad. Mõnikord tahaks isegi oma südametunnistuse kuhugi maha unustada - nii palju kergem võiks elu sedasi olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar